Kõne on demokraatliku ühiskonna nurgakivi: see on vähem kiidukõne või rõõmukõne ning rohkem laidukõne või riiukõne. Rahvale, kes avaldab oma pahameelt vägivallatult, on meeleavaldusel või miitingul kivi otsas karjutud või ruuporisse röögitud protestikõne üks tähtsamaid võimu teostamise instrumente. Ometi oleme selle instrumendi suuresti roostetama lasknud. Hea protestikõne on emotsionaalne ja sütitav. Paraku on meeleavaldustel kuuldud mannetud mulisemised pannud mind hoopis silmi pööritama ja kärsitult kella vahtima. Mõnikord mõtlen, kas pärast seda, kui Heinz Valk hüüdis lauluväljakul „Ükskord me võidame niikuinii!“, on Eestis üldse kõnesid peetud?

Kuivavõitu on see eeskujude kaev, kust meeleavaldusel kõneleja inspiratsiooni võiks ammutada. Retoorika kursusel lasen tudengitel igal aastal vabalt valitud kõnet analüüsida. Kõige populaarsemad eestikeelsed valikud on viimasel viiel aastal olnud Mari-Liis Lille „Mis on sellel pildil valesti?“ (loome­liitude pleenumi 25. aastapäev, 2013) ning Sveta Grigorjeva „Ei saa mitte vaiki olla“ (presidendi vastuvõtt Kadrioru roosiaias, 2020). Vestlustes ja meediatekstides meenutatakse ka Andres Mähari esitatud monoloogi „Käi perse!“ („Ühtne Eesti suurkogu“, 2010) ning (sageli ekslikult roosiaiaga seostatult) Mikk Pärnitsa „Roosat kleiti“ (vägivallaennetuse auhinnatseremoonia, 2020). Need kõned tegid midagi ning neist jäi jälg, sest nad tabasid oma protestiga tõelisi valupunkte.

Küll oleks hea, kui meeleavaldusel tabaks kuulajaid masenduse ja piinlikkuse asemel hoopis inspiratsioon, võib-olla isegi katarsis. Olen paraku märganud, et muidu haritud ja palju lugenud inimeste intuitsioon kipub neid emotsionaalsete kõnede puhul eksitama. Nad pööravad rohkem tähelepanu sisule ning kirjutavad pikki ja intelligentseid lauseid, kuid sellised laused täidavad harva oma eesmärki, sest publik on viimast sõna kuuldes juba esimesed unustanud. Igal kirjeldatud tasandil pöörab hea kõneleja tavapärasest rohkem tähelepanu vormile, et tekst töötaks kõnena. Heal kõnelejal on piisavalt empaatiat ja piisavalt hea ettevalmistus, et aimata, mida publik üht või teist lauset kuuldes mõelda ja tunda võib. Hea kõneleja valab oma mõtted just selle publiku jaoks kõige kuulatavamasse vormi või riskib sellega, et loodetud tunne jookseb tekstist visinal välja ja ei tõuse kellegi rinnus ega koljus kuskile kõrgemale.

Parem intuitsioon on neil, kes tunnevad poeetikat, samuti koomikutel ja komöödiagurmaanidel ning vilunud Instagrami ja Tiktoki kasutajatel, kes elavad suuresti suulises maailmas. Kõne toimub alati unikaalses hetkes ning õigesti valitud ja öeldud sõnadel on võim need hetked igaveseks inimese mällu pitseerida, antud sündmuse kontekstist kõrgemale tõsta, sümboliks saada. See on kairos, soodsa hetke kasutamine. Raputavalt heaks kõnelemiseks tasub tolmust puhtaks pühkida ja asetada XXI sajandisse iidsed oskused, mida õpetasid sofistid, Aristoteles, Cicero ja Quintilianus üle 2000 aasta tagasi. Teisisõnu, tasub õppida ja praktiseerida retoorikat, mida tänapäeval defineeritakse „veenmise kunsti“ asemel üldisemalt märkide eesmärgipärase kasutamise teooria ja praktikana. See tähendab, et retoorika on abiks mis tahes psüühikamuutuse esilekutsumiseks, olgu tegemist naeru või nutu, rõõmu või raevuga.

