Ohverdamine, kahjamine, anni andmine – rõõm või omakasu?

Annetuste üha suurenev hulk näitab seda, et elatakse pidevas ärevuses, vaimselt ebakindlas olekus.

KRISTEL VILBASTE

Pealkirjas toodud enesest äraandmise sõnade loetelu võiks veel pikendada: annetus, uri, ohutus, toetus, almus, veimed. Kõik need tähendavad üht, midagi antakse ära, lootes anni andmise eest oma tegevuse edenemist. Või siis patu andeksandmist. Isegi kõige usukaugem inimene usub sel hetkel, et ohver paneb maailma muutuma kas lihtsalt endiseks või paremaks. Toob meelerahu, annab vaimse enesekindluse. Annetuste üha suurenev hulk näitab seda, et elatakse pidevas ärevuses, vaimselt ebakindlas olekus. Võibki ehk väita, et mida ebakindlam on maailm, seda rohkem inimesed annetavad.

Viimasel ajal püüavad maa- ja metsa­usksed sõnast „ohver“ hoiduda, sest see tuleb otse alamsaksa keelest opher, mille seitsmesaja-aastane orjaike on meie keelde toonud baltisaksa aadlirahva kirjapanekute kaudu. Ei saa üleantud sõna ka pahaks panna, sest kas ilma nende abita teaksime oma pärandist kõike seda, mida praegu teame tänu arhiividele. Meie esimesed pühad kividki said muinsuskaitse alla võetud just ohvri­kividena, tänini üks paremaid eestikeelseid raamatuid sel teemal „Esivanemate ohverdamised“ Matthias Johann Eiseni sulest 1920. aastast, on praeguseks ka digiteeritud.¹ Ilmselt samast sõnast on välja kasvanud „ohutus“, ohutuskivile viiakse ohutus selleks, et edaspidine toimimine olek ohutu. Taarausulised võtsid selle asemel kasutusele sõna „uri“, mis ei ole keelde püsima jäänud, sest taarausk hääbus Teise maailmasõja järel pagulusse siirdunutega, taasiseseisvunud Eesti vabariigis pole suurt kandepinda ei usul ega sõnakasutusel. Küll võivad sellised sõnad taaspuhkeda uues tähenduses kas või mõne new ageʼi rühmituse suu läbi.

Anni andmine

Anni andmine kõnetab meie keeles ehk kõige enam, sest mis on andmine – see on üheselt mõistetav, andmine on alati meeldivam tegevus kui vastuvõtmine. Külades on kombeks üksteisele asju tasuta anda ja teada on, et and ei jää siin­ilmas ka vastutasuta. Kingid naabrile purgi mett, tuleb ta varsti tooma suurt kõrvitsat. Selline tegevus on materiaalne, kus ei oodata tasu jumalatelt või vaimuilmalt millegi hästi kulgemiseks.

Anni andmine on jõudnud ka nimedesse, võimalik, et väikese Anni või Anne sündimine on and meie esivanematelt. Võib-olla on selle sõna saamislool mingi kaugem side ka kristluse pühakutega, kes otsapidi Annena meie rahvakalendrisse ja kirikutesse on jõudnud. Praegusel ajal on aga kõige tuttavamad annetuskampaaniad, mis ajastule omaselt on omandanud digirahalise mõõtme, annetuse tegemine on sisse programmeeritud näiteks tulumaksutagastusse, Hooandjasse ja paljudesse teistesse virtuaalkeskkondadesse. Andmise rõõmu kipub rahas arveldamisel kahjustama inimlik ahnus, vajadus võtta igalt annetuselt vahelt protsent või hoopis annetuste tumedatesse sfääridesse suunamine. Oma särk on ihule ikka kõige ligemal ja ajal, kus taunitav liigkasuvõtmise süsteem läbi panganduse on üleilmne, polegi võimalik seda enam ohjeldada. Andide jagamiseks on loodud toetussüsteemid ja poliitikud vaidlevad selle üle, kuidas teha seda õiglasemaks, et toetust ei saaks need, kellele seda hädasti vaja ei ole. Ses suhtes on allikale või kivile jäetud and õiglasem: võtab see, kellel hädasti vaja. Kui anniks antut on võimalik müüa või see ongi raha, leidub alati keegi, kellele au ei maksa midagi ja kes kasutab antut autult. Just selliste olukordade ärahoidmiseks on ka pärimuses lood, kus anni omastajat tabab haigus või kättemaks. Andi võivad kasutada vaid need, kes ongi haiged või viletsad, toetussüsteemide lõksust väljaronimine ei ole neile kerge või on isegi võimatu.

Kahjamine

„Kahi“ on vähem kasutatav sõna ohverdamise või anni andmise kohta, kuid samuti lihtsalt mõistetav. Kahi tähendab eesti keeles otseselt kaheks jagamist. Mõistetav on see jällegi tegevuse kaudu – kui elamist tabab tulekahi, võtab tuli teise osa. Omanik kannab kahju. Kahjukannatamist saab ennetada ise kahjates, eraldades osa oma varast ja loobudes sellest teiste kasuks. Soome-ugri hiiekommetes on kindel tava, et hiiepaika kaasa võetud toit jagatakse hiieväravas kaheks – üks osa jäetakse suure puu alla või kivi peale vaimurahvale, teine osa süüakse ühiselt ära.

