Müüt, et CO₂ heitkoguste piiramine kahjustab kõige enam vaesemaid riike, pöörab kliimavastutuse ja haavatavuse tegeliku olukorra pea peale. Kliimakriisi keskmes on ebavõrdsus: nii ajalooliselt kui ka praegu vastutavad ülemaailmsete heitkoguste valdava osa eest rikkad riigid ja ühiskonnagrupid. Kõige vähem saastavad riigid kannatavad aga kõige rängemate tagajärgede all. Seetõttu tabab vaeseid riike ja inimesi kõige valusamalt hoopis keskkonnakriiside ja kliima­muutuste ignoreerimine.

Üks kõige kahjulikumaid ja ohtlikumaid kliimamüüte on see, et nn arengu­maades on vaja majanduskasvu iga hinna eest, ning et igasugune poliitika, mille eesmärk on piirata ülemaailmseid heitkoguseid (ja kasvu), vähendab vaeste riikide ja inimeste arenguvõimalusi ning teeb vaesed veel vaesemaks. See näiliselt hooliv sõnum – „Me ei taha, et vaesed inimesed kannataksid!“ – on tihedalt seotud väärarusaamadega riikide ja elanike vaesuse (ja rikkuse) põhjustest. Niisugust petlikult osavõtlikku müüti levitas hiljuti Eesti meedias meie endi oligarhide rahastatud konservatiivne „mõttekoda“.

Kuigi tänapäeva majandusmudel on toonud heaolu paljudesse riikidesse, on see saavutatud loodusressursside ja tööjõu ekspluateerimisega. Juba praegu seisab inimkond silmitsi keskkonnakriisidega, mille taga on 200 aastat kumulatiivset majanduskasvu. Maailma majandus on tööstusrevolutsioonist alates kasvanud umbes 50 korda (umbkaudu 2 triljonilt dollarilt rohkem kui 100 triljoni dollarini).¹ See tohutu eksponentsiaalne kasv koos tehnoloogilise arenguga toidutootmises ja meditsiinis aitas miljonitel inimestel tööstusajastu esimese pooleteise sajandi jooksul vaesusest ja viletsusest välja tulla. Niisugune enneolematu majanduskasv on tuginenud aga peamiselt fossiilkütuste (esmalt söe ja seejärel nafta) laialdasele kasutamisele energiaallikana materjalide töötlemisel.² Kuni ressursse jagus, vähendas säärane kasv vaesust ja suurendas heaolu. Nüüdseks on jõutud ressursside piirideni.

Välja kujunenud kriisid mõjutavad eriti rängalt alasid, mis on olnud toorme­allikaks kapitalismi edendamisel ja kasvu õhutamisel. Need on piirkonnad, mida koloniaalne majandussüsteem ekspluateeris maailmamajanduse tuumikriikide (Suurbritannia jt Euroopa riigid, USA, Jaapan) industrialiseerimisel. Kolooniatest pärinevad energiaressursid, tooraine ja tööjõud läksid käiku koloniaalriigi heaks – ja ekspluateeritute kahjuks. Näiteks Suurbritannia tööstusrevolutsioon sõltus puuvillast, mida kasvatati Briti impeeriumi eri nurkades, ka Ameerika põlisrahvastelt ära võetud maadel, kasutades orjastatud aafriklaste tööjõudu. Indiast ja teistest kolooniatest sisuliselt varastatud ressursid võimaldasid Suurbritannial üles ehitada hästi toimiva teedevõrgu, avaliku sektori hooned ja taristu ning heaoluriigi, millest britid siiani kasu saavad.³

Paljud ajaloolised võimusuhted, mille raames endised kolooniad endistele kolonisaatoritele ebavõrdsetel tingimustel tooraineid, kaupu ja tööjõudu tarnivad, kestavad tänapäevani. Mitmeid Briti varastele töösturitele vajalikke tooraineid, nagu kanep, puit, raud ja teravili, toodeti sunnitöö abil muuhulgas ka Vene impeeriumis ja Ida-Euroopas, sh eesti pärisorjade poolt. Kuigi Eesti on saavutanud globaalses hierarhias positsiooni, mis on lähemal kapitalistlikele tuumikriikidele, oleme endiselt ressursside (nt puidu) tarnija rollis ja kaudses sõltuvussuhtes tuumikriikidega.

2022. aastal omandasid rikkad majandused varasematest kolooniatest tooraineid 2,2 triljoni dollari väärtuses, seega piisavalt, et maksta 15kordselt kinni kogu maailma äärmises vaesuses elajate minimaalne sissetulek (1,5 dollarit päevas).⁴ See reaalsus osutab ühtlasi, et äärmine vaesus tuleneb ajaloolistest võimusuhetest. Kui maailma äärealadel asuvate riikide loodud rikkust kasutataks elanike elutingimuste parandamiseks, selle asemel et kasvatada juba niigi rikaste riikide rikkust, ei oleks absoluutset vaesust olemas. Seejuures on vaeste riikide ekspluateerimise intensiivsus arenenud riikide poolt märkimisväärselt suurenenud pärast 1980. ja 1990. aastate neoliberaalseid reforme.⁵

