Tee kadunud linna

Artikkel sarjast „Millest mõtled?“

SANDRA JÕGEVA

Residentuur Molini di Trioras Põhja-Itaalia Liguuria maakonnas, mis pühendatud Eesti kunstnike Malle Leisi (1940–2017), Villu Jõgeva (1940–2019) ja Andrus Joonase (1970–2021) mälestusele.

21. II, täiesti juhuslikult Malle Leisi ja Villu Jõgeva 54. pulma-aastapäeval, alustasime Frankfurdi kaudu lendu Nizzasse, Põhja-Itaalia Liguuria maakonnas asuvasse Arma di Taggia linnakesse. Eesmärk oli järgmisel päeval, 22. II aset leidev notaritehing, et osta kolme peale Arma di Taggiast 24 kilomeetri kaugusel asuvas keskaegses mägikülas Molini di Triora XIX sajandi lõpus ehitatud majas 80ruutmeetrine kolmetoaline korter. Meie seltskond koosnes erakorralise meditsiini arstist ja Tartu ülikoolis meditsiinitudengeid õpetavast Triinu Keskpaigast (ühtlasi kunstikoguja) ning Malle Leisi ja Villu Jõgeva pärijatest Henrik ja Sandra Jõgevast.

Idee asutada residentuur ja soetada selleks Lõuna-Euroopasse kinnisvara oli tekkinud peaaegu aasta varem. Ma ei varja, et seda ajendas Ukraina sõja algus ja teatav vastutus meie kui pärijate käes veel oleva Malle Leisi ja Villu Jõgeva loomingulise pärandi ees. Elada nii, et kogu meie käes olev meie vanemate kunst on ühes Tallinnas asuvas ruumis – Malle Leisi endises ateljees –, tundus tekkinud olukorras vastutustundetu. Konkreetsema kuju võttis idee aga eelmise, 2022. aasta augusti lõpus, kui galeristidest ja kuraatoritest sõbrad Marian ja Jan Grau kutsusid mind endaga kaasa Liguuriasse kinnisvarareisile. Liguuriat peetakse Itaalia parima kliimaga kohaks, kus rannikujoone ja mägede vahel on oma mikrokliima. Tähendab see aga seda, et suvel pole tohutult palav (augusti viimasel nädalal, kui oma ekspeditsioonil käisime, oli temperatuur 28–32 kraadi) ega talvel külm ja rõske, vaid pigem kuiv ning päikseline. Jõudsime oma auto­reisil Nizzast mööda Itaalia Riviera väikeseid ajaloolilisi linnu ja külasid kulgedes mõnikümmend kilomeetrit sisemaale mägedesse sõites Molini di Triorasse. Väike keskaegne küla, kus on praegu umbes 500 elanikku. Kunagi oli see kuulus kui viimane Itaalia koht, kus inkvisitsioon pidas XVI sajandil oma nõiaprotsesse. Veel umbes sada aastat tagasi moodustasid Triora ja Molini di Triora (ee ’Triora veskid’, hiilgeajal oli külas üle 20 vesiveski) ühe administratiivüksuse ning Trioras on praegu isegi nõiakunstile pühendatud muuseum. Praegu on Molini di Triora jalgratturitele oluline sihtkoht, aga sealsetes külades on hulganisti matkaradu ja metsad on sügiseti populaarsed ka seenelkäijate hulgas. Küla ise oma mäkke viivate kitsaste keskaegsete kivisillutisega tänavate ja käikudega on loomulikult erakordselt romantiline ja meeleolukas. Väga ruttu võid ülesmäge ronides jõuda keset metsikut loodust, mida ilmestavad sealsele piirkonnale iseloomulikud astmelised aiad. Kuskil kasvatab keegi viina­marju ja teisal keegi lehtkapsast. Mäe otsas on vana surnuaed koos kirikuga, maastikku ilmestavad ka kevadel tulva­veega täituv, aga muidu kuiv jõesäng ning isegi üks järv, Lago dei Noci.

Molini di Triora residentuur asub ajaloolise külasüdame lähedal ja kahelt rõdult on hingemattev vaade mägedele.

