Kolm ja pool aastat on möödas eelmistest riigikogu valimistest ning tollase uue valitsuskoalitsiooni sünnist. Koalitsioon oli täis indu ning kultuurivallas seati püsti mitmesuguseid eesmärke, muu hulgas uue Eesti Rahvusringhäälingu (ERR) seaduse loomine.

Kuidas sellega läks? Esiotsa tehti seda eeskujulikult: juba enne uue valitsuse sisseseadmist kutsuti kokku päris laia kandepinnaga komisjon, mis moodustas omaette töögruppe, et ette valmistada ametlik seaduse väljatöötamise kavatsus. Komisjon töötas tõhusalt, pakkus välja hulga sisukaid ideid ja lahendusi, kuidas seadus uueks luua. Kuid siis, ühtäkki, pani ministeerium uksed kinni, asus kogu protsessi mitme teki all üksi meisterdama. Parasjagu ametis meedianõunik jättis töögrupi töö suuresti kõrvale ning tegi nii väljatöötamiskavatsusest kui ka hiljem seaduseelnõust endale meelepärase asja. Tõsiasi on aga see, et kuigi kõrgelt lennanud see pole, on nüüd, kui valitsuskoalitsioonil pole enam parlamendis enamust ning riigikogu valimised on ka ukse ees, kogu plaan kokku kukkunud.

Sellest on kahju. Praegu kehtiv seadus pärineb 2007. aastast ja on oma põhiosas püsinud sisuliselt muutumatuna varsti 20 aastat, kuigi üleilmne ja ka kodumaine meediasüsteem on teinud vahepeal läbi üsna radikaalse muundumise. Seaduse uuendamine oleks olnud hügieeni küsimus.

Kuid pole halba ilma heata: tõsiasi on, et uue seaduse eelnõu, mis lasti möödunud kalendriaasta lõpul ringlema, oli üsnagi ambitsioonitu ning mitmel moel moraalselt vananenud. Sestap soovitus järgmisele kultuuriministrile: pigem võtta kogu asi uuesti ette kui hakata olemasolevat kosmeetiliselt remontima. Siinsete ridade eesmärk on näidata mõningaid parandamisvõimalusi.

Kõigepealt peamisest, mida eelnõuga püüti uuendada. Esiteks oleks sellega ERRi ülesanded kirjutatud tehno­loogianeutraalseks: senise „kahe teleprogrammi ja nelja raadioprogrammi“ kõrvale oleks seadusesse jõudnud „teiste meediateenuste“ osutamine, s.o portaal, Jupiter ja muud digiteenused, mida ERR on aastaid pakkunud ilma selge seadusliku aluseta ja mille peale erameedia on ka Euroopa Komisjonile kaevanud. Teiseks oleks eelnõu asendanud ERRi iga-aastase rahastusotsuse nelja-aastase raamlepinguga, mille summasid perioodi kestel vähendada ei tohi – reaktsioonina Euroopa meediavabaduse määruse nõudele, et avalik-õigusliku meedia rahastus peab olema piisav, kestlik ja prognoositav. Kolmandaks oleks see loonud ERRi võimalike uute teenuste eel mõjuhindamise menetluse Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ameti (TTJA) juures – et nendega ei sekkutaks põhjendamatult meediaturu toimimisse. ERRi nõukogu puudutavad muudatused, nagu asjatundjate ülekaal fraktsioonide esindajate üle, jõudsid seadusse juba suvel eraldi eelnõu kaudu. Ükski neist uuendustest ei ole halb. Probleem on selles, mis nende kõrvale ei jõudnud ja mis poolikuks jäi.

Mida tähendab „avalik“?

