Sürrealismi 100 aastat: loovuse vabastamine ja teadvuse „sisemine mudel“

Kui tahes palju uut tehnoloogiat kunstiloomesse ka ei siseneks, soov luua vahetult ei kao kuhugi.

RAIVO KELOMEES

Praeguse sürrealisminäituste buumi osaliseks põhjustajaks on tähtpäev – 100 aastat sürrealismi esimesest manifestist. Kuid mitte ainult. Sürrealism on ju XX sajandi kunsti ja kultuuri oluliselt mõjutanud rahvusvaheline liikumine, mis on taotlenud „elu totaalset muutmist“ ja loovuse pealetungi saavutamist kõigis valdkondades. Ehkki sürrealismil oli ka poliitilisi ambitsioone, oli see pigem personaalsete ja psühholoogiliste vabaduste kuulutaja.

See sürrealismi revisjon on kerkinud ka suuremate sürrealisminäituste järel, näiteks „Ulmade piim“ Veneetsia biennaalil 2022. aastal, kuhu oli lülitatud ka meie oma Anu Põder. Siiski on kõige taustal endiselt põhjust vaagida eesti sürrealismi olukorda. Otsitakse ka sürrealismivoolu adekvaatset peegeldust tolle kaasajal, 1930. aastatel ja siin on Praha sürrealismi näide asjakohane, sest neil õnnestuski „peegelduda“ suure kunstiajaloo sees selle toimumise ajal: sel aastal tähistatakse Praha rühmituse 90. aastapäeva. André Breton pidas 1935. aastal Prahas loenguid ja kuulutas Pariisi ja Praha arengute paralleelsust. Sürrealismi „paavst“ andis Praha kunstnikele õnnistuse.

Eestlased saavad viidata Eduard Wiiralti mõnede gravüüride piire ületavale realismile, kuid programmilist „voolupeegeldust“ sürrealismile Eestis justkui ei ole, nagu see oli konstruktivismile Eesti Kunstnikkude Rühma, postimpressionismile Pallase koolkonna näitel, hiljem hüperrealismile, performance-kunstile, digikunstile ja isegi post­interneti kunstile … Viimase kahega on keerulisem, kuna need enam ei peegeldunud siinsete kunstnike tegevuses, vaid kunstnikud osalesid neis rahvus­vahelistes liikumises nende aset leidmise ajal.

Siiski leiame uudse killu Joanna Hoffmanni eessõnas näituse „Sürrealism 100. Praha, Tartu ja teised lood…“ kataloogis. Hoffmann võtab ülevaatlikult kokku sürrealismi mõjutused eesti kunstile läbi viimase aastasaja ja lisab fakti – Emil Kraepelini vaimuhaigete joonistuste kogumisest Tartus, toetudes Mari Vallikivi infole.* See praktika olevat hiljem mõjutanud Hans Prinzhorni tegevust, kes uuris vaimuhaigete kunsti ja kelle raamatut lugesid omal ajal sürrealistid. Võib-olla ka enne sürrealismi esimese manifesti kirjutamist.

Sürrealism ja inimese pahupool

Kui vaadelda sürrealistlikku kunsti visuaalkunsti ajaloo valguses, siis omal moel võtsid sürrealistid kokku selle, mida oli kunstiloomes leida ka varem: automatistliku loomepraktika tähtsustamine ning mitteteadvuslik looming; naivistide, traditsionaalide ja hullumeelsete kunsti väärtustamine; võimatute, unenäoliste ja fantastiliste reaalsuste esitamine kunstis jne.

Inimliku teadvuse pahupool oli enne neid ju hirmutav ja represseeritud. Freudi psühhoanalüüs oli see, mis sillutas teed teadvuse pahupoole uurimise kaudu psüühiliste häirete ravile. Psühhoanalüüsi järgi pääseb loomingu, näiteks kunstipraktika kaudu teadvustamatu pinnale ning muutub ühiskonnale vastuvõetavaks. Kunst kui selline võimaldaski läbi aegade kunstnike kujutlusvõime vahendusel heita pilk inimhingede sügavusse. Üldjuhul jäi see sublimeerituks ühiskonnale vastuvõetavatesse vormidesse.

Sürrealism aga toimis justkui vastupidisel vektoril, antisublimatiivse praktikana – see andis loa ületada piire, anda kujutlusvõimele tsenseerimata vabadus, mille üks ilming on ebamääraste kehaliste vormide ja rõlgete figuuride kujutamine, mida enim seotakse Salvador Dalí loominguga. Sedasi kujunes sürrealism teadvustamatu kogemuse ning tõrjutud mõtteviiside taltsutajaks. Sündis hulk sürrealistlikke mänge ja tehnikaid, mis leidsid koha seltskondlikes salongiajaviidetes. Need ei olnud varemgi tundmatud, ent just sürrealism andis hämarale reaalsusele ja veidratele praktikatele õigustuse, tõi need kunstivormide korralikku seltskonda.

