Demokraatia kriitikud on Platonist alates leidnud, et kogu rahva võimust oleks etem teadjate võim. Asjatundjad suutvat probleeme paremini lahendada ning nende õiged otsused tooksid kasu tervele ühiskonnale. Nii küsivad Platon ja tema tänapäevased mõttekaaslased Jason Brennan ja Bryan Caplan, miks peaks arst, santehnik või laevakapten õigustama oma otsuseid inimese ees, kes valdkonda ei tunne. See ahvatlev mõttekäik on eksitav nii moraalsel kui ka teadmiste tootmise tasandil, sest õõnestab usku demokraatiasse ning tooks kaasa kehvemad otsused.

Mida rohkem kohtab lugeja talle sobimatuid poliitilisi otsuseid ehk „rumalust“, seda enam võivad ahvatleda tehnokraatia, meritokraatia või episto­kraatia all tuntud demokraatiat kritiseerivad „teise astme ideoloogiad“¹, mis kummitavad tänapäeval nii poliitikuid, majandusteadlasi kui ka ettevõtjaid. Harvad pole korrad, kui antakse mõista, et need, kes nendega ei nõustu, ei saa lihtsalt asjast õigesti aru või jääb neil haridusest vajaka. Otsustamise delegeerimine mingi valdkonna asjatundjatele, eelkõige majandusteadlastele või ettevõtjatele, oleks justkui ühemõtteliselt positiivne, ent sellega kaasnevat ohtu poliitilise vastutuse eest peitumise ning demokraatia pausilepanemise näol ei märgata.

Kui Platoni sõnastuses on juttu filosoof-kuningatest, siis tänapäeval seostub see mõttekäik tihti majandusteadusliku taustaga autoritega ning otsuste delegeerimisega eriala ekspertidele või nende kogudele². Akadeemilises kirjanduses pakutakse välja lennukaid mõtteid, alates seadusandliku vetoõigusega tarkade kogust ühiskonnateaduste eksamini, et tagada valimisõiguse, formaalse poliitilise otsustusõiguse suurendamine nende puhul, kes omavad riigi võlakirju ja on seega oletatavalt huvitatumad riigi heakäigust³, lõpetades autoritaarse meritokraatiaga⁴. Miks siiski ei peaks valitsema vaid kõige targemad ning miks ei peaks asjade üle otsustama vaid eriala asjatundjad?

Kõige fundamentaalsem põhjus on demokraatliku ühiskonna üks jäävaid tunnuseid, nimelt see, et valitsevad mõistlikud eriarvamused. See tähendab, et enamiku poliitiliste küsimuste korral, nagu toiduainete käibemaksu suurus, pesitsusrahu kestvus, sisse­rändepoliitika või vanemahüvitise tingimused, ei juhtu mitte kunagi, et kõik mõistlikud inimesed arvavad samamoodi. Arvamuste (näilise) samasuse saab XX sajandi ühe suurima poliitika­filosoofi John Rawlsi tõdemuse järgi tagada vaid allasurumisega, mis viib paratamatult korruptsiooni, vägivalla ja kultuurilise mandumiseni. Kuigi Rawlsile heidetakse ette, et tema poliitikakäsitlus keerleb liiga kitsalt põhjenduste ja arutluse ümber ning ta on jätnud arvestamata vastandumise ja võitluslikkuse, mõistis ta hästi, et ennem tuleb ilusa ilmaga ja sääskedeta jaanipäev, kui kaovad poliitilised erimeelsused.

Teiseks, mõistlikud eriarvamused laienevad ka küsimuseni, kuidas määratleda, kes on mingis küsimuses asjakohased eksperdid. Näiteks, kas paraja raiemahu määramisel on eksperdid metsandusettevõtjad, metsandusteadlased või looduskaitsjad? Mille alusel seda hinnata? Kust leiab eksperdi või asjatundjate kogu, kes suudaks rahuldavalt kaaluda ühismõõdutuid ning konfliktseid väärtushinnanguid nõnda, et otsustusprotsessist kõrvalejääjad tunnistaksid protsessi legitiimsena? Pole sellist. Tänapäeval on Eestis juba raskusi, et veenda inimesi kaitsma oma last kaitsepookimisega ennetatavate ja pikka aega tõrjutud haiguste nagu leetrid vastu, sest osal inimestel on tekkinud umbusk arstide või meditsiinisüsteemi suhtes ning hulk inimesi soovib kuulda šarlatanite fantaasiarohket tervisenõu, investeerimissoovitusi ja teateid paralleelreaalsusest. Tõele au andes ei piirdu umbusk ekspertide suhtes kehvasti põhjendatud etteheidetega. Leidub palju näiteid, kui tubakatööstuse, farmaatsiatööstuse, alkoholi ja fossiilkütuste lobirühmad on oma huvide eest seismisel rakendanud hulganisti ostetavaid eksperte, naiste spetsiifilisi terviseküsimusi on ala­uuritud, patsientide või kogukonna soove võidakse põhjendamatult eirata jne. Jääb kaheldavaks, kas on lootust leida universaalseid poliitikaüleseid asjatundjaid poliitilistes küsimustes.

