Ukraina intermeedium ehk kriminaal Putin, strippar Matovnikov, terrorist Girkin jt

Vahepealsuses, kus suured uudised strateegilistest edusammudest puuduvad, on võimendunud infosõda.

ÜLO MATTHEUS

Sõjapidamine Ukrainas on vahepealses staadiumis, kus Vene armee rünnakukatsed pole veel lõppenud ja Ukraina relva­jõudude pealetung pole veel alanud. Praegu on Ukraina eesmärk tekitada okupandile võimalikult suuri kaotusi nii elavjõus kui ka sõjatehnikas ja võita aega kevadkampaania ettevalmistamiseks. Meediakanalites võib näha Poola ja Ukraina teedel venivaid sõjatehnika kolonne, laoplatsidele rivistatud soomukeid ja transportööre, liitlaste polügoonidel toimetavaid Ukraina sõdureid. Pilt loodavast võimekusest on muljetavaldav.

Vene poole olukord on palju nutusem. Suur osa kolonnidesse rivistunud sõjatehnikast pärineb eelmisest sajandist, parem osa sellest vedeleb rusudena Ukraina teedel ja põldudel, mida väetavad tuhandete hukkunud sõdurite laibad. Kuna edasiseks pealetungiks puudub jaks, on Venemaa eesmärk vaid sõja venitamine ja Ukraina sundimine läbirääkimiste laua taha.

Infosõda ja z-patriotism

Selles vahepealsuses, kus suured uudised strateegilistest edusammudest puuduvad, on võimendunud infosõda. Ukraina eesmärk on veenvalt näidata, et ta sõdib hästi ja on võimeline sõda võitma, sest see mõjutab lääneriikide valmidust anda relvaabi, kuid ka Vene propaganda peab oma auditooriumi veenma, et nende relvajõududel on suured edusammud ja erioperatsioon kulgeb plaanipäraselt. По плану, nagu on Venemaa liidril kombeks väita.

Tugev ajupesu võimaldab Venemaal kanaliseerida ühiskonnasiseseid pingeid ja loob fooni pideva mobilisatsiooni läbiviimiseks. Nagu nähtub ühismeedia postitustest, toimib z-patriotism edukalt ja Venemaa naised saadavad uhkusega oma poegi, mehi ja vendi sõtta, sest родина-мать зовёт! Naised poetavad pisara või nutavad lahinal ning siis kunagi hiljem, taas lahinal nuttes, matavad oma pojad, mehed ja vennad maha, kui neil on õnn surnukeha lahinguväljalt tagasi saada.

Suurem osa infosõjast koosneb tegevusest, mis näitab vastast inetus valguses, aitab teda demoraliseerida ja kallutada maailma avalikku arvamust endale soodsas suunas. Ukrainal on selles infosõjas lihtsam, sest Venemaa sõja- ja inimsusevastased kuriteod kõnelevad iseenda eest ning läänemaailma veenmiseks pole vaja teha muud kui need kuriteod päevavalgele tuua. Selles mõttes on ka Rahvusvahelise Kriminaalkohtu vahistamismäärus Putini ja lasteõiguste voliniku Maria Lvova-Belova suhtes Ukraina infosõja võit.

Venemaa puhul võib kõnelda vaid ebaõnnestumistest. Eesmärk Ukrainat diskrediteerida pole vilja kandnud ning sõjatehnika ja laskemoona vool Ukrainasse pole peatunud. Vastupidi, korraldades pidevaid raketirünnakuid Ukraina tsiviiltaristu ja tsiviilelanike vastu, on Venemaa tegevus lääneriikide toetust Ukrainale vaid suurendanud. Ilmselgelt ei lähtu Venemaa juht mitte kainest mõistusest, vaid teda suunab sissejuurdunud gängimentaliteet, mis toitub kättemaksust ja kahjurõõmust. Ehk mida rohkem kannatusi vastasele, seda suurem rahuldus.

Stripparkindral ja Pornhub

Vinduvat kaevikusõda ümbritsevas inforuumis võimenduvad paratamatult nähtused, mis muul ajal kuuluvad kollasesse ajakirjandusse. Üks neist on Vene kindralleitnandi, maavägede ülemjuhataja asetäitja ja Valgevenes asuva operatiivgrupi ülema Aleksandr Matovnikovi stripivideo oma kallimale. Seni vaid ikoonilistel fotodel kujutatud mees, Vene föderatsiooni kangelase kuldtäht rinnas, edvistab avalikuks saanud videos oma meheau ja palja tagumikuga. Seni suhteliselt tundmatu tegelane kerkib meteoorina meediataevasse ja asetub uue tegijana Russki miri värvikasse galeriisse Putini „koka“ Prigožini, Tšetšeenia isevalitseja don-don Kadõrovi, terrorist Girkini ja teiste samalaadsete tegelaste kõrvale.