Mida soovitada inimestele, kes valmistuvad värisevi käsi protestikõneks, mis kuulajaid külmaks ei jäta? Esiteks tuleb mõelda ja mõista, miks ja kellele rääkima hakatakse ning kuidas rääkimine üldse inimestele mõju avaldab. Hea kõne on kogemus, mitte lihtsalt tark jutt. Kommunikatsioon on jagatud tähenduste loomine, mitte lihtsalt info edastamine. Kõneleja peab olema publiku jaoks kuulatav, mitte lihtsalt kuuldav. Selleks vajalik kontakt ei teki iseenesest.

Seega on oluline mõelda publikule. Kes need inimesed on? Miks nad kokku on tulnud? Mida nad parajasti mõtlevad ja tunnevad? Milline on nende psüühika enne sinu kõnet? Kas nad on väsinud, näljased, pahurad, tüdinud? Mida nad usuvad, teavad, tahavad, arvavad, vajavad, mõistavad, väärtustavad, armastavad, vihkavad? Mis sõnadest ja näidetest nad aru saavad? Mis on nende demograafilised tunnused? On nad noored, vanad, mehed, naised, kõrg- või keskharitud? Mis keelt nad räägivad, mis rahvusest nad on, mis ametit nad peavad, mis staatus neil on? Mis toimub enne sinu kõnet, mis pärast seda? Mis on selle ürituse tunne, vaib? Milline kõne sellisesse konteksti sobib? Kes sina selles kontekstis nende inimeste jaoks oled?

Publikuanalüüs on omaette kunst ning seda tuleb harjutada ja õppida. Analüüsi eesmärk on avastada, mis on selles keskkonnas ja seda publikut kõnetades üldse saavutatav. Sealjuures juhib publikuanalüüs kõnelejat eemale eksiteelt, mis on halva kõneleja ainus mõte: „Mida ma öelda tahan?“, nagu oleksid tema sõnad igal juhul publiku aega ja tähele­panu väärt. Palju parem küsimus on „Mis on minu eesmärk?“. Protestikõne puhul on see eesmärk peaaegu alati emotsioonide tekitamine, võimendamine, suunamine. Selleks on paratamatult vajalik, et kõneleja mõistaks publiku emotsionaalset seisundit ja seda mõjutavaid tegureid, et ta oskaks valida sõnu ja näiteid selle seisundi muutmiseks. Seega tuleb jätkuks küsida: milline on publik enne kõnet? Mis peaks publikus eesmärgi saavutamiseks muutuma? Milline muutus on selles keskkonnas publikut austaval viisil saavutatav?

Alles siis on aeg mõelda sellele, mis sõnad eesmärgi saavutamiseks täpselt õiged on. Hea kõne puudutab alati midagi, mis on publiku sees juba olemas, sest ainult nii on võimalik oma kõne publikule oluliseks, arusaadavaks ja haaravaks teha. Võtame näiteks metsa­meeleavalduse, kus olid kohal noored kliimaaktivistid linnast ning inimesed külaseltsidest, kelle kodu­metsad RMK maha on võtnud; maausulised ja teadlased, rohepöörde pooldajad ja tuulikuvastased, konservatiivid ja liberaalid. Mis saavad üldse olla nii mitmekesise kuulajaskonna ühised nimetajad, et oleks võimalik kõnetada?