Alustada tuleb küsimusest, mida tähendab sõna „avalik“ sõnapaaris „avalik-õiguslik meedia“? Euroopas teeb see sõna riikides natuke erinevat tööd. Saksa keeleruumis on avalik-õiguslik ringhääling õiguslik vorm, mille kogu mõte on riigikaugus: ühiskondlikult olulised rühmad (ametiühingutest kirikute ja teadusorganisatsioonideni) istuvad ringhäälingunõukogudes ning konstitutsioonikohus valvab, et riigi esindajaid ei oleks seal üle kolmandiku. „Avalikkus“ on seal organiseeritud ühiskond, millele on antud juriidiline keha. Põhjamaadel on „avalik teenus“ missioonimõiste, mis on lahti haagitud omandivormist: tähtis pole, kellele meediamaja kuulub, vaid milleks ta on kohustatud. Britid mõistavad avalikkust aruandlussuhtena: BBC harta on tähtajaline leping, mille täitmise osas tuleb usaldus perioodiliselt uuesti välja teenida. Ja Baltimaadel ning suures osas Kesk-Euroopas tähendab „avalik“ ennekõike rahvuskesksust. Ka meie rahvusringhääling on õigusliku vormi poolest avalik-õiguslik isik, aga nime poolest rahvuse, mitte tingimata ühiskonna oma. ERR on nõnda omapärane hübriid: saksapärane juriidiline kest, rahvusekeskne nimetus ning üsnagi abstraktsest seadusest tulenev mandaat. Ometi on kõigi nende variantide tuum sama: „avalik-õiguslik“ tähendab, et avalikkus annab õiguse midagi teha. Ja kui õigus tuleb avalikkuselt, siis tuleb avalikkusega olla ka suhtes: kuulata, ülesandeid kokku leppida ning tõestada, et lubatud väärtust päriselt luuakse.

Siinkohal jõuamegi avaliku väärtuse mõisteni, millest on saanud Euroopa meediapoliitika keskseid tööriistu. Selle tõi kolmkümmend aastat tagasi käibele Harvardi ülikooli valitsemisteadlane Mark Moore, kelle idee oli lihtne: avalik väärtus ei ole hüvede nimekiri, mille asutus esitab oma põhikirjas, vaid see, mida ühiskond väärtusena tunnistab –dialoogis, vaidluses, katsetamises¹. Euroopa meediapoliitikas võeti see mõiste 1990ndate lõpus paraku üle pea peale pööratuna: riigiabireeglite tõttu sündis „avaliku väärtuse test“, millega mõõdetakse tegelikult turukahju, s.o kas rahvusringhäälingu uus teenus võib kahjustada erakanalite äri. See eeldab, et turg, kus selline avalik-õiguslik institutsioon nagu ERR peamiselt tegutseb, on meedialevi oma ning oma tegevusega võib see kahjustada vaba konkurentsi sellel turul (tegelikult osaletakse veel mitmel, näiteks meediasisu tootmise turul, kuid selle pärast millegipärast ei muretseta).

Uuemad uuringud on pendli tagasi pööranud. Mariana Mazzucato, keda Kroonika tõenäoliselt nimetaks rahvusvaheliseks staarmajandusteadlaseks, on BBC näitel osutanud, et rahvusringhääling ei lapi turutõrkeid, vaid loob turge: koolitab talente, võtab riske, innoveerib formaatidega, loob standardeid ja andmetaristut, mille toel saab kasvada kogu loomemajandus, sh ka konkurentidest meediaväljaanded². Kõige värskem teadusmõte on aga jõudnud järgmise määratluseni: avalik väärtus on kommunikatiivse süsteemi omadus, mis tekib dialoogides, mille käigus kogukonnad uurivad, mis nende probleemid lahendaks – ja pinnalejäänud väärtused kinnistuvad selle kaudu, mis praktikas tõendatult töötab. Avalik-õigusliku meedia puhul: kriisiöös õigel ajal kohale jõudev usaldusväärne uudis, murdekeele püsimine, noorele muusikule uksi avav esimene eetrikord.

