Eurotsentrismi lühike ajalugu

Sajandeid kolonialismi, ühekülgse ekspluateerimise aega, piiride tõmbamist näiliselt tsiviliseeritud lääne ja ülejäänud maailma vahele – arrogants pole kuhugi kadunud

HANS PLATZGUMER

Elame aastas 2023 m.a.j, kolonialismi sünged ajad on ammugi möödas. XV sajandil asusid esimesed hispaanlastest ja portugallastest meresõitjad teele, et avastada uusi maid ja hõivata need Euroopa jaoks. Christoph Kolumbus sattus oma seikluslikel reisidel Uude Maailma. Algas see, mida ajaloolased nimetavad uusajaks ja mis ulatub tänasesse päeva. Olgugi et Venemaa sõjalise kallaletungi tõttu Ukrainale kummitab mõiste „murranguaeg“, oleme vaieldamatult nagu ennegi kinni selles uusajas. Seda iseloomustab maailma vildakas seisund, langus põhjast lõunasse, ebavõrdsed võimusuhted, rõhumine ja ekspluateerimine.

Üle poole aastatuhande on möödas ajast, mil eurooplased avastasid Ameerika. Nii seal kui ka kõikidel teistel meretagustel maadel, kuhu meie esivanemad oma jala maha panid, rajasid nad jõhkra koloniaalrežiimi. Nendel maadel elunenud algasukad notiti maha, kultuur juuriti välja, niivõrd, kui seda teha sai, ellujäänud pöörati ristiusku, ikestati, eksproprieeriti, saadeti reservaatidesse või orjastati. Sellises vormis kolonialism lõppes alles koos Teise maailmasõjaga, kui olime Euroopa eurooplastena ise pihuks ja põrmuks teinud. Nüüd tuli euroopalikud fantaasiad suurvõimust vähemalt ajutiselt kõrvale lükata. Ent kas algas siis põhimõtteline puhastumine, kas hakkas päriselt muutuma euroopalik vaatenurk, mille kohaselt on see väike kontinent koos oma perifeeriatega vääramatult maailma kese?

Austria kirjanik Hans Platzgumer esineb kirjandusfestivalil „Prima vista“ 11. mail Utoopia saatkonna saadikuna ja annab laupäeval, 13. mail kontserdi oma ansambliga Convertible.

Platzgumer.net

Kolonialism läks üle postkolonialismiks ning jätkus ülejäänud maailma allutamine, küll subtiilsemate vahendite ja valdavalt majanduslike meetoditega. Globaliseerumine hakkas tsementeerima võimusuhteid. Nüüd pole need mitte üksnes rikkad tööstusriigid, kes teostavad poliitilist interventsiooni, vaid ka erakontsernid, ettevõtted, firmad, pangad, kes haaravad globaalsest lõunast endale toorainet ja odavat tööjõudu, sunnivad sealsed maad sõltuvusse ja kasutavad neid prügimäena lääne heaolu huvides. Väheste kasusaajate vastas on mustmiljon kaotajat. 1960ndatest peale räägime neokolonialismist. Tänapäeval peavad eurooplased kogu maailma endiselt paigaks, mis on nende käsutuses ja mille saatust tuleb neil juhtida.

Kuigi meil on oma uusaja hirmu­tegudest ja eksimustest palju õppida, näib, et läbi sajandite pole oldud võimelised vabanema enesekesksest, euro­tsentrilisest vaatest maailmale. Õigupoolest pole me kunagi teistmoodi vaatama õppinudki. Püüdke ette kujutada maailma kaarti, kus Euroopa poleks keskpunktiks. Pöörake kaart ümber, nihutage seda, silmitsege maailma lõuna poolt. Patagoonia on siis üleval ja kaduvväike Euroopa all paremas servas. Korraga on kõik pea peal, kõik, millega olete elu jooksul harjunud, paikneb kuskil, kust te seda enam üles ei leia. Nii kiirelt võib eurotsentrism hajuda. Kujutlege nüüd mitte ainult maailma kaarti, vaid ka suhteid teistpidi: ütleme, et Ghana valitsus kirjutaks meile ette, kuidas peab käituma, et elu paremaks läheks, või näiteks, et Kongo veaks oma mürgised jäätmed Baierimaale. Tšaad aga rakendab meie suhtes sanktsioone, mis tekitavad meditsiinilisi kitsaskohti ja näljahäda, kuna oleme valesti käitunud. Kujutage ette, et eurooplastest põgenikud, otsides paremat tulevikku Aafrikas, upuvad tuhandete kaupa Vahemeres. Või et India firmad kaevandavad Salzburgi ümber mägedes haruldasi muldmetalle, saadavad Austria lapsi kaevandusse tööle ja saastavad kogu Pinzgau piirkonna. Püüdke kujutada ette maailma ilma kolonialismi traditsioonita, mida talume päevast päeva kui midagi tavalist. See on raske, kuna teie, kes te olete siin üles kasvanud, pole kunagi midagi teistsugust kogenud ja õppinud. Teie vaatepunkt on alati olnud kõrgemalseisja, valitseja oma. Võib-olla tahate – nii nagu mina – pidada ennast maailmakodanikuks, ent ometi astub sellele ikka ja jälle vahele tõsiasi, et olete eurooplane.

