Venelaseks olemise valu

Mida saab teha kirjanik? Ainult olukorrast ilustamata rääkida, sest vaikimine tähendab agressori toetamist.

JÜRI SAAR

Mihhail Šiškini eessõna esseekogumiku „Sõda või rahu“ uuele väljaandele algab asjaolu nentimisega, et „venelane olla on valus“ (lk 5). Küllap on tal õigus, eriti, kuna tegemist on demokraadiga, liberaaliga, kes on olnud sunnitud Venemaalt lahkuma ja elab vabas maailmas. Ilma Vene Maailmata, mida välismaal kehastab kohapealne „väike Venemaa“, on venelasel tavaliselt keeruline, kui mitte võimatu hakkama saada. Venelased elavad tihti välismaal üksnes füüsiliselt, ent mõtetes ehk mentaalselt jäädakse ikka Venemaale. Nii et indiviidina sobib kohapealseid hüvesid nautida täiel rinnal, kollektiivse identiteedi järgi on aga tegemist põlastusväärse „roiskuva Geiropa’ga“.

Venemaal elav venelane näeb asju ilmselt teisiti, sest „kahel kolmandikul venelastel pole veel tänagi välispassi, kolm neljandikku pole veel kordagi kunagise NSV Liidu piiridest lahkunud“ (lk 91). „Nad on pagenud televisiooni paralleelmaailma, kus saab viletsuse, alanduse, vaesuse, ebavõrdsuse, perspektiivide puudumise, armetu hariduse, haleda ja kättesaamatu arstiabi mõneks tunniks unustada“ (lk 100). Ja ilmselt ei teadvusta nad seejuures oma armetut eluolu sedavõrd teravalt kui välismaa-kogemusega rahvuskaaslased.

Raamatu originaal ilmus 2019. aastal, seega enne Vene-Ukraina täiemahulise sõja algust, uus väljaanne ja tõlge eesti keelde on lugejateni jõudnud aga juba sõja ajal. Ja sõda on Venemaa ajaloos olnud asi, mis muudab kõike varasemat: võtab kokku tulemused, kannab midagi maha ja paneb paika. Me veel ei tea, milline on selle sõja lõpptulemus ja mis saab Venemaast, kuid just selle sõja tulem otsustab paljuski edaspidise. Impeeriumid elavad sõdadest, kauaks kestma jäänud rahu hävitab impeeriumi paratamatult. Just seda pidas Putin võib-olla silmas, kui ütles, et tal polnud 24. veebruaril 2022 valikut.

Mihhail Šiškini (sünd 1961) elukoht on 1995. aastast saadik Šveits ja ta on pälvinud kirjanikuna palju tunnustust nii Venemaal kui ka rahvusvaheliselt. Teda kutsutakse sageli esinema meediasse ja lääne ülikoolidesse loengut pidama. Tal on Vene omale lisaks ka Šveitsi kodakondsus ning ta avaldab oma kirjatöid nii vene kui ka saksa keeles. 2013. aastal teatas ta avalikus kirjas, et keeldub esindamast Venemaad suurel raamatumessil Ameerikas protestiks Venemaal toimuva vastu ja 2014. kritiseeris teravalt Krimmi annekteerimist.

Ilmselt just siis valis autor poole ning suhteliselt apoliitilisest kirjamehest sai aus inimene, kes tunneb vastutust Putini juhitud Venemaa nimel korda saadetud kuritegude eest.¹ Märtsis 2022 palus ta venelaste nimel avalikult vabandust Ukrainale sõjalise kallaletungimise pärast ja ütles: „Nüüd ei seostu Venemaa enam vene kirjanduse ja muusikaga, vaid pommirahe all lastega. Putini kuritegu seisneb inimeste mürgitamises vaenuga. Putinit ühel päeval enam pole, aga piin ja vihkamine jääb kauaks inimeste hinge.“² Niisugune tegu nõuab julgust, millest vaba maailma inimesed ei saa päriselt aru. Sellega teenis autor ära „Vene patriootide“ süüdistuse russofoobias (lk 126). Sisuliselt võrdub see reeturiks kuulutamisega – ja kui Kreml on kellegi reeturina määratlenud, pole see ka XXI sajandil nali, nagu näitab nii mõnegi Putini kriitiku kurb saatus.