Sellest arusaamast järeldub mõõdupuu, mida järgnevalt rakendan: kas meil on olemas mehhanismid, mille kaudu saab ühiskond ERRile ülesandeid anda, nende üle aru pidada ja nende täitmist jälgida, tulemusi analüüsida ning vajadusel need ka vaidlustada?

Kui dialoogiline on ERR?

Euroopa avaõiguslike meediamajade aruandlus ühiskonnale koosneb tüüpiliselt neljast osast. Esiteks põhjendab organisatsioon oma plaane ette, avalikus dokumendis: BBC avaldab igal aastal tegevuskava, Iiri RTÉ esitab regulaatorile arvuliste sihtidega tulemuslubadused, Flandria VRT räägib valitsusega läbi viieaastase lepingu, kus on 35 näitajat. Teiseks annab ta tagantjärele aru, kuidas mõõdetavad kohustused said täidetud. Kolmandaks annab sellele aruandele avaliku hinnangu keegi väljastpoolt: Rootsis sõltumatu järelevalvekogu, Norras meediaamet, keda valitsus ei tohi seaduse järgi selle hinnangu koostamisel mingil moel juhendada (ja hinnang ütleb ka seda, kui mõni nõue jäi täitmata). Ning neljandaks on ühiskonnal ehk avalikkusel protsessis tihti oma institutsionaalne hääl: näiteks on Austria ORFis eraldi 28 liikmega nn publikunõukogu, kus on mitmesuguste haridus-, kultuuri-, teadus- või muude huvigruppide esindajad. Sel kogul on mitmeid õigusi, muu hulgas teha programmi- ja strateegiaettepanekuid, millele pea­direktor peab põhjendatult vastama.

ERRil on nimetatud neljast osast olemas üks – ja seegi üsna nõrgas vormis. Arengukava on küll iga-aastane avalik dokument, kuid mõõdetavad eesmärgid kadusid sellest pärast 2022. kuni 2025. aasta kava. Alles jäid vaid auditooriumi suurus ja usaldus, samal ajal kui rahvusvaheliselt liigutakse üha mitmemõõtmelisema hindamise poole: vaatluse all on sisu mitmekesisus, ühiskonna kaasatus, kohalik kohalolu, mõju ühiskondlikule arutelule. Tagantjärele aruandluse vormiks on ERRil arengukava lisana esitatav, kuid eelmise majandusaasta kohta käiv „mõjude analüüs“, dokument, kus juhatus hindab ise omaenda plaanide täitmist ja esitab selle hinnangu omaenda nõukogule. Need analüüsid on paraku olnud küllaltki lühikesed ja pealispindsed, mitte niivõrd tegevust kriitiliselt analüüsivad, vaid pigem kaitsvad. Majast välja see analüüs diskussiooniks ei liigu. Väline sõltumatu hinnang ülesannete täitmisele puudub täielikult. Ja publiku hääl ehk ühiskondlik nõukoda, mille seadus juba praegu ette näeb, on olemas üksnes paberil. Koosseis on küll kinnitatud, kodukord nõuab vähemalt kaht koosolekut aastas, kuid aset on need leidnud väga harva ning selle tegevuse kohta ei ole avalikkuses ühtki märki.

Kokku annab see selle, mida võib nimetada suletud ahelaks: ERR mõõdab oma tegevust ise, hindab end ise ja annab aru iseendale. Probleem ei ole selles, et ERR loob vähe väärtust, vaid selles, et institutsioon, mille tööd ei saa keegi väljastpoolt hinnata ega vaidlustada, ei suuda ka tõestada, et miski töötab. Sest tõestamise aparaati pole ehitatud. Ja nii puuduvad ka argumendid näiteks rahastuse suurendamiseks või uute ettevõtmiste käivitamiseks.