See on intelligentne spekuleerimine ja tõenäosuste mäng. Pea kõik osalejad elavad Eestis, kuid vanuseline mitmekesisus tähendab ka kultuurilise ühisosa piiratust. Kõik muretsevad mingil määral metsade tuleviku pärast, muidu ei oleks nad arvatavasti kohale tulnud. Kõik on tõenäoliselt mingil määral pettunud praeguses metsapoliitikas ning soovivad säästlikumat metsandust, mis jätaks midagi ka tulevastele põlvedele kasutamiseks. Selliselt kokkutulnuile mõeldes on võimalik piiritleda ruum, kuhu kõne sobima peaks. Tõenäoliselt ei kõnetaks kõiki võrdselt jutt metsade rollist kliimamuutuses, kuid võiks kõnetada näiteks viide põhiseaduse viiendale paragrahvile, mis räägib rahvusliku rikkuse säästvast kasutamisest; viited rahvusparkidele ja marjametsadele, kriitilised noodid valitsusele, kes kuulab rahva asemel lobiste ja suurtööstureid.

Praktilisel tasandil tasub enne kirjutamist endale ka mõned teepiirded püstitada. Sõnastada kõne juhtmõte, mis on üks sõna, fraas või lühike lause. See aitab kirjutamise käigus fookust hoida. Kui sa ei ole kõige olulisem kõneleja, siis on hea kõne kaks kuni kolm, äärmisel juhul neli minutit pikk. Pigem lühem ja tugevam kui pikem ja vedelam. See tähendab omakorda, et tekst peaks olema 200–300 sõna pikk, sest aktsepteeritav tempo on umbes 100 sõna minutis (EV presidentide keskmine kõnetempo on 84 sõna minutis). Kõige parem on, kui kõne mahub ühele leheküljele, sest siis on seda kõige mugavam harjutada ja esitada. Kõnet võiks lugeda puldist, kaante vahelt või esitada peast, mitte telefoni ekraanilt. Viimase puhul võib liiga palju valesti minna, sõrm vääratada ja rakenduse sulgeda või keegi valel hetkel helistada. Telefonist esitatud kõned kipuvad kõnelejast halvema mulje jätma.

Teksti tuleb struktureerida, et tekiks sidus, jälgitav ja progresseeruv tervik.Protestikõne taotleb emotsiooni ning kogu kõne peab olema tervikuna selle eesmärgi teenistuses. Selleks ei piisa lihtsalt suvalises järjekorras esitatud lausetest. Tervikut luues tasub määratleda selged kõneosad. Alustuseks tugev, haarav ja lühike sissejuhatus, mis loob kontakti sinu ja publiku ühisosadele viidates ja annab ette emotsionaalse tonaalsuse. Järgnev põhitekst peaks olema loomulikult jälgitava struktuuriga. Näiteks kui sul on kolm punkti, siis kirjuta kolm konkreetset lõiku, mis on enam-vähem sama pikad. Kui räägid A poolt ja B vastu, siis sea väited vahelduvasse ABABAB struktuuri, et publiku psüühikas tekiks resoneeruv rütm. Tee lühike ja selge kokkuvõte. Korda ühes lauses oma põhipunkte, tekita emotsionaalne haripunkt nii oma sõnade kui häälega, hüüa oma hüüdlauset või üleskutset. Kõige olulisem: veendu, et kõne lõpp ka kõlab nagu lõpp. Ära ütle „lõpetuseks“ või „kokkuvõtteks“, kui sa veel ei lõpeta. Anna publikule märku, kui sa oled lõpetanud, öeldes kas või „aitäh“, et teataks õigel hetkel plaksutada.