 Sandra Jõgeva

Pole vist ime, et see korter, mida mu sõprade leitud Briti maakler Jenny oma agentuurist Casa Antica (nad on Itaalias oma tööd teinud 35 aastat, müünud palju kinnisvara välismaalastele) mulle Molini di Trioras näitas, avaldas kohe muljet. Ajaloolise külasüdame lähedal, läbi maja planeering, kahelt rõdult hingemattev vaade mägedele. See asub mäeküljel, mis ühelt poolt tähendab madalat esimest korrust, võimalust autoga ligi pääseda ja suuri asju korterisse hõlpsasti sisse viia, teiselt poolt aga vaadetega kõrget teist korrust.

Broneeringu tegin natuke rohkem kui kaks kuud hiljem, novembri algul – pärast seda, kui olin Raul Oreškini veetavas tARTu kunstigaleriis avanud Malle Leisi peamiselt suurtest efektsetest akvarellidest koosneva näituse ning öelnud Oreškini podcast’i salvestamisel sealsamas välja, et oleme vennaga nõus neid akvarelle müüma, kuna eesmärk on osta korter Itaalias ning asutada Malle Leisi ja Villu Jõgeva mälestusele pühendatud residentuur.

„Sul on kaasinvestor olemas,“ ütles mulle kohe pärast podcast’i salvestust minu juurde tulnud erakorralise meditsiini arst, õppejõud ja kunstikoguja Triinu Keskpaik. Triinu tegi ka ette­paneku pühendada loodav residentuur ühtlasi Andrus Joonase mälestusele, kelle kunsti koguja ning sõber ta oli. Ka mina tundsin Joonast hästi, õppisime 1996. aastal ju isegi pool aastat EKA samal kursusel maali. Idee nimetada residentuur Andrus Joonase maali „Tee kadunud linna“ järgi tekkis kohe samal õhtul. Itaalia keeles kõlab see „La via nella città perduta“. Mõnikord viib juhus, saatus või siis suur müstiline jõud inimesed, asjad ja õhus hõljuvad ideed väga kummalisi teid mööda kokku. Igal juhul pidasin vajalikuks nüüd veebruaris kohal käies panna küünla sealses kirikus Molini di Triorast pärit pühakule, üle 200 aasta tagasi Hiinas märtri­surma surnud Giovanni Lantruale. Ühtlasi kuulsin alles nüüd, et Itaalia ebausu kohaselt tähendab kinnisvaraga seotud toimingutes vihm head õnne: kui esimest korda augustis Molini di Trioras käisime, siis sattusime pärast korteri vaatamist erakordse paduvihma kätte …

Niipalju siis müstikast, edasi asja praktilise külje juurde. Residentuuriga oleme algusjärgus, kuid ideed on kahtlemata juba välja kujunenud. Loodetavasti jõuame mõne aastaga selleni, et saame välja anda residentuuristipendiume, aga praegu on kulud loojate endi kanda. Ka on kavas võtta residente vastu eelkõige soojemal aastaajal ehk siis maist augustini, arvestades sellega, et suur osa loovisikutest teenib lisa õppejõu- või õpetajatööga, mis jätab vabaks just suveperioodi. Loomulikult pole välistatud residentuuris olemine ka teistel aegadel, samuti pole fikseeritud seal viibimise aeg. Kunstnikele ja kirjanikele mõeldud residentuure on maailmas eraldatud, oma karakteriga kohtades palju. Viimased kümme aastat dokumentaalfilme tehes olen aga avastanud, et ka selle loomingulise tegevuse juures on pikki, üksildasi ning süvenemist nõudvaid etappe, mille kallal võiks olla hea toimetada teistsuguses keskkonnas. Seega ei sea me residentide erialale tingimusi – eelduseks on vajadus teha loomingulist tööd ning soov selleks eralduda. Miks mitte teha seda Molini di Trioras! Ja loomulikult on residentuuris väljas väike ülevaatlik valik Malle Leisi, Villu Jõgeva ja Andrus Joonase loomingut ning nende kohta välja antud kunstiraamatud. Lähitulevikus on plaanis korraldada Molini di Trioras Eesti kunsti­alasid tutvustavaid üritusi, ennekõike aga võimaldada Eesti loojatele loomingulist eraldatust ja töökeskkonda.