Paradoksaalne on, et kultuuriministeeriumi kirjutatud seaduse uuendamise eelnõu ei oleks seda olukorda mitte parandanud, vaid veelgi süvendanud. Eelnõu seletuskirjas on korduvalt juttu ühiskonna ootustest ja ülesannetest ERRile, kuid kusagil pole öeldud, kuidas saaks ühiskond neid ootusi kaaluda ja ülesandeid anda. ERRi nõukogu kohustus anda kord aastas riigikogu kultuuri­komisjonile aru kaotataks – põhjendusega, et „praktikas ei ole seda nõuet rakendatud“. Lugege see lause veel kord läbi: täitmata jäänud aruandekohustus kaotatakse ära, sest seda ei ole täidetud. Tõsi, seletuskiri lisab teisegi põhjenduse: parlamendile aruandmist polevat vaja, sest fraktsioonide esindajad istuvad niigi nõukogus. Siin ent aetakse segi kaks eri asja: poliitikute esindatus juhtorganis ja avalik aruandlus parlamendi ees. Neist esimest püüab Euroopa meediaõigus üldiselt vähendada, teist tugevdada. Eesti eelnõu plaanib mõlemat ent tagurpidi.

Sellel vaikusel on ka väga käegakatsutav tagajärg: ERRil ei ole praegu Eesti ühiskonnas eestkõnelejaid. Kuna nõukogus on valdkonna asjatundjaid olnud seni vähe, ühiskondlik nõukoda ei käi koos ja juhatuse liikmed ei osale kuigi tihti avalikkuses ERRi rolli üle arutlejatena, ei olegi kedagi, kes rahvusringhäälingu eest süsteemselt ja argumenteeritult kõneleks. Raha on üritatud välja ajada võimalusega jätta rahvusvahelised spordivõistlused näitamata – võte, mis poliitikuid pigem häirib kui veenab.

Võrdluseks, kuidas teistmoodi saab: selle taga, et ülikoolide rahastus on viimastel aastatel paranenud, on ühest küljest see, et ülikoolid panid mittetulundusühingus Rektorite Nõukogu seljad kokku, kui ka see, et hiljutise Tallinna ülikooli rektori Tõnu Viigi eestvõttel tehti avalikkuses argumenteerimise tööd süsteemselt ja pidevalt, fakti- ja andme­põhiselt. Samm sammu haaval tõendati väärtusi, mida ülikoolid loovad, ja osutati ühiskonna vajadustele, mida täidetakse.

ERRi kogu legitiimsus toetub praegu üksnes usaldusnäitajale. See on olnud ehk piisav, kuna usaldus on olnud suur, aga see on hakanud langema: eestikeelse elanikkonna seas aeglaselt, muukeelse seas järsult. Aga usaldus on vaid väärtusloome eeldus. Rahastusvaidlustes ei saa väga kaua eelduste toel tulemusi lubada. Organisatsioon, mis on kaotanud võime avalikkusega rääkida, ei ole enam avalik, ükskõik, mis tema nimetuses seisab.

Dialoogi puudumine halvab juhtimise

Dialoogivõimetus on näha ka sellest, kuidas ERR iseennast juhib. Selle kõige ilmsem tunnistus on arengukava žanrimuutus. 2022. kuni 2025. aasta kava on klassikaline strateegiadokument: kaheksa fookusvaldkonda, igaühe all tegevus ja mõõdetavad eesmärgid. Uusimates kavades seisab iga programmi tegevusloendi kohal aga tingimus „eelduseks eelarve tõus“. Juhatuse esimees on kirjutanud kava eessõnas otse, et plaanid on esitatud tingivas kõneviisis, kuna toimetustes reageeritakse nii eelarvekärbetele.