Teadvustamatuse mõju loomeaineseks muutmine on omakorda andnud võimalused sürrealismi kaubastamisele. Sürrealistlikkusest on saanud viirus, mis on nakatanud argipäevast „sürri“ ja professionaalseid valdkondi, nt filmi, teatrit, reklaami, arvutikunsti jne. Visualiseerimisüllatused, millega rabasid publikut Salvador Dalí, Max Ernst, René Magritte, on tõrjutud tagaplaanile lugematu hulga 3D-animatsiooni programmide ja nüüd siis viimaks tehisarupõhiste keskkondade poolt.

Tehnoloogiline sürrealism

Kas sürrealismil on kunstipraktikate valguses tänapäeval mingit kohta, kuna nii kommunikatsiooni- kui animatsiooni­tehnoloogiad on visualiseerimise ja sellise loomingu edastamise võimalused uutele kõrgustele viinud? Kas sürri­näitused on vaid varem tehtud sürrilt tolmu kloppimiseks ja mõne fookuspunkti muutmiseks – näiteks tähelepanu pööramiseks naiskunstnikest sürrealistidele – või võivad need tekitada loovaid diskussioone ja innustada noori tegijaid?

Pigem arvan, et sürrealismi tehnikate, loomemeetodite, kujutamisviiside valik mahutab endasse nii professionaale kui ka harrastajaid. Tõsiasi, et veebis on külluses kitšilikku pop-sürrealismi, ei peaks heidutama neid, kes tahavad oma toore kujutlusvõime proovile panna ja kasutada pildiloomes traditsioonilisi loometehnikaid. Kui tahes palju uut tehnoloogiat kunstiloomesse ja kunstiharidusse ka ei siseneks, soov luua vahetult ei kao kuhugi. Pigem täheldame uue tehnoloogia liitmist traditsiooniliste kunstipraktikatega.

Ka maal, skulptuur, graafika, foto jne on uutest meediatest ja tehnoloogiatest nakatatud. Mitte ainult selles mõttes, et interneti kasutatakse piltide edastamiseks, kunstidokumentatsiooni saatmiseks, tehnoloogilise vahendusmeediumina, vaid just selles tähenduses, et ka traditsioonilistes meediumides töötavad kunstnikud ise kasutavad arvutiprogramme ideede varieerimiseks ja enda inspireerimiseks.

Digikeskkonnast „tagasipöörduva“ kunstniku teadvus ja kujutlusvõime töötab juba sealt saadud mõjutuste raames. Kui varem sai kunstnikule ette heita, et ta jäi liiga kauaks klassikut silmitsema ning tolle mõju on töödesse pääsenud, siis nüüd unustatakse ennast liiga kauaks tehisaru tarkvara kasutama, nii et selle mõju võib hiljem ka kunstniku maalikunstis leida.

Sürrealismi kujutavat kunsti püütakse endiselt määratleda. Kunstis liikus see kahte peamist rada pidi: veristlik, ehk naturalistlik sürrealism ja absoluutne sürrealism, mis tulenes automatismist. Nende kahe vahele mahub enamik kujutamisvorme. Veristlik lähenemine tuleneb klassikalisest kunstiharidusest ja natuuristuudiumist, tegelikkuse järele­aimamisest. Seda suunda esindab Salvador Dalí ning akadeemiliste maalitehnikate pooldajad. Automatismipõhine on abstraktne kunst, neist mõjudest tulenes abstraktne ekspressionism, mittefiguraalne kunst. Kujutamiseks ei olnud vaja eelolevat objekti ega natuuri uurimist. Kuidas oleks võimalik sellel teljel määratleda õiget sürrealismi?

Kõige lihtsam on teost sürrealistlikuna määratleda institutsionaalsel alusel: kas see on esitatud sürrealismi­näitusel või kas kunstnik kuulub sürrealistide gruppi. Kuid appi sobib ka André Bretoni määratlus, mille ta esitas 1925. aastal ajakirja Sürrealistlik Revolutsioon 4. numbris: „… plastiline kunsti­teos peab vastama puhtalt sisemisele mudelile või sel ei ole mõtet eksisteerida“. „Sisemist mudelit“ võiks siin tõlgendada kui kunstniku kujutlusest lähtumist, mitte natuurist tulenemist. Aga jälle, isegi kujutlusepõhine kunst tuleneb kunstniku ajust, mis on enne seda „välise mudeliga“ piisavalt immutatud. Vaevalt õnnestub kunstnikul isegi kujutlusepõhise kunsti loomisel täielikult eirata temasse sisenenud väliseid mõjutusi.

* Kui magatud unest saaks midagi aru? Teosed Prinzhorni ja Kondase keskuse kollektsioonist,

https://tartmus.ee/naitus/kui-magatud-unest-saaks-midagi-aru-teosed-prinzhorni-ja-kondase-keskuse-kollektsioonist/.