Venemaa riikluse areng ja orjuse algus

Šiškini väike, algselt saksa keeles avaldatud raamat (154 lk) on kontsentraat, karm kokkuvõte Venemaa riikluse sündimisest kuni tänapäevani ja selle kestel kujunenud nn vene hingest. On väga tähtis, et seda raamatut loetaks väljapool Venemaad, eelkõige läänemaailmas, kus lepiti liiga kaua Moskva suunalt tuleva vale ja sigadustega lootuses, et tegemist on kasvuraskustega demokratiseerumise konarlikul teel. Ilmekas on ühe tippkohtumise episoodi kirjeldus Chris Patteni mälestustes, kus ta räägib Tšetšeenia sõjast: „Olukord oli äärmiselt piinlik. Saime aru, et Putin valetab meile. Putin nägi, et meie saame aru, et ta valetab. Ja meie vaikisime. See oli väga häbistav“ (lk 15-16). Just nii tõstabki kuri pead ja läheb üha jultunumaks, sest katsetab pidevalt, kui kaugele tal veel lastakse minna.

Tegemist on väga isikliku raamatuga, sest Šiškini isa on venelane ja ema ukrainlanna, tema vanaisa represseeriti Stalini ajal, onu hukkasid aga sakslased suures sõjas. Autori ülevaade Vene riigist ehk ulussist, mida valitseb suurkhaan, nagu Šiškin eelistab läbivalt nimetada, on esitatud ausalt ja ilma ilustamata. Autori üldjäreldus on ühene: „see riik käitub oma rahvaga nagu okupatsioonivõim“ (lk 22). Tõepoolest, Vene riiklus algab võõrvallutajate (normannide, viikingite) loodud riigiga slaavlaste territooriumil ja seda fakti ei muuda Vene ametliku historiograafia „võõraste valitsejate vabatahtliku kutsumise“ versioon. Kõigile on teada munk Nestori loodud ja Karamzini toetatud riikluse alguse jutt: „Meie maa on suur ja rikas, aga korda pole. Tulge ja valitsege meid vürstidena ja olgu teil meie üle võim“.³

Nii tulidki 862. aastal Skandinaaviast viikingid, normannid (russid) slaavlasi valitsema ja Venemaal sai alguse Rjurikute dünastia. Enne seda polnud Venemaal muud kui „tühi maa metsikute ja sõjakate hõimudega, kes elasid nagu loomad ja linnud“.⁴ Tegelikult lõid Vene riikluse (ka Šiškini) hinnangul võõrvallutajad, nagu nood rajasid oma riike Normandias ja Sitsiilias (lk 22). On spekuleeritud, et paganlikud valitsejad elasid suletud enklaavides ega segunenud kohalikega, kes jäid alamrahvaks. Varjaagide allutatud inimesi kutsuti smerdideks (смердеть – arh vene keeles ’haisema, lehkama’).⁵ Kuigi valitsejad abiellusid slaavi naistega ja nende järeltulijad venestusid ajapikku, ei pidanud valitsejad madalamal olijaid hõimuvendadeks, vaid saakloomadeks (lk 22).

Uued valitsejad olid halastamatud inimkaubitsejad ja eelkõige lõunasse saatmiseks orjastati kohalikku rahvast niisugusel määral, et slaavlane oli peagi üldnimetus kõigi kohta, kellelt oli võetud vabadus, s.o õigus oma elu üle otsustada (inglise slave, saksa Sklave tähendavad orja, sama ka paljudes muudes keeltes).⁶ Seega algas Vene riiklus ja vene inimeste orjus ühel ja samal ajal, et jääda lahutamatuks väga-väga kauaks.

Midagi ei muutunud sisuliselt ka 988. aastal, kui vürst Vladimir käskis paganlikud ebajumalakujud Dneprisse visata ja kõik riigi alamad pidid ennast laskma jões ristida. Tegemist oli algusest peale n-ö valepidi kristlusega, sest ristiusk algas altpoolt, lihtrahvast, võib isegi öelda orjadest, ja valitsejad võtsid selle hiljem omaks. Kiievi Venemaale tõid ristiusu valitsejad ja sunniviisiliselt, sest usk pidi edaspidi kinnitama võimu jumalikku päritolu ja sisendama alandlikkust ning allumist. Eraldumine ladinlusest jättis venelased edaspidi ilma renessansist, reformatsioonist ja valgustusajastust (lk 23).