Olgu siinkohal öeldud, et paari aasta tagune ERRi eelarve kärbe oli selle valitsuse üks ettevaatamatuid tegusid. Sõjaaja tingimustes, kus väärinfot tulvab sisse igast ekraaniaknast, kus noorsugu on laiemast eestikeelsest info- ja kultuuriruumist ära pöördumas, ei ole keskse audiovisuaalse meediainstitutsiooni nõrgendamisele mingit loogilist seletust. Sellest hoolimata on institutsiooni ametliku planeerimis- ja juhtimisdokumendi tingimuslik kokkukirjutus lihtsalt jonnimine. Strateegia, mis on tervikuna tingimuslik, ei täida oma peamist ülesannet suunata organisatsiooni ressursijaotust.

Samal ajal teevad Põhjamaade avaõiguslikud institutsioonid valusaid, aga selgeid struktuurseid valikuid: Rootsi SVT koondab viis programmivaldkonda kolmeks, Soome Yle kärbib sadu ametikohti ja tõstab samal ajal sõltumatutelt tootjatelt tellimise osakaalu, Norra NRK ühendas raadio, tele ja veebi toimetuse tervikuks ning eraldi toimetusüksus otsustab, millisel kanalil või platvormil üksiksaade publitseeritakse. ERRi arengukavade domineeriv verb on aga „taastame“ (endise olukorra). Kõik ootab tagasipööramist. Väikeses riigis, kus üks rahva raha peal toimetav meediamaja peab üleval kolme telekanalit, viit raadioprogrammi, kolmekeelset portaali, kolme voogedastuskeskkonda ja arhiivi, on prioriseerimisest keeldumine ise strateegiline risk. Jah, enam rahastust on põhjendatud ja väga vajalik, kuid organisatsiooni tuleb ikka edasi juhtida. Uude telemajja kolimisel oleks loomulik organisatsioon ümber mõelda – praegune kava kirjeldab seda ent tehnilise projektina.

Sama muster kordub kõigis tulevikuküsimustes. Eesmärk olla noortele „esimene valik“ kordub kavast kavva ilma ühegi mõõdetava näidiku ja eelarve­reata. Digistrateegia valmimist lubatakse igal aastal uuesti, ainult aastaarv nihkub. Valik, kuidas tegutseda mitme­sugustel ühismeediaplatvormidel, on delegeeritud toimetustele. Seega ei suudeta institutsioonis välja töötada süsteemset platvormistrateegiat – seda ajal, mil sotsiaalmeedia ja videovõrgustikud on ületamas uudisesaite peamise uudiste allikana³. Ka Jupiteri ja veebiplatvormi avaõiguslik soovitussüsteem (millised väärtused peaksid juhtima seda, mida kasutajale järgmisena pakutakse), mis varem kordus arengukavast arengukavasse, kadus viimasest arengu­kavast sootuks. Sellised edasilükkamised ja väljajätted on ühe ja sama puudujäägi ilmingud: organisatsioon, kellelt keegi midagi ei küsi ega oota, kes ei pea lubaduste eest vastutatama, ei nõua lõpuks midagi ka iseendalt.

Väärtusloome, mida keegi ei näe

Mazzucato ja kolleegide mõne aasta taguses BBC-uuringus eristatakse avaliku meedia väärtusloomes kolme kihti. Otsest kihti on mõõta kõige lihtsam: ulatus ja tõhusus ehk vaatajate ja kuulajate arv, jõudmine eri sihtrühmadeni, kulu ühiku kohta. Dünaamiline kiht kirjeldab väärtuse ülekandumist organisatsioonist väljapoole: talendid, kes alustavad avalikus meedias ja liiguvad edasi kogu sektorisse, ning formaadid, tootmisstandardid ja oskused, mis tõstavad terve valdkonna taset. Kõige sügavam on turgu kujundav kiht: standardid, taristu ja päris uued turud, mida avalik meedia oma investeeringutega mitte üksnes ei toeta, vaid otseselt loob. Näiteks BBC iPlayer tõi tellitavad videoteenused Briti kodudesse aastaid enne rahvusvahelisi voogedastusplatvorme ja kujundas nõnda vastava turu kommertsteenusteks.

