Niimoodi need tähendused üldrahvalikult tuttavaks saavad. Tuleb teha üks laul, saade, reklaam. Midagi seesugust. Mina küll ei teadnud, et venelasi eesti keeles ka sibulateks kutsutakse. Meenus ainult ühe peatüki pealkiri Sofi Oksaneni raamatust „Puhastus“. See on Jan Kausi tõlkes selline: „Aliide voodi hakkab haisema sibula järele“. Mäletan, et kui ma seda lugesin (ostsin „Puhastuse“ 12. mail 2009. aastal Tartu Rahva Raamatust 239 krooni eest ja lugesin kohe paari päevaga läbi), mõtlesin, et huvitav, miks just sibula järele. Ja et kas eestlane siis sibulat ei söö. Või soomlane. Mina olen küll olnud sibulasõber. Sibulasõber ja kurgisõber ja paljugi muu maitsva sõber. Herne- ja oasõber, murulaugusõber, tomatisõber, kõikvõimalike marjade ja puuviljade sõber, seenesõber, jänesekapsasõber. Ja nii edasi. Gurmaan ma ei ole, olen alati eelistanud lihtsaid talupojatoite. Mulle maitsesid lapsena näiteks väga kartuli-tangupuder, paljas must leib ja hapukurk. Ideaalne toit!
Jah, sibulavenelase mõiste sai mulle vanade eesti ja baltisaksa raamatute järgi magistriõppes selgeks ja tänapäeval on olemas Sibulatee. Kuid eks Värskagi kandi rannakülades, kus on elanud setod, on kasvatatud samasuguseid sibulaid nagu Peipsi järve äärsetes vanausuliste külades, mäletatavasti samu sorte, samade võtetega, olud on selleks lihtsalt sama sobivad. Värska naaberkülas Lobotkas leidus koguni perekonnanimi Sibulin, mis Eesti ajal eestistati ja kadus siis minevikku. Aga et venelased võiksid olla sibulad, selle peale ei osanud ma millegipärast tulla.
Ma pole sõimata ja vanduda muidugi kunagi osanud. Mäletan, et olin 20 või 21, kui sain teada, et tibla tähendab venelast. Mulle tegid selle selgeks kaks noormeest, kes Tartus eesti keelt ja teisi soome-ugri keeli õppisid, üks hollandlane, teine bulgaarlane, minu head sõbrad mõlemad, kes on nüüd mõlemad professorid. Seni olin arvanud, et tibla tähendab umbes sedasama, mida tõbras, raibe jms. Samal päeval õpetasid needsamad noored välismaa lingvistid mulle selgeks ka selle, et juudi pilkenimetuseks eesti keeles on itske. Seda sõna polnud ma kuulnudki. Mul polnud ka vähimatki vajadust juuti pilgata, olin saksa filoloogiat läinud õppima osalt ju ka seetõttu, et lootsin lugeda veel rohkem Franz Kafka tekste, mis olin gümnaasiumis avastanud ja mida ma olin juba saksa keeles osaliselt ka lugenud. Et Kafka juut oli, ma muidugi teadsin.
Oletasin tollal, kui tibla tähenduse teada sain, et see on siiski pigem omaaegne, enam-vähem hääbunud sõimusõna, millele võiks sõnaraamatus kirjutada järele ristimärgi, sest olin kuulnud seda väga harva (ja nii, et tähendus oli mulle hämaraks jäänud). Et tegemist on elujõulise sõnaga, sai mulle selgeks 2002. aasta sügisel, mil esilinastus „Nimed marmortahvlil“. Seal seda sõna minu mäletamist mööda kasutati, ka ühes laulus. Kasutajad olid noored karismaatilised näitlejad. Aga itske-sõna olengi kuulnud kasutatavat ainult ühel korral, tol päeval, mil mulle see omamoodi rahvusvaheliste sõprussuhete raames selgeks õpetati.
2002. aasta suvel juhtus üks lõbus lugu, mis illustreerib samuti minu võhiklikkust sõimusõnade vallas. Ühel päeval olin külas oma magistritöö juhendajal Võsul. Jalutasime ranna läheduses ja rääkisime millestki, kui korraga ütles ta: „Tänavu on siin palju rullnokki.“ Ja viipas seejuures käega ranna suunas. Tõstsin pilgu ja vaatasin, aga ei märganud midagi. Oletasin, et rullnokad on mingid merelinnud, ja mõtlesin, et sellest tema linnuhuvist ei teadnud ma midagi, ja et see on põnev. Ma ei reetnud, et ma rullnokkadest midagi ei tea, noogutasin või ütlesin, et jah. Kunagi hiljem sain siis rullnoka-sõna tähenduse teada. Ehkki ega ma pole nüüdki kuigi kindel, mida on sellega täpselt mõeldud. Ma ei tunneks nüüdki rullnokka ära. Ma ei jälginud tollal eriti ajakirjandust ja seda sõna polnud seni minu kuuldes keegi kasutanud. Kui otsisin seda sõna nüüd DIGARis, selgus, et seda kasutati ajakirjanduses juba 1998. aastal. Nii eluvõõras võib üks inimene olla.
Olin vast viieaastane, kui mängisin suures toas ja ütlesin: „Türa!“ Ma ei ole kindel, kas ma siis r-i juba oskasin öelda või veel mitte. Nii et võib-olla ütlesin ma tegelikult hoopis: „Tüla!“ Minu veidi vanemad vend ja õde olid ka seal. Olin mänguhoos. Ütlesin seda sõna mitu korda ja vist nii häälekalt, et isa, kes suures toas väga tihti ei käinud, seda teisest toast kuulis. Mäletan, et järsku oli ta seal, tuli selja tagant, tutistas mind ja teatas väga rangelt, et nii ei räägita. Mul on see hästi meeles seetõttu, et ma ei taibanud, mille eest ma tutistada sain. Mul ei olnud aimugi, mida ma olin öelnud. Et asi on selles ühes sõnas, see oli selge, aga see oli lihtsalt üks sõna, olin seda sõna lihtsalt kusagil kuulnud. Meil kodus mitte, kusagil väljas. Nii süütu võib üks inimene olla.