Koos mongolite-tatarlaste toodud ikkega⁷ võttis Vene riiklus ja õigeusku esindav kirik spetsiifilise vormi, sest Russi liitumine Kuldhordiga konsolideeris ülemate ja rahvamasside vastandumise. Mongoli-tatari invasiooni tulemusel said Vene vürstidest khaanide alluvad, sisuliselt orjad (holopid), kes pidid täitma vastuvaidlematult võõraste valitsejate korraldusi. Venelaste vastupanu oli invasiooni algusest peale tagasihoidlik ja vürstid ei alustanud okupantide vastu ühist kogu elanikkonda hõlmavat vabadussõda, vaid lõid võõrvallutajatega omakasulisi separaatliite. Rivaliteet käis õiguse eest saada khaanilt jarlõkk ehk lubakiri koguda vallutajate kehtestatud andamit –jassakki. Selleks õiguse saanul avanes parim võimalus enda rikkuse suurendamiseks. Vene vürstidest (vt Aleksander Nevski kohta lk 24-25) said alamate silmis Kuldhordi esindajad ning mongoli-tatari ike oli nõnda hoopis vene ike (lk 24).

Õigeusu kiriku rollist mongoli-tatari ikke ajal Vene ametlik historiograafia ja Vene õigeusu kiriku (VÕK) enda ajalugu vaikib ja mitte kogemata. Nikolai Nikolski „Vene kiriku ajaloos“ ei ole ühtegi sõna selle kohta, mida tegi kirik ikke ajal.⁸ Kui VÕK üldse millegi vastu võitles, siis paganlusega: just ikke ajal asus kirik tõeliselt vallutama paganlikke maapiirkondi. Kiriku, vürstivõimu ja Kuldhordi majanduslik ja sotsiaal­poliitiline liit oli eriti tugev. Võõrvallutajatega kujunesid VÕKil välja vastastikku kasulikud suhted. Khaan vabastas kiriku maksudest, kaitses selle vara ja kuulutas kristlaste tagakiusamise ebaseaduslikuks tingimusel, et vaimulikud palvetavad tema eest. Mongoli-tatari sissetungijate tulekuga hakkas õigeusu kirik Venemaal õitsema: püstitati palju kirikuid, ikke esimese saja aasta jooksul asutati kolmkümmend kloostrit, teisel sajandil viissada⁹, kirik oli järjest väärikam. Vene kirik ilmutas võõrsissetungijatele hämmastavat lojaalsust ja manitses inimesi sedasama tegema.

Moskoovia riiklus sündis sujuvalt mongoli-tatari riiklusest ja millal üks muutus teiseks, ei olegi täpselt võimalik määratleda. „Kuldhordist ei suutnud Moskva ennast vabastada, sest ennast iseendast vabastada pole võimalik“ (lk 26). Moskoovias kujunes koos Kuldhordi võimu lõppemisega välja sisuliselt kaksikusk, mis ühendas endas kristluse ja islami. Selle hübriidreligiooni üks sümbol on Monomahhi müts (lk 94): kalliskividega kaunistatud tübeteika, mille otsa kinnitatud rist. See peab sellisena sisendama kõigisse alamatesse truudust ja sõnakuulmist, valmidust ohverdada kõik isanda nimel tema esimese käsu peale.

Orjus igavesti

Šiškin ei räägi ajaloofaktist, et Kuldhord võttis islami riigiusuna vastu juba 1312. aastal Muhammed Uzbeki khaani (Öz Beg) valitsemise alguses.¹⁰ Oluline on, et juhtiv roll Kuldhordis nihkus ajapikku nomaadidest mongoleilt paiksematele ja arvukamatele islamiusku tatarlastele. Religioossest vaatepunktist oli islami levik mongolite ja turgi päritolu rahvaste hulgas erakordselt tähtis, sest ajapikku hakkasid islami usu põhimõtted ja institutsioonid saavutama mongolite omadega võrreldes üha suuremat mõjukust.

Islamil on orjandusega erisuhe, sest koraan keelab muslimil omada teist muslimit orjana, kuna Allahi silmis on kõik muslimid võrdsed (kuuluvad umma’sse). Orjad tohivad olla üksnes muu-usulised või uskmatud. Ikke ajal hakati talupoegi kutsuma nimetusega krestjanin, sõnast hristianin ehk kristlane.¹¹ Islamiusu vastu võtnud valitsejad olid huvitatud sellest, et nende alamad ei oleks nendega sama usku ja jääksid ustavateks holoppideks. Allutatud rahvad olid neile väärtuslikud eelkõige kuulekatest maksukohuslastest teist usku alamatena.