Teisalt ilmutavad end Matovnikovi juhtumi taga Venemaa sisetülid ja kasvavad pinged. On arvatud, et Matovnikovi video sokutas meediasse Wagneri grupi juht Prigožin, kes on sattunud nii Vene kindralstaabi kui ka Putini ebasoosingusse ja üritab neid sel viisil survestada. Kui varem sai Wagneri grupp relvastust ja laskemoona eelisjärjekorras ja teistest rohkem, siis ühest hetkest hakati wagnerlasi varustama võrdselt teistega, s.t ebapiisavalt.

Ka on Wagneri grupilt võetud vangide värbamise võimalus, mille tõttu üritab Wagner leida uusi võitlejaid spordiklubidest ja on oma videoreklaami üles riputanud isegi Pornhubi. „Lõpeta onaneerimine ja tule tööle tševekaa¹ Wagnerisse!“ kõlab appikarje saiti külastavatele meestele.² Väidetavalt on Wagner Bahmuti all kaotanud (veebruari seisuga) üle kolme­kümne tuhande võitleja. Linn, mida Ukraina relvajõud hoolimata raskustest enda käes hoiavad, on toiminud püünisena, millele surmapõlgavad sõdursipelgad nagu suhkrutükile tormi jooksevad. Aga ei häda, sest Prigožin on lubanud värvata kolmekümne hukkunu asemele teist sama palju.

Putin, tema teisik ja geikultuur

Enne kui Putinist sai tagaotsitav, oli uudisepuuduses igavleva infosõja üheks teemaks ka tema matšokuvand, milleks pakuvad ainet Putini palja ülakehaga fotod mägedes ratsutamisest või amforate merepõhjast väljatoomisest. See on andnud põhjust rääkida Putini fotodest kui geikultuurist, kuivõrd sellisel viisil eksponeerivad ennast mehed, kes tahavad meeldida teistele meestele. Koomiliseks teevad olukorra Putini homofoobsed seisukohavõtud, kuivõrd pilt kõneleb ühte ja sõnad teist keelt. Muidugi võib küsida, kas piltidel ikka on Putin, sest üha sagedamini räägitakse Putini teisikust, kes avalikus ruumis teeb Putini eest ära vähem tähtsa või ohtliku töö – suudleb kirikus ikoone, kohtub tehasetöölistega või isegi astub nii julge sammu, et külastab okupeeritud Mariupolit. Võimalik, et ka bodybuilding kuulub teisiku pädevusse.

Moskva metroo ringliini avamisel osales Putin aga telesilla vahendusel, mis sobitub igati zombojaštšikute³ ees külitava publiku maailmapilti, sest kogu tõde tulebki vaid sealt. Nii sisaldub mingi tõde ka väites, et tegelikult juhib Venemaad hologramm, kuivõrd publikule peegeldub vaid projektsioon kõigest sellest, mis Kremlis toimub. Mõned võib-olla liiale läinud vandenõuteoreetikud on välja pakkunud, et õige Putin ongi juba surnud ning tema asemel valitseb riiki teisik või mingi kollektiivne Putin, kuivõrd aja jooksul on tema välimus sedavõrd muutunud, et praeguse ja varasema Putini välimus ei lange enam kokku.

Sõja hind ja palgaarmeed

Kuna Venemaa kleptokraatlik võim tugineb korruptiivsetele sidemetele ja riigi ressursside eliidi vahel jagamisele, siis on ilmselge, et kui Putin võimult kukub, algab ressursside ümberjagamine. See on üks põhjusi, miks ühtäkki on palgaarmeed Venemaal nii populaarsed, sest ilma jõudu omamata ei saa oma olemasolevat vara kaitsta ega ka vara ümberjagamises osaleda. Siit ilmneb, miks Putini ja Vene eliidi jaoks on vajalik Ukraina sõja jätkamine iga hinna eest, olgu selleks hinnaks siis sajad miljardid rublad riigi eelarvest, majanduse allakäik, professionaalse armee häving, rahvusvaheline isolatsioon või sadade tuhandete Vene sõdurite hukkumine. Kõik selle kaalub üles kellegi varandus või tulutoov ametikoht, mis võimuvahetuse korral võib käest libiseda.

