Peaksime punast tuld näitama poliitikutele, kes vastandumist õhutavad

Liia Hänni: „Demokraatlikus ühiskonnas peaks püüdma näha poliitika mõju igale inimesele.“

KEIU VIRRO

Eestis tegutsev Teaduse ja Kultuuri Sihtasutuse Domus Dorpatensis Demokraatiakeskus kaardistas möödunud aastal koos teadlaste, vabaühenduste ning riigikogu liikmete ja kantseleiga Eesti demokraatia uurimise ja arendamise hetkeseisu. Tulemused on koondatud aruandesse, kust leiab demokraatia mõtestamiseks ja uuendamiseks ohtralt soovitusi. Siinkohal vestlen Liia Hänniga, ühe protsessis osalenuga.

2024. aastat on nimetatud valimiste superaastaks: need toimuvad enam kui 60 riigis üle maailma. Millised poliitilised jõud on võimul pärast seda ja millises olukorras on seejärel demokraatia, on raske ennustada, seda ka Eestis. Kui hea on meie demokraatia tervis ning kas ja kuidas seda turgutama peaks?

Valimised on demokraatia loomulik osa, demokraatia tähendabki võimalust muuta valitsust valimistega. See ei tohiks meid kohutada. President Lennart Meri tuletas meelde vajadust luua demokraatiat iga päev uuesti. Kahjuks sellist sihikindlat pingutust demokraatia uuendamiseks ei toimu. Raporti sõnum on selge: demokraatia ajakohastamiseks tuleb ühiselt vaeva näha.

Vajame ühist arusaama, mida peaks endast kujutama demokraatlik õigusloome. Just sellest on saanud omamoodi pingekolle nii riigikogus kui ka ühiskonnas. Miks peaksime leppima olukorraga, kus ülitähtsad poliitilised otsused langetatakse koalitsiooniläbirääkimiste suletud uste taga? Viimastel aastatel on olnud mitu juhtumit, kus demokraatlik debatt on tõkestatud viitega koalitsioonilepingule. Selliselt toimus teise pensionisamba lammutamine, aga ka perehüvitiste tõstmine ulatuses, mis puudutas valusalt väiksemate perede õiglustunnet.

Meil on esindusdemokraatia, seega on jäme ots parlamendi käes. Samas on selge, et demokraatlik elukorraldus nõuab, et kodanikud saaksid ka valimiste vahel poliitikat mõjutada. Digivahendid võimaldavad suurendada poliitiliste otsustusprotsesside läbipaistvust ja neile ligipääsu, et kodanikud saaksid huvi korral toimuvaga pidevalt kursis olla ja oma sisendi anda. Põhimõtteliselt peaks igal kodanikul selline võimalus olema, mitte ainult organisatsioonidel, kellele eelnõud arvamuse saamiseks edastatakse.

Hiljuti ütles üks õppejõud omavahelises vestluses, et imetleb mõneti neid vandenõuteoreetikuid, kes töötavad tohutult materjali läbi ja suudavad sellele ka viidata. Kui sama energia oleks vaid teaduse teenistuses … Ehk ühtpidi tähendab digiriik justkui inimeste võimalust mugavalt teenuseid kasutada, valida ja demokraatlikes otsustusprotsessides paremini kaasa rääkida, aga paraku on ühtlasi võimalus eksida lõpututesse jänese­urgudesse.

Nii see on, internet loob võimaluse igasugust infot levitada, kusjuures eesmärk võib olla ka ühiskonnale kahju tekitada. Hea ja halva eristamiseks on vaja eelkõige treenida kriitilist mõtlemist ja olla teadlikud mullistustest, mis veebikeskkondades tekivad. Kui aga on märgata selget ohtu demokraatiale ja ühiskonna julgeolekule, peab seadusandjal olema julgust sekkuda. Internetis vohava vaenamise ohjeldamine on aja nõue.

Eestil on olnud tükk aega tugeva digiriigi kuvand. Segadus personaalse riigi mõiste sisustamise ümber ning digiarengu asekantsleri lahkumine paneb küsima, kas Eesti kui digiriigi kuvand on ohus.

Meie riigi kuvand on endiselt hea, aga kui veel kümme aastat tagasi oli Eesti mäetipp, mis paistis kaugele, siis vahepeal on ka teised riigid digiarengut hoogustanud. Kas või Ukraina, kellele Eesti on küll abiks olnud, on nii mõneski rakenduses meist ees. Seni on digiriiki arendatud ilma suurema poliitilise kärata. Eesti 200 ja Tiit Riisalo päevakorda toodud personaalse riigi mõistega on kaasnenud omamoodi poliitiline mull. Riisalo esitletud avalikke teenuseid on Eestis arendatud juba vähemalt kümme aastat – tundub lahtisest uksest sissemurdmisena. Tähelepanuväärne on investeeringuvajaduse hinnang 200 miljonit eurot, mis kahtlemata võimaldaks palju head teha. Kui juba personaalset riiki disainima hakata, tuleks seal ette näha ka demokraatia ala, kus kodanik poleks vaid klient, vaid saaks toimetada kui riigivõimu teostaja.