Olukord muutus Moskoovia tugevnedes ja ikke lõppedes, kui suur hulk türgi-tatari (turgi) päritolu ülikuid läks Moskoovia teenistusse, nad (Tšingis-khaani vereliini esindajad) venestusid, muutudes vene aadlikeks. Eriti palju tatari võimukandjaid koos kaaskondadega tuli Moskvasse nn segaduste (smuta) ajal (1598–1613). Vene vürstid ja kirik võtsid nad avasüli omaks: sõlmiti abielusid bojaaritütardega, anti kõrgeid kohti sõjaväes ja läänistati maid. Nii ei maksa imestada, et islamiusku Ramzan Kadõrov saab samal ajal olla endise kommunisti ja praegu väidetavalt õigeuskliku kristlase Vladimir Putini ustav ori. Venemaal on selline segasuhe olnud võimalik õigeusu ja islami segunemise tõttu juba ammustest aegadest peale.

Vene aadelkond jäi aga edasi nn lömitavaks aadliks, kellel puudus eraomand läänelikus mõttes, olid aga ranged kohustused krooni ees ja kelle heaolu sõltus täielikult valitseja tahtest. Alles Katariina II vabastas 1762. aasta manifestiga aadlikud teenistuskohustusest ja lubas neil välismaale reisida. Aadlike vabastamisega said varem riigile kuulunud pärisoristest talupoegadest mõisnike orjad. Venemaa ajaloo iroonia on, et sealsetest esimestest vabadest inimestest said orjapidajad (lk 28). Veel XIX sajandi esimesel poolel kirjeldas markii de Custine inimeste õigusetu seisundi demoraliseerivat mõju kõigile ühiskonnakihtidele: „Võib öelda, et kogu vene rahvas kõige väiksemast kuni kõige suuremani on orjusest oimetuseni purjus.“¹²

Pole põhimõttelist erinevust, kas rääkida vene lihtsatest inimestest kui holoppidest-orjadest või pärisoristest talupoegadest, kes vabastati vormiliselt pärisorjusest aastal 1861, kuigi, nagu ajaloost teada, vaid lühikeseks ajaks. Pärast 1917. aastat said kõigist inimestest Venemaal taas riigi orjad (lk 30). Täielik õigusetus oleks nagu igavesti määratud kokku kuuluma vene inimesega. Nii ongi orjus Venemaal kehtinud riikluse esimestest päevadest kuni tänapäevani, s.o Putini Venemaani välja.

Orjust on pidanud loomulikuks seisundiks nii alamad kui ka valitsejad, võimu jumalikku päritolu on aga kinnitanud VÕK, sõltumata sellest, milline on valitsejate päritolu. Orja-orjastaja psühholoogia istub venelaste mentaliteedis sügavalt sees. Mõistatuslikku vene hinge pole olemas, sest „mis mõistatust saab olla orjuses … Venemaa mõistatuse äraarvajatel oleks aeg mõista, et müstilist vene hinge pole loonud miski muu kui vene tuhandeaastane orjus.“¹³ Sama tõdemus läbib Šiškini raamatut.

Orja psühholoogia

Orja ja orjastaja psühholoogia lühi­iseloomustus kõlab järgmiselt: nihil habea, nihil curo – mul pole midagi ja ma ei hooli millestki (lk 126). Venemaal pole inimesele kuuluvat seaduslikku eraomandit kunagi olnud, ehkki näiteks Nõukogude Liidus kuulus põhiseaduse järgi kõik rahvale.

Ka Putinile ei kuulu seaduslikult midagi märkimisväärset, ehkki teda on peetud ka maailma rikkaimaks inimeseks. Stalinile kuulus kogu impeerium, kuid tal endal polnud omandina midagi. Vene oligarhid pole mitte suuromanikud, vaid need, kellel Kreml lubab oligarhidena ennast teenida ehk kasutada neile mitte kuuluvat vara. Rääkimata lihtsatest venelastest, kellele justkui kuuluva omandi võib riik, võimuesindaja, bandiit suvalisel hetkel kas administratiivset ressurssi kasutades või vägivallaga üle võtta.