Ka usk demokraatlikult valitud poliitikutesse võib kaduda, nagu demonstreerib hetkel tosinkonna protsendi rahvastiku toetusega valitsus, ent rahulolematuid inimesi rahustab tajutav valgus tunneli lõpus: võimalus pukis poliitikuid mõne aasta tagant mitte tagasi valida. See tagantjärele hindamise võimalus, põhinegu see ratsionaalsel hinnangul või mitte, eristab demokraatiat autokraatlikest ja jäigematest süsteemidest. Seejuures ei puutu asjasse, kui mõne asjatundja arvates valitakse rumalus, nagu endale kasulikust majandusliidust lahkumine, või nartsissistist antidemokraatlik president, ent ka „rumalate otsuste tegemise“ õiguse olemasolu tagab teatava ühiskondliku stabiilsuse. Kui mõni valijarühm poliitikaloomest ära lõigata, nagu pakuvad antidemokraatlike reformide eestkõnelejad, vähendab see tajutavat legitiimsust ning stabiilsust.

Mõnikord kujutatakse ette, et õigete poliitiliste otsuste ees seisab poliitikute puudulik intelligents või heasoovlikkus. Nimetatagu seda „voluntarismiks“ viitamaks heast tahtest piisamisele või „naiivseks tehnokraatlikuks realismiks“⁵ ehk kujutluseks, et kui otsustajad vaid teaksid, millised on õiged otsused, ning sooviksid need ellu viia, laheneksid kõik mured. Soovides siiski poliitilisi küsimusi kellelegi teadjale delegeerida ning harutades seetõttu poliitiliste otsuste olemust edasi, peavalu ei leevene: me ei pruugi määratleda üheselt ei probleeme ega lahendusi. Nimelt, kui tehnilistes küsimustes leidub piiratud tingimustes võrdlemisi ühemõttelisi asjaolusid, nagu silla kandvus, päikesepaneelide tootlikkus või ravimi mõjud ja kõrval­mõjud, siis põrkutakse tehniliste näitajate kõrval poliitilistes küsimustes paratamatult ka väärtushinnangutega.

Kui levinud haiguse ravimisel, vannitoatorude lekkimise peatamisel või parvlaeva tüürimisel Virtsust Kuivastusse on töö tellijale ja täideviijale protseduuri edu kriteerium üheselt arusaadav, siis paljudes küsimustes definitsioon puudub. Nõnda on eksitav võrrelda poliitika üle otsustajaid spetsialistiga, kellel tuleb lahendada kitsas ja ühene probleem. Viimase kümnendi tormilisele maailmale mõeldes on selge, et paljud olulised rahvalt ja poliitikutelt lahendust nõudvad küsimused pole ettearvatavad ega ka taltsad. Küsimused, kuidas hallata rändekriisi, epideemiat, energiakriisi ja sõda, pole niisugused, mida saaks Eesti lõplikult lahendada, olgu lihtsalt või keerukalt, vaid on komplekssed, püsivad ja nurjatud ehk ilma konsensusliku püsiva arusaamaga lahendusest ja võimalik ka, et ilma probleemi ühtse määratluseta⁶.

Ka kohalikumate küsimuste korral, kas või Eesti metsa sobiva raiemahu otsustamine, nähakse nii probleemi kui ka lahendust väga erinevalt, sõltuvalt sellest, mil määral tiivustab kellegi mõtteid majanduslik tegutsemisvabadus, liigiline elurikkus või armsaks saanud jalgrada kodumetsas. Ka üheselt arusaadava kitsaskoha puhul, näiteks oskusliku tööjõu puudujääk teatud valdkonnas, võidakse realistlikuks pidada või taustväärtuste tõttu eelistada erinevaid lahendusi: eestimaalaste ümberkoolitamist, tööülesannete delegeerimist digikratile, mingiks perioodiks välisriikidest tööjõu sissetoomist või pensioniea tõstmist. Kuigi on palju huvitatud asjaosalisi, pole kuskilt võtta ei üheselt mõistetavat „oma eriala eksperti“ ega ka „parimat poliitilist lahendust“ – jääb vaid lahendus, mille jaoks on rahvas mandaadi andnud või mille poliitikud julgevad ellu viia, lootes hiljem valija õnnistuse saada. Niisiis pole poliitikas tihti puudu mitte ainult üheselt mõistetavast asjatundjast, kellele otsustamine usaldada, vaid ka probleemi ja lahenduse määratlusest. Isiklikud välja kujunenud väärtushinnangud mõjutavad meid kõiki nagu ka istekohast mõjutatud seisukohad. Seega ei ole need, kes mõtlevad teistmoodi kui mina, tingimata rumalad ega pahatahtlikud, vaid neil on teistsugused väärtushinnangud, elukogemus ja uskumused.