Kui palju palgaarmeesid Venemaal täpselt on ja mis alusel nad toimivad, selle kohta on andmeid napilt. Neist Ukrainas tegutseb arvatavalt viis Vene palgaarmeed: Wagneri grupp, Enot, Patriot, Štorm ja Redut (vene k ЧВК Вагнерa, Енот, Патриот, Шторм, Редут).⁴ Neist Patriot ja Štorm tegutsevad Venemaa kaitseministeeriumi halduses. Štorm värbab väidetavalt ka vange, mida Wagneri grupil enam teha ei võimaldata. Vangide värbamist komplitseerib avalikuks tulnud tõsiasi, et neile, kes nõustusid teenima palgaarmees, anti presidendi ukaasiga juba eelnevalt armu. See selgitab ka, missugusel õiguslikul alusel vange värvati. See aga tähendab, et vaba mehena ei pruugi endised vangid enam palgaarmee reeglitele alluda ja neid ei saa kohelda inimõigusteta kahurilihana. Varem väideti neile, et amnestia saavad nad alles pärast pooleaastast teenistust palgaarmees.

Vene sõdur, Mooloki krõbusk

1000 või enam sõdurit päevas, 10 000 nädalas ja kogunumbrina ligi 170 000 tapetud sõdurit alates invasiooni algusest pole Venemaa jaoks ilmselt veel jalustrabavad arvud. Seda näiteks, kui kõrvutada neid 8,5–13,5 miljoni hukkunud sõduriga Suures Isamaasõjas, millega Vene rahvusteadvuses ju kõike võrreldakse. 1000 tapetud sõdurit päevas, see näib olevat Vene sõjapidamises aktsepteeritud arv. See on sõja toit, krõbuskid Sõja-Mooloki toidulaual.

Vene surmaihalusele on pakutud selgitusi, kuid ilmselt on siin tegemist paljude tegurite koosmõjuga. Need on ajusid loputav impeeriumiideoloogia, võimas riiklik propaganda, teatud osa elanikkonna burlakilik allaheitlikkus, piirkondlik vaesus ja elu mõtte puudumine, mis kokkuvõttes mõjuvad sedavõrd tuimastavalt, et ühiskond ei ole enam võimeline vägivalla vastu protestima, pigem lepib sellega, kiidab kaasa või pühib kodumaa tolmu jalgelt.

Läänemaailma tundlikkusest, kui 2014. aastal valuliselt reageeriti Malaysia reisilennuki allatulistamisele ja 298 inimese hukkumisele, on Venemaa valgusaastate kaugusel. Hollandi kohtu poolt süüdi mõistetud Igor Girkin (Strelkov) askeldab avalikus ruumis nagu õige mees kunagi. Nii võib leida Girkini Youtube’ist, kus ta kritiseerib Vene armee juhtkonna mannetust. Temast on saanud autoriteet ja lapsesuu, kellel on lubatud rohkem rääkida kui teistel. Mis rolli FSB polkovnik Girkin täpselt Vene panteonis täidab, seda võib vaid oletada. Võimalik, et armee juhtkonna kritiseerimine ongi tema ülesanne, sest see võimaldab veeretada sõja ebaedu Putinilt kindralstaabi kaela. Selles osas on Girkin teinud tänuväärset tööd ja süüdlased – gerassimovid, surovikinid ja lapinid – kätte ära näidanud. See on osa Putini naha päästmise stsenaariumist, kuigi päev-päevalt on aina küsitavam, kas see nahk päästetav ongi.

Jõujooned suurel mängulaual

Seni, kuni pole selge Ukraina sõja tulemus, käib panustamine ka maailmapoliitika suurel mängulaual, et kallutada mängu seisu kas ühele või teisele poole. Suure emalaeva Ukraina kõrval, mis püsib nüüd juba kindlalt pinnal, on sõjasündmuste kiiluvees hakanud kõikuma Gruusia ja Moldova, kuid ka Tše­tšeenia. Viimases tugineb Putini võim vaid Ramzan Kadõrovile, kuid kuna tolle tursunud nägu, mis viitab raskele neeruhaigusele, on tekitanud kartuse, et ta võib siirduda paradiisi neitsite juurde, on ka selles riigis oodata uusi arenguid või koguni iseseisvuspuhanguid. See seletab, miks Putinile esitleti märtsi algul Kremlis Kadõrovi seitsmeteistkümneaastast poega Ahmad Kadõrovit, kellest võiks saada oma isa järglane diktaatoritoolil.