Keskmine vene inimene ei mõista lääne seaduslikkust („law is the king“), nagu läänes ei mõisteta Venemaa seadusetust (lk 77). „Omand“ sõltub täielikult „administratiivsest ressursist“ ja personaalsest lojaalsuses, allaheitlikkusest ülemustele (lk 100). Venemaal ei kehti „Magna Charta’st“ (1215) alguse saanud reeglid, vaid au sees on pigem Tšingis-khaani ajal (1206) loodud seaduste kogu (jassa). Nagu muuhulgas kriminaalses keskkonnas tavaks, kehtivad Venemaal tänaseni seaduste asemel arusaamad (ponjatija), mille sisu paneb paika valitseja.

Šiškin kirjeldab halastamatu avameelsusega vene rahva nn hingeelu. Venemaa on orjade maa ja muud rahvast pole võtta kusagilt, Moskva khaanil on alamatega vedanud (lk 96) ja nendega ümberkäimise reegleid valdab ta hästi. Orjade ühiskonna juurde kuulub vastutustundetu valetamine, sest sõna ei maksa midagi. Tegelikult on Venemaa lootusetult uppunud valedesse ehk „Vene tõde on igavene vale“ (lk 16) ning vale – öelda üht, mõelda teist ja teha kolmandat – kuulub lahutamatult vene inimese ellujäämiskunsti juurde (lk 18). Nõukogude Liidus tuli kirjutatud seaduse järgi alati tõtt rääkida, kirjutamata seadus ütles taiplikule: kui räägid tõtt, vastutad ise tagajärgede eest (lk 18). Vale oli kõikjal. Valetasid ajalehed, televisioon, õpetajad. Riik pettis oma alamaid, need omakorda riiki (lk 17).

Praegu, nagu Nõukogude Liidugi ajal, valetatakse Venemaal ohjeldamatult ja sellel tohutul valede hulgal on laastavad tagajärjed. Valet TVs pritsiv Kremli ori ei vastuta oma sõnade eest enda arvates vähimalgi määral, sest ta vaid täidab käsku. Ei võida mitte see, kes on tugevam, vaid see, kes on valmis lõpuni minema (lk 82) jutlustatakse katkematult propagandasaadetes. Nii ei maksa ka imestada, et tuhanded mehed on nõus surma minema Ukrainas, sest neile on antud käsk surma minna, sest nad pole muud kui vaid XXI sajandi sõjaholopid, kahuriliha Kremli käsutuses. Nagu Suures isamaasõjas öeldi: „Küll meie baabad jälle uued sünnitavad“.

Venemaa valitsejad on teadnud aastasadu, kui hästi töötab orjade vaoshoidmiseks patriotismi kaart, mis pole midagi muud kui küüniline elutarkus: kiida lolli ja loll töötab enda kas või surnuks. „Täna võidab Venemaal televiisor ülekaalukalt külmkapi“ kõlab tuntud teravmeelsus. Zombikastist paiskuv ajupesu annab venelastele kõige muu asemel piiramatus koguses rahvuspatriotismi, sest „patriotism on selge, arusaadav ja hästipõhjendatud seletus, miks meie peame elama kehvemini kui teised“ (lk 117-120).

Siia komplekti kuulub ka selootlik, külakogukondlik põhimõte, et kui keegi hüüab „Meie omasid pekstakse!“, siis kihutatakse kohe malakate ja hangudega kohale, küsimata, kas nendel meie omadel on õigus või mitte (lk 149). Just seetõttu, et „sõja ajal ei saa omadest halvasti rääkida, ka siis, kui neil pole õigus“, toetavad ka paljud välismaal elavad venelased Putinit ja tema sõda (lk 149-150). Venelaste „püha sõda“ paraku ei lõpe aga kunagi ja Venemaal Putini sõnutsi polegi üldse piire.

Oma orjusest on oimetuseni purjus ka vene loominguline intelligents, olgu siis näiteks tegemist kirjanik Aleksandr Solženitsõni või andeka filmirežissööri Nikita Mihhalkoviga. Esimene alustas kirjanikuna GULAGi vangilaagris, muutus süsteemi halastamatuks kriitikuks, elas vahepeal välismaal ja lõpetas marurahvusliku vene šovinistina, pidades nagu Putin Nõukogude Liidu lagunemist XXI sajandi suurimaks geopoliitiliseks katastroofiks. Solženitsõn kahetses südamest, et Moskva haardest põgenesid esimesel võimalusel sedavõrd paljud maad ja rahvad.