ERR mõõdab neist kolmest ainult esimest kihti, teist teostab pimesi ning kolmandas on muutumas regulatiivselt piiratuks – uue seaduse eelnõus esineb innovatsioon üksnes riskina, mida uute teenuste test ohjama peab.

Et teine kiht on päriselt olemas, kuid teadlikult arendamata, näitab suvel Tallinna ülikoolis kaitstud magistritöö ERRi rollist Eesti muusikaelus⁴. Autor Kaspar Küti intervjuud ERRi muusikatoimetajatega näitavad, et ERRi mõju muusikasektorile on suur (eetriaeg toimib kvaliteedi­märgina, valik mõjutab autoritasusid ja kontserdivõimalusi), kuid süsteemset arusaama või põhimõtteid, kuidas seda väärtust luuakse ja kellele, organisatsioonis ei ole. Väärtusloome sõltub toimetajate tarkusest.

Sõltumatutelt tootjatelt tellitud sisu osakaalu määra, mis mujal Euroopas on tavaline ja mida Yle praegu kasvatab, Eestis ei ole – ega isegi arutata selle üle. Just selle kaudu saaksid sündida Mazzucato nimetatud dünaamilised väärtused: tellimused on üks mehhanisme, kuidas toetada avaliku rahaga tootmisoskuste arengut kogu kultuurisfääris. ERR on sõltumatutelt tootjatelt tellinud originaaltoodangut suhteliselt vähe. Põhjus ei ole ainult tahtmatus, vaid see on struktuurne: käibemaksuerisuse tõttu, mida ERR tagasi ei saa, on väljastpoolt tellimine kallim kui majasisene tootmine. Kuni seda erisust ei lahendata ja tellitud sisu osakaalu seaduses või mõnes muus dokumendis ei fikseerita, on tulemuseks ERRi positiivse mõju vähesus laiemale kultuurisektorile.

ERRi kiirelt kasvava ühiskondliku mõjuga vara (arhiiv, mille avaandmetel ja liidestustel oleks kasutajaid haridusest teaduse ja tehisaru treenijateni) on arengukavades taandatud asutusesiseseks digiteerimisprojektiks. See on lühinägelik ajal, mil eestikeelse ja eestimeelse tehisaru suurim puudujääk ei ole tekst, vaid audiovisuaalne materjal. ERR kui mäluasutus ja ERR kui haridussisu looja koostöös haridusvaldkonnaga on rollid, mida pole seaduses kuigi selgelt kirjeldatud ja mida seetõttu ei rahastata ega hinnata.

Väide, et ERR ei saa ühiskonnalt ülesandeid, vajab täpsustust. Kui vaadata viie viimase aasta ERRi arengukavu, siis ainsad valdkonnad, kus plaanid on läinud konkreetsemaks, mitte üldisemaks, on elutähtsa teenuse osutaja roll, küberturve ja kriisivõimekus. Kõigi kolme taga on julgeoleku- ja hädaolukorraõigus: neil on väline, seadusest tulenev sundija, tähtajad ja rahastus. Kultuurilised, hariduslikud, loomemajanduslikud ja andmetaristusse puutuvad ülesanded ei jõua ERRi eesmärkide ja tegevuse sekka ühegi sellesarnase mehhanismi kaudu. Eesti riik oskab oma rahvusringhäälingule ülesandeid anda ainult julgeolekuriigina. See ei ole etteheide – see töö on vajalik ja tehtud hästi. Kuid kõik muud asjad on tegemata, kuigi kriisid või riskid ei pruugi olla väiksemad.

Mida peaks tegema järgmine kultuuriminister?

Euroopa suund on selge: tuleb liikuda uute teenuste avaliku väärtuse eelkontrollilt pideva, dialoogilise ja andmepõhise hindamise poole. Avaliku väärtuse testide kriitika oli akadeemiliselt läbi töötatud maa juba tosin aastat tagasi –Eesti eelnõuga liiguti ent täpselt vastassuunas. Uuel katsel tasub teha teisiti, ja ükski järgnevast kuuest sammust ei nõua uut institutsiooni ega suurt raha.