Kuna aastasadu pole suurt midagi muutunud, tundub meie kasuks karjuv ülekohus sel planeedil paljudele meist otse loodusseadusena. Oleme elanud põlvkondade kaupa ülejäänud maailma arvel. Viimasel ajal tuletab kliimakollaps seda tõsiasja meelde, aga endiselt on meil raske vabaneda oma üleolevast rollist. Räägime arenguabist ja arvame, et oleme eeskujuks. Aitame teistel saada selliseks, millised ise oleme. Selle aluseks on vankumatu veendumus, et läänemaailm on õigel teel – absurdne oletus, arvestades meie põhjustatud kliimakatastroofi, mis tõestab, et meie tee pole mitte õige, vaid enesehävituslik. Isegi vaatamata allakäigule arvame nagu ennegi, et oleme kõigi asjade mõõt –sest me pole väiksest peale kunagi midagi muud kuulnud. Me pole kunagi õppinud kohtuma teiste kultuuridega võrdõiguslikul tasandil, rääkimata sellest, et arendada end teiste kriteeriumide alusel peale enda omade. Lääne hegemooniat on säilitatud sajandeid. Nüüd on see hakanud veidi murenema –ja mitte ainult kliimamuutuste tõttu. Miljard eurotsentristlikult koolitatut seisab vastamisi seitsme miljardi teistmoodi koolitatuga, kes ei taha enam lasta ennast meil juhtida. Hiinat, kes on ju omast arust olnud sajandeid maailma keskpunkt – Zhongguo ehk Keskriik –, peame üha enam tõsiseks konkurendiks. Kes teab, äkki tuleb ühel päeval asendada eurotsentristlik maailmatunnetus sinotsentristlikuga? See ettekujutus ajab hirmujudinad peale. Eurotsentristlik perspektiiv on ainus, mida me endale lubame, kuigi maailma nägemiseks on ka mitmeid teisi vaatenurki.

Näiteks Austria siseminister Gerhard Karner ei tee mitte katsetki maailma teise pilguga vaadata ja unistab sellest, et saaks ehitada piirile neli meetrit kõrge okastraadist tara globaalsest lõunast pärit migrantide vastu. Liidukantsler Nehammer unistab koos temaga ja tahab „lõpuks ometi tühistada tarade tabu“. Selleks kalkuleeritud kaks miljardit eurot on nähtavasti tema arvates seda väärt. Eurotsentrismist natsionalismini on lõppude lõpuks vaid kukesamm. Sajandeid kolonialismi, ühekülgse ekspluateerimise aega, piiride tõmbamist näiliselt tsiviliseeritud lääne ja ülejäänud maailma vahele – selliste poliitikute nagu eelnimetatud arrogants pole kuhugi kadunud ja näib, et ei tohigi kaduda. Küllap läheb veel tükk aega, enne kui tahumatu parempopulism pole enam sobilik vahend valimiste võitmiseks. Selle ühiskondlik-poliitiline domineerimine hääbub alles siis, kui enamik valijaskonnast on jõudnud ajakohasele positsioonile maailma suhtes: kui kaugete maade elanikke peetakse võrdväärseteks partneriteks, mitte allutatud eksootideks, kui otsitakse nendega avatud dialoogi, selle asemel et neid õpetada, kui ollakse valmis võõrastelt õppima, selle asemel et suhtuda neisse kõrgilt ja tõrjuvalt. Just suurel muutuste ajal, kuhu maailm on jõudnud, ajal, mil üks kriis teise järel lausa sunnib meid tegema põhjalikke muutusi oma eluviisis – just praegu on õige hetk muuta perspektiivi. Maailm tuleb uuesti mõtestada, uuesti leiutada. Vähemasti seda püüda, selle asemel et hoida raevukalt kinni halvast vanast ajast, sellest uusajast, ja vajuda sellega koos hukatusse. See on vähim, mida saame teha.

Saksa keelest tõlkinud Piret Pääsuke