Orjade kooliks on vangla, vangla sotsiaalne mudel on Kuldhordi Moskva ulussi verminud selle algaegadest peale (lk 102), kuid seda, kus lõpeb Venemaal vangla ja algab miski, mis pole vangla, ei oska tänapäevani keegi öelda. Kõik on ühe jalaga vanglas (lk 101) või väljas, pole vahet. Pigem on tegemist, nagu varemgi nenditud, erineva vanglarežiimiga tsoonidega (väike ja suur tsoon). Vangla põhireegel on lihtne: tuleb kuuletuda ja käsku täita (lk 96).

Kõik orjandusele orienteeritud režiimid ründavad pidevalt ja raevukalt inimese väärikust tema enese silmis ehk inimväärikust kui sellist. Orjal on tahe elada, kuid puudub arusaam inimväärikuse universaalsest tähendusest. Ori vaatab alati alt üles, ta on harjunud võimu omavoliga, sest on loobunud oma tahtest isanda kasuks. Orjale on iseenesestmõistetav olla pugejalik ja alandlik endast ülemate vastu ning jõhker, hoolimatu nende puhul, kes temast allpool. Ori teeb isandale kingitusi, isand pakub orjale katust ehk ellujäämist. Venemaa elab printsiibi järgi „Kui sina oled ülemus, olen mina loll, ja kui mina olen ülemus, oled sina loll“. Orja ideaaliks on olla ise orjade omaja (lk 133).

Kõige tähtsam Venemaa inimesele on olnud ellujäämine, nii töötab loodusliku valiku printsiip Venemaal, muu pole oluline (lk 92–95). Prisoneerimise mõiste pole siiski Vene päritolu, nagu Šiškin väidab (lk 102), vaid kuulub lääne sotsioloogia klassikasse.¹⁴ Vangilaagri tarkus kõlab „Täna sured sina, homme mina“. Empaatia täielik puudumine on toonud kaasa inimelu väärtusetuks pidamise, mis kehtib nii iseenda kui ka kõigi teiste elu puhul. Orja psühholoogiasse kuulub alati uhkus oma isanda rikkuse ja tähtsuse üle, sest alandus otsib kompensatsiooni (lk 118). Seda põlglikumalt suhtub ta nii teiste isandate orjadesse kui ka nendesse reeturitesse, kes keelduvad olemast orjad. Orjad ei suuda vabale inimesele anda andeks tema vabadust, orjade võrdsuses seisneb õigluse printsiip.

Venemaa tulevik

Šiškini pakutud kahele võimalusele demokraatide võimuletulekuks Venemaal – vabade valimiste või massirahutuste kaudu (lk 138) – võib lisada ka sõja kaotamise. Kaotatud sõda on Venemaal alati olnud akuutne haigussümptom (lk 56): nii oli see Liivi sõja tulemusel XVI sajandil, Krimmi sõja järel XIX sajandil ja Vene-Jaapani sõja tulemusena XX sajandil. Rääkimata revolutsioonist, mis toimus pärast kaotust Esimeses maailmasõjas aastal 1917.

Ja saab tõenäoliselt ka juhtuma nüüd, kuid kerkib üles küsimus, mis juhtub pärast kaotust. Kõige parem oleks Venemaale läbida taas segaduste aeg, kokkukukkumine, lagunemine, enne kui Venemaa saab minna uuele tõusule. Ilmselgelt peavad tööle hakkama kohtud, kes mõistavad süüdi sõja­kurjategijad ja määravad neile adekvaatsed karistused, sest Putinit tsiteerides „nravitsa, nenravitsa, terpi moja krassavitsa“. Autor ennustab, et „tsaari impeerium lagunes paari kuu jooksul, Nõukogude Liit pudenes laiali kolme päevaga. Putini võimuvertikaal variseb paari tunniga“ (lk 142). Tahaks väga loota, et Šiškinil on õigus.

Teisel juhul ei jää üle muud, kui oodata uusi Putineid. Või hoopis Gorbatšove, mis tundub olevat lääne poolt vaadatuna soovitum variant, sest lääs väga tahab leida uut Gorbatšovi ja alata kiiresti pihta uue Gorbi-maaniaga. See oleks aga libe tee, sest vaadata tuleb reaalsusele näkku: lääne vastutulelikkus ja heatahtlikkus on Venemaa valitsejates alati esile kutsunud omamoodi viha, vimma, põlguse ja solvumise, mis on alamatele edukalt edasi antud.