Ekspluateeritavad piirkonnad pole looduse rahaks tegemisel tekkinud hüvedest osa saanud. Lisaks on süvenenud rikkuse akumuleerumine: Oxfami hiljutise raporti hinnangul on u ²/₃ globaalsest SKT kasvust kaaperdanud rikkaim 1% maailma elanikkonnast.⁶ Samal ajal põhjustas maailma rikkaim 10% aastatel 1990–2022 65% globaalsest soojenemisest ja 1% maailma rikkamaid 20%.⁷ Tööstusrevolutsioonist peale on peamised saastajad olnud USA ja Euroopa. Enamik Aafrika riike (välja arvatud Lõuna-Aafrika Vabariik, Egiptus ja Alžeeria) on viimase 266 aasta jooksul erinevate arvutuste kohaselt tekitanud vaid 0,01–3% kõigist heitkogustest.⁸ Selline ebavõrdsus on otseselt seotud keskkonnakriisidega.

Rikkamad riigid ja elanikkonnarühmad vastutavad ebaproportsionaalselt keskkonnakriiside tekitamise eest, samal ajal kui vaeseimad kannatavad kõige rohkem ökoloogiliste katastroofide ja äärmuslike ilmastikunähtuste all. Nii näiteks mõjutavad kliimamuutustest tingitud katastroofid – kõrbestumine, põud, veevarude vähenemine ja mulla seisundi halvenemine – rängalt Tšaadi, mille CO₂ heide elaniku kohta (0,14 tonni aastas) on Euroopa omast ligi 50–60 korda madalam.⁹ Samal ajal kannatab 5,7 miljonit Tšaadi elanikku, neist 2 miljonit lapsed, tõsise alatoitumuse all.¹⁰

43% maailma elanikkonnast elab kliimaohtudele väga tundlikes piirkondades, kus äärmuslike ilmastikunähtuste sagenemine on suurendanud toidu­puuduse ja veevarustuskindluse vähenemist.¹¹ Ehkki ka osa rikkaid riike asub samalaadsetes kliimatingimustes, on neil veel piisavalt ressursse ja toimivad infrastruktuurid, et sellistele tingimustele vastu pidada. Euroopa kuumalainetes hukkuvad küll kümned tuhanded, ent vähemalt sama palju päästetakse tänu tervishoiusüsteemidele, mida polsterdab riikide rikkus – seesama rikkus, mis on saavutatud globaalse kapitalismi toel, s.t süsteemi toel, mis läbi koloniaalajaloo on majanduslikult allutatud piirkondi ekspluateerinud.

Ebavõrdne koorem, mille kliimamuutustest tingitud kahju ja vajadus muutusteks asetavad kõige kehvemas olukorras olijate õlgadele, ei iseloomusta ainult globaalseid suhteid. Eestiski mõjutavad keskkonnakriisid vaesemaid rohkem, kas või toidu- ja energiahindade tõusu kaudu. Põllumajandussektori alamakstud hooajatöölised kannatavad kuumalainete käes. Põuad, paduvihmad, tormid, ikaldused ja põllumajandussektori ebakindlus tähendavad töö kadu või tingimuste halvenemist just madalapalgalistele töötajatele.

Aastatel 2010–2020 oli üleujutuste, põudade ja tormide tagajärjel surnud inimeste arv väga haavatavates piirkondades 15 korda suurem kui väga vähese haavatavusega piirkondades. Vaestel riikidel pole piisavalt rahalisi vahendeid ega infrastruktuuri, et kiirete keskkonna­muutustega kohaneda või suurtele šokkidele vastata. Seega on väikese sissetulekuga riikidel vaja arendada oma energia-, elamu-, transpordi-, tervishoiu- ja tööstussektorit. Kui heite­piirangud kehtestatakse selliste vajadustega arvestamata, võib nende mõju vaeste piirkondade elanike põhivajadustele olla tõsine.

Ometi ei järeldu sellest, et kõikjal tuleb jätkata fossiilkütustel põhinevat kasvu või et CO₂ piirangud kui sellised on õigustamatud. Järeldada tuleb, et suurema osa kärbetest ja ülemineku­kuludest peavad kandma rikkad riigid ja jõukad tarbijad, samal ajal kui vaesematele riikidele tuleb tagada rahastus, tehnoloogia ja õigus suurendada eluks vajalikku energiakasutust. CO₂ heitkoguste ja keskkonnamõjude piiramine tähendab peamiselt riikide eliidi rikkuse ja võimu piiramist – just nemad kannavad suurimat vastutust ülemaailmsete keskkonnakriiside eest ja just neil, kes praegusest süsteemist kasu saavad, on ka kõige rohkem kaotada.

Kas CO₂ piiramine võib ka vaeseid kahjustada? Jah, kui selle hind jäetakse nende kanda. Õiglase kliimapoliitikaga peab piirama eelkõige rikaste riikide ja jõukamate ühiskonnarühmade ületarbimist, suunama raha vaesemate riikide puhta energia ja avalike teenuste arendamisse ning kaitsma energia- ja toiduhindade tõusu eest väiksema sisse­tulekuga inimesi.