Argidialektika XXVI. Andekus ja töökus

MARGUS OTT

Ma olen andekas. Ilma pingutamata kõik laabub, tuleb hästi välja, õnnestub. Haaran lennult, teostan mängeldes. Olen avatud, klapin hästi mitmesuguste asjade, olendite, olukordadega. Jooksen väledalt. Tööriistad hakkavad hästi kätte. Oskan inimestega suhelda. Mul on laulu­häält. Võõrkeele sõnad jäävad iseenesest meelde ja väga kiiresti hakkan selles keeles rääkima, lugema, kirjutama. Niipea kui valemit mulle tutvustatakse, saan kohe aru; oskan ise leida uusi seoseid ja leiutada uusi valemeid. Mõistan teiste tundeid ja oskan kuulata. Olen füüsiliselt, intellektuaalselt, sotsiaalselt, emotsionaalselt andekas.

Siiski pole ma andekas igas vallas. Mu üldine andekus kohtab vastupanu ja on kanaliseeritud teatud valdkondadesse või isegi ainult ühte neist. Ja isegi selles vallas ma kohtan vahel vastupanu. Kõik mul ikkagi kohe hoobilt välja ei tule. Siis on võimalikud kolm stsenaariumi: ma kas löön käega ja lõpetan selle vallaga tegelemise; ma ignoreerin seda raskust ja piirdun sellega, mis mul hästi välja tuleb; või ma hakkan just selle raske asjaoluga tegelema, uurima, harjutama, töötama. Esimesel ja teisel juhul jääb anne sööti, ta mandub, käib alla, kordab ennast, ei arene, ei laota laiali oma viimseid võimalusi. Kolmandal juhul muutub anne tööks. Kui ma hakkan tööd tegema selle raske koha kallal oma andekuse vallas või ka mõne teise valla kallal, kus ma nii andekas ei ole. Andekus kui lihtne ja kerge laialilaotumine ja klappimine viib loomuldasa raskusteni, mis nõuavad tööd, tegelemist. Psühholoogiliselt ei pruugi inimene ise seda nimetada „tööks“, kuivõrd tööks nimetatakse eeskätt midagi rasket, vaevarikast¹, aga talle võib see keerulise kohaga tegelemine tunduda väga kerge, isegi nauditav. Kuid see on töö selles mõttes, et ei tule iseenesest, vaid mingist tõrkest, mis tahab tegelemist.

Ma olen töökas. Kohtan vastupanu, kitsendusi, ebakõla, sobimatust. On miski, mis ei anna mulle rahu. Ma pean sellega tegelema, selle kallal vaeva nägema. Käin kergejõustiku trennis. Harjutan käsitööd: näiteks võtan kätte peitli ja proovin puu sisse õnarust teha. Ei tule välja. Proovin uuesti. Või ma ei oska inimestega suhelda. Võtan süstemaatiliselt kätte ja harjutan seda. Kohtun sõpradega, korraldan ürituse. Väsin, proovin uuesti. Käin hääleseades, keeletunnis, matemaatika loengus. Inimesega kohtudes püüan lugeda tema emotsioone, küsin nende järele, püüan teadvustada omaenda tundeid. Arendan ennast füüsiliselt, intellektuaalselt, sotsiaalselt, emotsionaalselt. Teen tööd.

Banksy. Tree. London 2024.

Banksy

Ometi on mul kontakt selle vallaga, ma juba klapin sellega mingil moel. Olgu sel moel, et see pakub positiivset huvi, aga lihtsalt ei tule kohe väga hästi välja ja ma pean vaeva nägema. Või ka sel moel, et see pakub negatiivset huvi, kuivõrd tajun tagasisidest teistelt inimestelt, asjadelt ja olukordadelt, et mu isiksuses on olulisi puudujääke ja ma tahan need nüüd kõrvaldada: pean nende kallal tööle hakkama. Esimesel juhul, positiivse huvi puhul, on mul klapp muidugi olemas, aga see on olemas ka teisel juhul, mida näitab kas või see, et ma üldse saan aru oma mingist puudusest. Näiteks psühhopaadil puudub arusaam, et tal on vajakus teistega suhtlemises, nii et ta ei näe ka põhjust oma puudujäägi korvamise kallal tööle hakata. Ehk et töö eeldus on mingi andekus kui loomulik sobimine mingi vallaga, ehkki see sobimine võib esiotsa olla pärsitud, piiratud, takistatud. Ning töö selles vallas viib andekuse arenemiseni: olgu sel moel, et „anne puhkeb“, nagu vahel öeldakse, või ka lihtsalt sellel moel, et see asi tuleb paremini välja, ma klapin loomulikumalt ja paremini ehk teisisõnu, saan andekamaks. Ka töötegemist saab muidugi katki jätta, sellele käega lüüa, aga kui me siiski jätkame, siis saame andekaks.

Ehk et andekas hakkab tööle ja töökas saab andekaks. On andetöö ja tööanne. On töö, mis mitte ei vastandu andele, vaid võrsub sellest loomulikul moel. See ongi töö, mida me sageli tööks ei pea, sest see töö ja pingutus on meile kerge. Andekus saab pühendumiseks. Samamoodi on olemas anne, mis ei vastandu tööle ega jää teispoole seda, vaid on töö eeldus ja võrsub sellest loomulikul kombel. See, mille varal me saame ja hoiame kontakti töövallaga², ongi meie anne. Ja ka see, et töökuse abil me arendame välja oma võime tolles vallas, on samuti meie anne. Ning viimaks on anne seegi, et töötamise käigus me õpime paremini töötama. Esialgu me ei oska üldse õigesti harjutada. Proovime huupi. Aga ajapikku saame tagasisidest teada, kuidas paremini harjutada. Asi ise õpetab (lisaks võimalikele spetsialistidele, õpetajatele). Omandame ande töötamise peale. Nõnda nagu me oma andekusevallale pühendudes omandasime töökuse ande peale.

Ei andekus ega töökus ei garanteeri veel midagi. Alati võib lüüa käega, jääda toppama, heita meel. Aga andes ja töös peitub nende endi ületamise idu, nii et anne hakkab tööle ja töö saab andekaks. Ja see võib kanda lõputult. Ning selle käigus ületame töö ja ande sellise lihtsa­koelise vastanduse, kus justkui kõik oleks üleni minu kontrolli all ja sõltuks minust (töö) või minust üldse midagi ei sõltu ja kõik peab tulema „lambist“ (anne). Alati on mingi klaping, avatus, sobivus, mis väljendab meie andekust. Ja alati on mingid piirangud, takistused, ebakõlad, mis nõuavad tööd. Andekus hakkab tööle ning töö avaldab annet. Selle käigus meie tegevus võimendub ja täpsustub. Nii ongi andetöö ja tööanne, pühendumus ja arukus.

1 Vt Margus Ott, Argidialektika XVI. Mõnulemine ja pingutamine. – Sirp 21. IV 2023.

2 Siinkohal on juttu andest ja töökusest kui isikuomadustest. Töö kui ühiskondlik nähtus on üksjagu teine asi. Sellest on kirjutanud näiteks Hasso Krull ja David Graeber.