Läbi aastasadade on Venemaa pärast marssima hakkamist peatunud alles siis, kui kohtab tõsist vastulööki. Pärast istub tigedalt nurgas ja ootab kättemaksu­tundi ning on selle saabudes „taas ennast põlvilt püsti ajanud“ – ja just seda ei ole läänes siiani soovitud tähele panna. Kui varasemaid vigu korratakse ning aidatakse Venemaa majanduslikult jalule, esitamata talle tingimusi sisemiselt muutuda, tuleb pärast uut Gorbatšovi kindlasti kohe uus Putin. Gogol poleks pidanud Venemaad võrdlema mitte „kuhugi kihutava troikaga“, vaid „metroorongiga, mis tuhiseb tunneli ühest otsast teise – diktatuuri korrast demokraatia anarhiasse ja jälle tagasi (lk 143).

Ja nii peab järeldama, et ka autori maalitud teine Venemaa tuleviku­stsenaarium („Tulevik II“, lk 144–148) on utoopia, sest lootus, et tehakse kolmas – seekord edukas – katse kehtestada demokraatia ei mõju usutavalt. Seda enam, et uue opositsiooni ainsaks relvaks saab olema sõna (lk 144). Tegelikult välistab autor ise sellise võimaluse raamatu alguses, kui kirjutab „sõnade vandenõust“: paljud „head sõnad on Venemaal oma algse tähenduse kaotanud“ ja „hakanud tähistama kõike võimalikku, ainult mitte seda, mida need algselt tähendasid“ (lk 13).

Venemaa ja lääs

Mul oli teatav kartus Šiškini raamatut lugedes, et ühel hetkel läheb ta tava­pärastele radadele ja hakkab kogu maailma (eelkõige läänt) süüdistama venelaste õnnetus käekäigus või vähemalt kaassüüs. Nagu näiteks Dožd, kelle üleolev suhtumine neile peavarju andnud lätlastesse ühel hetkel välja purskas, mis pidi juhtuma varem või hiljem. Käisin mõni aeg tagasi kuulamas-vaatamas ümarlauda, kus osalesid nüüdseks Venemaalt lahkunud demokraatiat ja vaba ajakirjandust esindavad Vene meedia tipptegijad. Kurb oli vaadata nende suhtumist meie Sergei Metlevisse, tõelisse eestivenelasse, kes püüdis neile asjatult selgeks teha, et ka venelasel on võimalik olla lojaalne maale, mis ei ole Venemaa, ilma elamata mentaalselt „väikesel Venemaal“ ja tahtmata teha oma uuest kodumaast Venemaad. Nad ei saanud niisugusest küsimuseasetusest aru ja pidasid venelastena elukohta Riias ajutiseks abivahendiks oma rahvuse n-ö kuninglikul teel.

Selles polnud midagi uut. Tegelikult olid nad täpselt samasugused nagu omaaegsed bolševike välja saadetud vene sundpagulased, keda võeti Euroopas lahkelt vastu, kuid kes jõudsid peagi järeldusele, et kõiges on süüdi „manduv lääs“. Ja mõtlesid oma tigestumises ja Venemaa-igatsuses välja eurasianismi, millega praegu nagu malakaga vehivad kõige tagurlikumad putinistid. Jah, vene demokraatia kipub ikka lõppema seal, kus algab Ukraina küsimus või miks mitte ka Balti küsimus või Poola küsimus. Vahet ju pole, erinevus on üksnes selles, kuhu on hetkel suunatud Moskva vaenu teravik.

Õnneks jääb seda laadi liturgia Šiškini raamatus tulemata, kuigi kohati on autor sellele juba üsna ligidal. Selle hirmsa sõja ajal ei sobi ühelgi venelasel ukrainlasele öelda „Me oleme vennasrahvad“ (lk 68). Sest ka vennasrahva mõiste on põhjalikult ära lörtsitud ja tähendab praegu „ole vait, hoholl, ja tee nii, nagu Moskva käsib“. Samuti kõlab õõnsalt jutt nendest, kes tahavad, et „vene ja ukraina noormehed „kaitseksid oma kodumaad“ üksteise vastu“ (lk 121). Sest edasi võibki juba jõuda „vastastikuste eksimusteni“ ja siis tuleb poole valik „meie ehk vene poiste“ kasuks, kelle tegevust Ukrainas tuleks toetada. Just sellele teele läks Dožd, andmata endale aru, et Ukrainas on kõik üheselt selge ja mitte suhteline, sest ukrainlased võitlevad oma vabaduse ja elu eest. Vene sõjaväelased aga teevad seda sõjaorjade ja kahurilihana Putini võimulpüsimise ja eest.