Demokraatia võimaldab kaasata otsustesse mitmekesise elukogemuse, eri mõtteviisid ja haridusliku tausta, mistõttu luuakse uuenduslikke seoseid. Esile kerkinud lahendusstrateegiate läbihekseldamise tõttu jõutakse optimaalsema lahenduseni, kui andnuks ühesuguste inimeste ühesugune lähenemine. See tõdemus on ammu teada erasektori juhtidel ja innovatsioonis. Sellega paralleelselt räägib antidemokraatlike reformide vastu n-ö demograafiline vastuargument: mis tahes viisil defineerida „kõige targemad“, tähendab see kitsast kildkonda, kes võtab kaasa oma kallutatuse, kogemused ning eluviisi eripära, mis ei halvenda ainult otsustus­võimet, vaid varjutab ka tajutavat legitiimsust. Meeldivas piirkonnas uusarenduse korteris elava majandusteadlase seisukoht, et alampalka pole vaja määratleda, ei lähtu ainult tema majandusteoreetilisest või sotsiaal­teaduslikust pädevusest, vaid ka sellest, et ta ei ole alampalgaga toime tulema pidav üksikvanem, kes elab mõnes teistsuguses piirkonnas. Olla mingi valdkonna asjatundja tähendab suure tõenäosusega ka omada selles valdkonnas huve –tõdemus, milleni jõudis juba „ratsionaalsuse võhiklikkuse“ teooria isa Antho­ny Downs⁷.

Lisaks hüpoteetilisele objektiivsele pädevusele puutub ühiskonnas tehtavatesse otsustesse ning asjatundjate kuulamisse veel üks kaalukas väärtus, mida kiputakse ära unustama: usaldus. Kui inimene on omandanud vastava hariduse, tagab see mingis valdkonnas suutlikkuse lahendada määratletud probleeme. Ent usalduse pälvimiseks on tarvis ka veendumust, et too ekspert seisab siiralt minu huvide eest, ei ole korrumpeeritav ega ebamoraalne. Usaldus tuleb ära teenida. Kui neis küsimustes pettumuse valmistanud poliitiku saab mõne aasta pärast jätta tagasi valimata, siis mittevalitavale eksperdile peaks mingi teise hoova välja mõtlema. Nõnda nähtub, et poliitiline kompetents ei saa seisneda vaid faktiteadmistes, vaid hõlmab ka moraalsust ja usaldusväärsust⁸ ega ole seega nii üheselt mõõdetav, kui võiks loota.

Pealegi kaasatakse demokraatia korral niigi suur hulk erialateadmisi. On vähemalt kolmel põhjusel ebatäpne iseloomustada praegusaegset esindusdemokraatiat kui „võhikliku rahva“ esmase tahte vahetut edastamist. Kuna iga seadusandlik küsimus ei lähe rahvahääletusele ega pruugi ka laiemat tähelepanu pälvida, pole vaja ka igal kodanikul end iga otsusega sama põhjalikult kurssi viia kui selleks volitatud poliitikul. Esiteks poliitikaküsimuste puhul võib elukutselistelt poliitikutelt nõuda rohkemat kui üksikult valijalt. Teiseks, igas demokraatlikus riigis juba kaasatakse asjatundjad otsuste kujundamisse ja elluviimisse riigitöötajate kaudu. Kolmandaks, juba praegugi on haritumad inimesed poliitiliselt aktiivsemad, avaldavad arvamust, omavad rohkem sotsiaalset, kultuurilist ja finantsilist kapitali ja jõudeaega, et kaasa rääkida.

Siinsed mõtted pole esitatud alahindamaks asjatundjate rolli demokraatias või relativeerimaks fakte ja pädevust puhkudel, kui need tõesti pole vastuolulised. Asjatundmist ei tasu alahinnata, ent seda ei maksa ka pakkuda demokraatliku otsustusmehhanismi aseaineks. Ütlematagi on selge, et väikse Eesti rahva edu saladuseks jääb haridus ja nutikus. Mida rohkem teab inimene ühiskonnas, poliitikas ja majanduses toimuvast ning mida kõrgem on üldine haridustase, seda parem. Küll aga ei maksa alustada valest otsast, lõigates välja kellegi arvates vääri poliitilisi valikuid tegevaid inimesi. Pigem tuleks vaadata demokraatiauuenduste poole, nagu 2026. aasta alguses toimunud rahvakogu⁹, rahvaalgatuse portaal ja/või vabatahtlikud ühendused, mis võimestavad valimiste vahel inimesi ning toetavad demokraatlikku arutelukultuuri.

Kokkuvõtteks: poliitikas pole lihtsaid probleeme ega õigeid lahendusi, mille targad inimesed kõigi hüvanguks ellu viivad. Mõistlike inimeste arvamused on alati lahknenud nii eesmärkide, maailma kirjeldavate faktide kui ka tuleviku ennustamise osas. Erimeelsused jäävad valitsema selle kohta, keda pidada eksperdiks, mida probleemiks ja mida rahuldavaks lahenduseks. See tõsiasi peaks pidurdama fantaasiad filosoof-kuningatest ning majandusteadlaste või asjatundjate ühemõttelisest õigetest otsustest poliitikaküsimustes.