Aruandes tuuakse välja, et demokraatia uuringud ei ole ülikoolides piisavalt soositud ja on hetkel Eestis üsna juhuslikud.

Jah, selliste uuringute tellimine ja rahastamine ei ole süsteemne ning vajab muutmist, aga ka süvateaduslike uuringuteta on probleemid demokraatia toimimises ilmsed.

Riigikogus on küll jalgu trambitud ja karjutud, küll toodud saali mingisugused undajad. Tallinna linnavolikogus läks aga alles hiljuti üks poliitik teisele kätega kallale.

Toompeal toimuvat vaadates tuleb murekorts otsa ette. Obstruktsioon on „uus normaalsus“. Tegu on kuritahtliku huligaansusega, kui pidada silmas huilgamist ja rusikatega lauale prõmmimist. Riigikogu töö sisuks peaks olema asjalik debatt eelnõude sisu üle, mitte arutu vaheaegade võtmine ja mõttetute muudatusettepanekute hääletamine. Kui hädapiduri kasutamine on igapäevane asi, pole lootust sihtkohta jõuda. Mis oleks saanud olulistest otsustest Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamisel, kui impeeriumimeelsed fraktsioonid oleksid sama vänged relvad kasutusele võtnud? Ülo Nugise haamrivibutus kinnitamaks enamuse otsust lõpetada läbirääkimised tõkestas küsimuste ja kõnede laviini ning kõik allusid. Ka praegu peaks riigikogu enamus oma vastutust tunnetama. Vajadusel tuleb selleks muuta ka riigikogu kodu- ja töökorda sätestavat seadust. Ajal, kui käib sõda Euroopas, on täiesti vastutustundetu raisata aega, nagu seda Toompeal on tehtud.

Praegune olukord võib ehk nii mõnelegi inimesele teha keeruliseks ka aktiivsesse poliitikasse astumise?

Ka riigikogu praeguses koosseisus on inimesi, kes tulid Toompeale siira sooviga teha tööd ja kes nüüd vaatavad toimuvat hämmingus pealt. Rahva rahulolematus ja riigikogu kehv maine süvendavad veelgi aktiivsete kodanike soovimatust poliitikasse pürgida. Praeguse olukorra lätted on erakondliku poliitika ja võimuvõitluse tandril. Valimiskampaanias mustatakse konkurente, jagatakse heldeid lubadusi ning peljatakse karmi tõtt riigi võimaluste kohta. Hirmu külvamine on valimiskampaanias saanud oluliseks võtteks toetajate värbamisel.

Erakonnad näevad vastandumises sageli kõige toimivamat kampaaniastrateegiat. Mind on jäänud kummitama USA sotsioloogi Arlie Hochschildi raamat „Strangers in Their Own Land“ ehk „Võõrad omal maal“, kus autorit huvitab muu hulgas, miks valisid Donald Trumpi inimesed, kellele oli tema poliitika objektiivselt kahjulik. Ühe põhjusena joonistub välja demokraatide üleolev suhtumine. Kui keegi tembeldab kellegi idioodiks ainuüksi selle põhjal, et too vaatab Fox New’si, siis ilmselt ei paku tembeldaja mis tahes argumendid enam huvi. Sellistest lugudest jääb kõlama kurbus, mida põhjustab vastandumine. See võiks ju anda võimaluse kõnetada inimesi kampaaniatega, mis on poliitiliste vastaste osas lugupidavamad?

On arusaadav, et erakonnad tahavad eristuda, aga eristumine ei peaks toimuma nii, et teistes erakondades nähakse vaenlast, kes võib viia riigi hukatusse. Kahjuks on meil erakondade konkurents muutunud väga võitluslikuks ja ühiskonda lõhestavaks. See, kuidas suhtutakse konkurentidesse, on poliitilise kultuuri küsimus. Kuni valijad vaenu õhutamisega lepivad ja koguni premeerivad erakondi, kes ehitavad oma kampaania vastandumisele, veelahe aina süveneb. Peaksime punast tuld näitama poliitikutele, kes vastandumist õhutavad.

Siin võiks ilmselt mõelda ka erinevatele vaatepunktidele, mikro- ja makrotasandile? Ühelt poolt saab siin vaadata suuremaid teemasid, nagu seda on ka demokraatia arenguga seonduv, ent välja jätta ei saa ka väikseid gruppe puudutavate murede lahendamist.

See, kui mõni mure puudutab väikest osa ühiskonnast, et tee seda veel väikeseks mureks. Meenutame kas või abieluvõrdsuse kehtestamist. Demokraatlik ühiskond peaks omama võimet näha poliitika mõju igale inimesele. „Kedagi ei jäeta maha“ oli algusaastatel e-riigi rajamise juhtlause. See sobib hästi ka demokraatia uuendamise juhtmõtteks.