Autori suhtumine läände ehk Euroopasse väljendub kokkuvõtlikult lausetes „Euroopa on vene müüt inimlikust elust“ ja „Euroopa on väärikuse sünonüüm“ (lk 152). Šiškin loodab raamatu lõpus Euroopalt, et „pärast ühist võitu vabaduse surmavaenlaste üle, jääd ühinenuks, tugevaks, targaks, nooreks ja ilusaks“ (lk 154). See on lugu, mis tunne on olla venelane XXI sajandi teisel aastakümnel. Tegelikult pole venelane olla üldsegi valus sellel, kes oskab ja tahab tunda ennast vaba ja vastutusvõimelise inimesena, mitte orjana. Olen niisuguseid venelasi näinud ja nendega suhelnud ning loodetavasti nende hulk suureneb, mitte ei vähene.

On hea teada, et venelaste hulgas on Šiškini mõõtu kirjanikke, kes jätkavad vene kirjanduse traditsiooni, kus kirjanduse lugemist ei peeta pelgalt meelelahutuseks, vaid millekski hoopis enamaks. Mida saab teha kirjanik? Ainult olukorrast ilustamata rääkida, sest vaikimine tähendab agressori toetamist. XIX sajandil võitlesid üles tõusnud poolakad Vene tsaarivõimu vastu „meie ja teie vabaduse eest“. Praegu teevad seda ukrainlased, sest võitlevad nii enda kui ka Euroopa vabaduse eest.¹⁵ See võiks olla ka kõnealuse väga tõsise esseekogumiku moto. Julgen panna Mihhail Šiškini esseistina ühte ritta Stefan Zweigi, Czesław Miłoszi ja Milan Kunderaga.

Kõige tähtsam on siiski selle raamatu lugemisel mind vallanud lootus, et teistsugune Venemaa on võimalik karmile ajaloole vaatamata. Kuidas ja millal peaks aga sündima Venemaa, mis võiks olla meiegi hea naaber ning kus tegeldaks oma elu edendamisega, teab üksnes jumal taevas. Üks on aga selge, nagu tõdeb ka autor: „Ilma patukahetsuseta ja rahvusliku süü omaksvõtuta ei ole demokraatlik uus algus Venemaal võimalik“ (lk 7).

1 Harriman Magazine, http://www.columbia.edu/cu/creative/epub/harriman/june13/mikhail_shihskin.pdf

2 https://www.irishexaminer.com/opinion/commentanalysis/arid-40823412.html

3 Povest vremennõhh let. Toim V. Adranova-Peretts ja D. S. Lihhatšov, M. B. Sverdlovi parandustega. Peterburg 1996, lk 13.

4 Nikolai Karamzin, Istorija gossudarstva rossiskogo. 1. kd. Peterburg 1842-1843, lk 43.

5 Andrei Kontšalovski, Millisesse jumalasse usub vene inimene? – Sirp 25. X 2013.

6 Peter Frankopan, The Silk Roads. A New History of the World. Bloomsbury, London 2015, lk 114−117.

7 Huvitav on märkida, et selle aasta 31. mail möödub täpselt 800 aastat sellest, kui Vene vürstide ühisvägi löödi puruks Kalka jõel.

8 Vt Nikolai Nikolski, Vene kiriku ajalugu. Eesti Raamat, Tallinn 1988.

9 George Vernadsky, The Mongols and Russia. Rmt: A History of Russia. 3. kd. New Haven 1953, lk 378.

10 Haljand Udam, Türgi. Teekond läbi Türgi tsivilisatsiooni ajaloo. Johannes Esto Ühing, 2011, lk 71.

11 Jerome Blum, Lord and peasant in Russia: From the ninth to the nineteenth century. Princeton, 1961, lk 106.

12 Astolphe de Custine, Letters from Russia. Penguin Books, 2014.

13 Vassili Grossman, Kõik voolab. – Loomingu Raamatukogu 1990, nr 16-18, lk 114.

14 Donald Clemmer, The Prison Community. Holt, Rinehart & Winston, New York 1940.

15 Mihhail Šiškin, Palun Venemaa ja oma rahva nimel ukrainlastelt andestust. – ERR 1. III 2022. https://www.err.ee/1608517028/mihhail-siskin-palun-venemaa-ja-oma-rahva-nimel-ukrainlastelt-andestust