Esiteks tuleb nelja-aastane raamleping muuta päris lepinguks. Mitte ainult summad ja aruandluse kord, vaid ERRi ühiskondlikud ülesanded ja nende näitajad lepitakse kokku avaliku konsultatsiooni kaudu ja pannakse kirja lepingu osana. Seadus ei pea muutuma detailide kataloogiks, vaid kehtestama menetluse, mille käigus ühiskond iga nelja aasta tagant ERRi tellimuse üle läbi räägib. Taanis ütleb selline leping, mitu tundi uut kodumaist draamat aastas tehakse ja kui suur osa muusikast on taani oma; Flandrias sisaldab see 35 mõõdetavat kohustust. Meil võiks see näiteks sisaldada mõõdetavat kasvu noorte auditooriumini jõudmisel, sõltumatute tootjate osakaalu kasvu programmis või ka Eesti noorte muusikaautorite kohta käivat lubadust.

Teiseks vajab lepingu täitmine sõltumatut iga-aastast avalikku hinnangut. Rootsi ja Norra eeskujul võiks see olla paarikümnel leheküljel dokument, kus käiakse kohustused ükshaaval läbi ja öeldakse ka seda, kui miski jäi täitmata. Kolmandaks ei tule aruandlust parlamendile mitte kaotada, vaid see tuleb sisustada: kord aastas tuleb aru anda ülesannete täitmisest, mitte tegevusest üldiselt. Kui aruanne jääb saatmata, toob see kaasa nõukogu liikmete tasu külmutamise ning teatud viitaja järel nõukogu liikmete tagasikutsumise. Neljandaks tuleb ERRi ühiskondlik nõukoda ellu äratada: teha protokollid avalikuks, panna juhatusele kohustus nõukoja soovitustele tähtajaliselt ja põhjendatult vastata, osa selle liikmeid nimetagu välised institutsioonid loomeliitudest mitmesuguste vähemuskultuuriorganisatsioonideni. Viiendaks tuleb ERRi andme- ja arhiiviteenused uute teenuste alt selgelt välja arvata ning tunnistada need avaliku väärtuse loomeks omaette. Ja kuuendaks tuleks kaaluda praegu eelnõus kirjas „avaliku väärtuse eeltesti“ asendamist sisseseatud teenuste andmepõhise monitoorimisega. Tehnilised lahendused selleks on olemas.

Kõiki kuut kannab üks põhimõte: mandaat peab olema uuendatav. Kui institutsiooni ülesanded on fikseeritud 2007. aasta abstraktses loendis ja neid ei ava ega täpsusta ka uue seaduse eelnõu, ei saa see ring – probleemid, lahendus, hindamine, ülesannete uuendamine –kunagi käivituda, ükskõik kui hästi poleks ka korraldatud juhtimine ja järele­valve.

ERR ei võida järgmist rahastusvaidlust usaldusprotsendiga. Usaldusnäitaja ütleb, et inimesed usuvad, mitte ei anna tunnistust sellest, mida nad oma raha eest saavad. Avaõiguslikkus ei ole vorm ega pelk nimetus, vaid suhe: ühiskond annab ülesanded, institutsioon tõestab, et on need täitnud, avalikkus vaidleb vastu – ja ülesanded uuenevad. Eestis ei tööta praegu ükski selle ringi lüli – ja viimati koostatud eelnõu ei oleks käivitanud neist ühtegi. Järgmine kultuuriminister on ainulaadses olukorras: seadus tuleb teha niikuinii. Küsimus on ainult, kas tehakse 2007. aasta seaduse remont või julge, 2030. aastate arusaamadest lähtuv avalik-õiguslik teenus – selline, kus „avalik“ tähendab jälle avalikkust.