Oluline on, et tekst areneb jälgitavalt algusest lõpuni, et sellel oleks selge suund, kuhu ta hooga liigub. Publik võiks tunnetada, kust me tuleme, kus oleme ja kuhu läheme. Publik teeb oma psüühikas läbi emotsionaalse teekonna, kus mingi tunne tuuakse esile ning seda korratakse ja võimendatakse, kuni see jõuab soovitud kulminatsioonini. Iga samm võiks olla mõistliku pikkusega. Teekond on jälgitavam, kui seda korrastab mingi läbiv võte. See võib olla viide ajalisele kogemusele (aastaajad, kümnend, põlvkond), ruumilisele kogemusele (teekond läbi linna, läbi Eesti, mööda ilmakaari, läbi erinevate perspektiivide), punkt-punktilt progresseeruv argument või dialoogis kulgevad küsimus-vastus, poolt-vastu, jah-ei paarid. Iga osa valmistab publikut ette järgmiseks osaks, liikudes pidevalt eesmärgi poole. Edasi liikudes peaks tekst olema stiililt, toonilt ja sisult sidus. Intensiivsus kasvab sujuvalt, mitte hüplikult. Stiil peaks olema ühtne. Kui toon muutub, siis graduaalselt, mitte järsult. Et publik püsiks kõnelejaga kaasas, tuleks hoida fookust ning kärpida tekstist kõik üleliigne või eksitav.

Kõne peab kõlama nagu kõne, mis eeldab teistsuguseid lauseid, teistsugust kirjutamist. Kasutada tuleks retoorikavõtteid.Erinevalt kirjalikust tekstist on kordus suulises tekstis hädavajalik. Kuna kõne ei ole inimestel silme ees, siis garanteerivad kordused sõnadele suurema mõju, nt lausete või lõikude alguses (Me nõuame … Me nõuame … Me nõuame …) või lõpus. Korrata võib tähti, silpe, sõnu, fraase või terveid lauseid, alustades algriimist (ära äranda meie metsa) ja lõpetades kõne algust ja lõppu tervikuks siduva fraasikordusega. Korrata võib läbivalt sõnu, mis kannavad endas kõige olulisemat tunnet. Kui tekstil tekib rütm, millega publik oskab kaasa tulla, siis muutub kõne peaaegu tantsuks, mille sammud kuulaja hoo pealt selgeks saab.

Toon näite Karl Birnbaumi esitatud kõnest metsameeleavalduse lõpus. Kõne keskosa moodustavad kolm nõudmist. Sektsiooni juhatab sisse lause „Mida me nõuame?“. Iga järgnev lõik algab sõnaga „nõuame“, kommunikeerides selgelt uue lõigu algust ja funktsiooni tervikus: „Nõuame valitsuselt tarka metsamajandamist. See tähendab, et metsa ei tohi raiuda rohkem, kui seda juurde kasvab. Teadlased on öelnud: üleraie peab lõppema. Rahvusparkide, hiite ja kodumetsade lagedaks raiumine peab lõppema. Metsade rüüstamine peab lõppema. See rüüstamine võtab tulevastelt põlvedelt võimaluse metsast samaväärselt rõõmu ja kasu saada. Me ütleme: tänan, ei! Kristen, kas sa kuuled? Mida me ütleme? Tänan, ei!“

Pöördudes küsimusega „Mida me ütleme?“ publiku poole, kutsub kõne publikut „Tänan, ei!“ kaasa hüüdma ning samal ajal õpetades publikule, kuidas edaspidi tekstiga suhestuda. Järgmine lõik algab taas sõnaga „nõuame“ ning publik on valmis kaasa kõlama. Vahepealsed laused kerivad pinget üles, kuni publik kuuleb uuesti „Mida me ütleme?“ ning teab juba, et vastuseks on sobilik hüüda: „TÄNAN, EI!“ Kui teksti rütm ei oleks sellisel viisil publikule aimatav, siis oleks osalemine kuulajate jaoks ebamugav, sest nad ei tea, mis ja millal on sobilik ja oodatud. Kui soovitakse esitada teksti, milles ka publik osaleda saab, siis tuleb mõelda nende psüühikale ja teha osalemine nende jaoks lihtsaks, arusaadavaks ja meeldivaks. Kaasatus võimendab emotsionaalset kogemust, mida meeleavaldus taotleb.