Gruusias aga idaneb uus rooside revolutsioon, mis kaks aastakümmet tagasi tõi võimule läänemeelse presidendi Mihheil Saakašvili, kes nüüd vireleb vanglas elu ja surma piiril. Gruusias toimunud meeleavalduste põhjuseks oli peaminister Irakli Garibašvili Vene-meelse poliitika, millega üritati parlamendis läbi suruda Venemaa eeskujul loodud välisagentide seadust, mis tänavarahutuste mõjul kiiresti menetlusest välja hääletati.

Moldovas, vastupidi, on venemeelne elanikkond üles ärgitatud Euroopa-meelse presidendi Maia Sandu ja Moldova valitsuse vastu, mille taga pole raske näha Vene luureorganeid. Moldova olukorda komplitseerib separatistlik Transnistria ja seal paiknev Vene väekontingent. Kuigi Ukraina on pakkunud Moldovale abi oma julgeoleku tagamiseks, pole Moldova valitsus seda esialgu vastu võtnud. Luurealaselt teevad Moldova ja Ukraina ilmselt siiski tihedat koostööd.

Ukraina edu määrab suure tõenäosusega ära ka Valgevene edasise käekäigu, sest ilma Venemaa toetuseta ei püsi ka Lukašenka režiim. Nii või teisiti on Ukraina esile kerkinud uues rollis kui vabaduspüüdluste innustaja ja julgeoleku pakkuja, kes jääb kaitsva puhv­rina Euroopa ja Venemaa vahele.

Hiina küsimus

Kui Ukrainast peaks saama NATO liige, tähtsustub sellega suurel määral kogu alliansi ja selle juhtriigi USA roll maailma julgeolekupoliitikas. Muutused maailma jõujoontes on aktiviseerinud Hiina ja pannud välja tulema oma rahuplaaniga. Ühelt poolt on Hiina küll deklareerinud Ukraina õigust territoriaalsele terviklikkusele, kuid teiselt poolt huvitab Hiinat see, et säiliks Venemaa oponeeriv roll NATO ja USA vastasel teljel, seega toetab Hiina sisuliselt Venemaa positsioone. Ukraina sõjaga väljakujunevatest jõuvahekordadest sõltub Hiina otsustavus oma Taiwani-vastaste ambitsioonide teostamisel. On pakutud, et Hiina võib Taiwanit rünnata juba lähiaastatel.

Seetõttu ei soovi Hiina Venemaa täielikku kokkuvarisemist, vaid Hiinale sobib maailmast isoleeritud nõrk Venemaa. See seab Venemaa Hiinast majanduslikku sõltuvusse ja võimaldab tal dikteerida Venemaalt ostetava gaasi, nafta ja muu toorme hindu. Sellesse pilti klapib hästi ka vahistamismäärusega läänemaailmast välja tõrjutud Putin, kes nüüdsest asetub samasse kategooriasse Põhja-Korea liidri Kim Jong-un’iga, kelle reisid piirduvad ratsaretkega pühale Paektu-sani mäele. Iseküsimus on see, mis saab Hiina välja käidud rahuplaanist, millelt Venemaa liidri kurjategijaks kuulutamisega kadus pind jalge alt.

Kuid kaardid maailmapoliitika suurel mängulaual on laiali jaotatud ja nii nagu pokkeris, tehakse panuseid. Millised kaardid kellelgi tegelikult on ja kes blufib, selgub aprillis või hiljemalt mais, kui teelagunemise aeg Ukrainas lõpeb ja Ukraina relvajõude oodatava pealetungiga saabub tõe hetk.

1 tševekaa – tuletis lühendist ЧВК, частная военная компания, ’erasõjaväeline üksus’.

2 „Не др*чи, а иди на работу“: ЧВК „Вагнер“ запустила рекламу на PornHub. Focus 15. III 2023. https://focus.ua/voennye-novosti/555270-ne-dr-chi-a-idi-na-rabotu-chvk-vagner-zapustila-reklamu-na-pornhub-video Reklaam on leitav ka Youtube’is aadressil https://www.youtube.com/watch?v=UkJjiRgeLWU&t=3s

3 зомбоящик või ka zомбоящик – zombikast ehk televiisor.

4 Санджар Хамидов, „Военные эксперты: в России нет ЧВК, а есть скорее ОПГ“. Ameerika Hääl 1. III 2023. https://www.golosameriki.com/a/ukraine-war-wagner-criminal-group/6984519.html