Retoorikavõtted on hea kõneleja jaoks nagu Lego klotsid, millest on võimalik kerge vaevaga haarav tekst üles ehitada. Provokatiivsed küsimused, mis sütitavad mõtteid. Viited publiku jaoks arusaadavatele asjadele, mis käivitavad kindlaid emotsioone. Lühikesed ja tabavad metafoorid ja elavad omadussõnad, et igale lausele tunne anda. Kontrastsed võrdlused, nt hea ja halva, soovitava ja soovimatu, täbara oleviku ja parema tuleviku jne vahel, et teksti rütmistada. Neid klotse kasutades ei sünni mitte lihtsalt tekst, vaid heakõlaline kõne, mis sobib publiku psüühikasse nagu villane sokk külmetavasse jalga. Ka pealtnäha labased võtted nagu asjade struktureerimine kolmikutesse (nt ülalt „rahvuspargid, hiied ja kodumetsad“; meie metsa nimel; see on ebaaus, ebaõiglane ja ebanormaalne) omab suuliselt esitatud kõnes mõju, mida seda kuulmata lihtsalt teksti lugedes ei aimaks. Kõige lihtsam viis kõnelejana areneda on ära õppida 10–20 sellist võtet ja neid lihtsalt kasutama hakata. Retoorikavõtetest on kirjutatud palju raamatuid. Mina eelistan Richard Lanhami kogumikku „A Hand­list of Rhetorical Terms“, mille kategooriaid on eestindatud nt Paul Leesi bakalaureuse­töös.

Inspiratsiooniks on head ehk ka mõned soovitused, mida huviline Youtube’ist leiab. Näitleja Michael Sheen kõneles sporditeemalises Briti telemängus, kus ta kujutles end esinemas Walesi jalgpallivõistkonnale, kes pidi MMil Inglismaa vastu mängima. 179 sõnaga demonstreerib ta sellist retoorilist ja esituslikku meisterlikkust, millega võrreldavat ma seni veel eesti keeles kuulnud pole. 18aastase Emma (praegu X) Gonzalese kõne meeleavaldusel „March For Our Lives“, mis on samaaegselt retooriliselt laitmatu, raputavalt julge ning vormiliselt geniaalne. Robert Kennedy kiiruga kirjutatud ning võluvalt lihtne kõne Indianapolises Martin Luther Kingi mõrva järel, mis maandas rahvahulga raevu. Martin Luther Kingi enda kuulus kõne „I Have a Dream“, mille kõige kuulsamad osised olid sootuks improviseeritud (!). William Shakespeare’i Julius Caesar, kus Marcus Antonius pärast Caesari surma kõneleb, korrates kuulsat fraasi „Brutus on auväärne mees“ ja demonstreerides sellega peaaegu kõiki printsiipe, mida meeleavaldusel kõnelemiseks teada võiks.

Lõpetuseks annan sõna Heinz Valgule, kes rääkis 2021. aastal Delfile oma kuulsa kõne sünniloost:

„Ma teadsin, et üks asi on kirjutada, aga see erineb sellest, mida tuleb rääkida. Lugesin valmis kirjutatud kõne kõva häälega endale ette, kuulates seda sõnaliselt, tegin parandusi, näiteks sõnade rütmis, vahetasin lauseid, püüdsin leida uusi, teistsuguseid väljendeid. Teadsin, et niisugust olulist kõnet pidades tuleb rahva tunnetele mitmel viisil vajutada – nii ülevuse kui ka valuga. Samuti tuleb rahvale sisendada usku ja lootust tulevikku ja neid inimesi, kes sinna kokku tulnud, tänada-tunnustada selle eest, mis oli juba tehtud. Rütmiliselt ja oma tunde mõju poolest on seal kõnes nii üht kui teist, nii vihale õõtsutavat, võitlusele ässitavat kui ka selliseid pidulikke-ülevaid noote.“

* „Ei saa mitte vaiki olla“ on Isabel Mari Jezierska kureeritud artiklisari, mille eesmärk on mõtestada ja võimestada Eesti meeleavalduskultuuri.