Meie pööripäeva traditsioonidesse on jõudnud tagasi pööripäevadel ehk pudrupäevadel naiste pudru keetmine, Siberi hõimurahvaste juures teevad selle initsiatsiooni läbi noorukid. Öö läbi käiakse regilaule lauldes ümber podiseva poti, kus keeb odrakruup ja kõikide osaliste kaasa toodud kõige maitsvamad pudrulisandid. Justnimelt kõige maitsvamad, sest kahi peab olema selline, mille kahjamisest on ka kahju. Kahjakorv ei ole tänapäevane kompostihunnik, kuhu visatakse see, mida ära ei jõua süüa. Ainult head kahjates saad head vastu. Valmis keedetud puder jagatakse kaheks, üks osa läheb hiide ja sageli viivad osalised väikese osa ka oma pühapaikadesse üle Eesti, teine osa süüakse hommikul päikesetõusul. Vanemal ajal olid sellised kahjapaigad iga talu juures, oli selleks siis suure vana tamme alune, humalatest tapuaed, tõnnivakk või Peko kuju. Neile anti alati kahja, kui oli endal suur õnn või õnne pöördumine. Selleks võis olla lehmade lüpsile tuleku ternespiim, osa uudseviljast või meevõtmise järel vahast voolitud vahakujud.

Tänapäeval võib selliseid toidukahjamisi näha Setomaal, kui vana jaanipäeva hommikul tulevad kalmistule kokku perekonnad ja lähedaste kalmudele laotatakse laiali kõige parem toit ja jook ning kahja jagatakse nii lahkunute kui ka kõigi pereliikmete ja tuttavatega. Millegipärast arvatakse, et see on vaid seto komme, aga mina mäletan lapsepõlvest seda, kuidas ka Pärnumaal jaanipäeval surnuaiapühal oli võileivakott ja joogid kaasas, isegi lavka tuli kohale, kust sai vajalikku osta ning pereringis pinkidel ja hauapiiretel istudes söödi ja juteldi. Oma osa anti ka kahjaks. Tõsi, suuremad andide andmise ja kogumise paigad on läbi aegade olnud meie piirialadel Venemaaga. Sinna vooris kokku tuhandete kaupa kerjuseid ja sante päris kaugetest kubermangudest. Just jaanipäeval kogunes tohutu rahvamurd Miikse lätte ja selle kaldal oleva tervendava Jaanikivi juurde, kuhu millalgi oli isegi väike tsässon ehitatud ja sealt võis sant saada nii seljakuue kui kõhutäidet. Rikkamad pered andsid kahja üksteise võidu – kel paremini läinud, see teistest rohkem. Varasemal ajal kahjati kivile sõira ja villa, tänapäeva kahjad piirduvad raha ja küünaldega. Kivile ja ojasse heidetud annid korjavad ka praegu vaesed mõne tunniga ära. Nii on see alati olnud. Mikk Sarv on kirjutanud: „Kahjajatele on oluline Looja poolt antust osa ärakinkimine, et hea voolamine jätkuks. Nad ei aja jälgi, kes nende poolt annetatu endale võtab.“²

Kahja-sõna kordub keeles praegu kõige enam liitsõnades „tulekahi“ või „tulekahju“. Olen ise tulekahju läbi elanud, sellise, kus alles jäävadki vaid ihuriided, mis parasjagu seljas, ja tean, et see on hetk, kus tunned tõelisi sõpru, kes annetavad elu uuesti ülesehitamiseks, mis tegelikult on nagu tõeline uuestisünd. Nii nagu vanasti aidati külas naabril mahapõlenud maja mõne kuuga üles ehitada, kõik tulid appi, sest kunagi ei võinud teada, millal ise järgmine oled. Tulekahju kardeti ja vaimude lepitamiseks oli väike kahi sõbrale arusaadav. Ma ei jäta kunagi ise kahja tegemata, kui mõnest tulekahjust kuulen. Imelikul kombel sattus pärast põlengut otsekui kahjana tädilt minu kätte vanaisa Gustav Vilbaste käsikiri „Noorepõlve mälestused“. Esimene lõik, mis seda paarisajaleheküljelist tööd lahti lüües ette tuli, oli järgmine: „Saunjas aga käisid kerjajad õige kaugelt, Venemaalt kohe. Need olid vene talupojad küladest, mis olid täiesti maha põlenud. Inimesed olid kaotanud kogu varanduse. Siis olid tulekahju läbi õnnetuks muutunud inimesed saanud kubermanguvalitsusest ametliku loa kerjamiseks ja annete kogumiseks, ning terved perekonnad asusid veokile ja sõitsid kaugele, et Kristuse nimel paluda armuande oma uue elu alustamiseks. Need korjajad käisid enamikus talvel, kui läbipääsemine soodest ja katkudest oli kergem. Ja ega need kerjajad läinud minema almusteta, sest andjaid leidub ikka. Ei saanud meie küla inimesed alati aru, mis vene kerjajad kõnelesid oma õnnetusest, aga neil oli ametlik kiri suure pitsatiga, ja ega neile seda pitsatit pandud ilma põhjuseta paberile. Ja kui selgus, et õnnetuse põhjuseks oli tulekahju, siis teadsid vanemad inimesed hästi, mis see tähendab. Kerjajad kõnelesid heal juhul ise, et Eestimaalt saavad nad suuremat saaki kui Venemaa küladest.“³

Mikk Sarv on veel kirjutanud: „Tihtipeale saabub kahja paluja ka ebameeldival kujul – näiteks haisva ja räpase joodikuna bussijaamas, kes kerjab paari eurot kojusõitmiseks. Kui arvate, et nagunii ostab ta saadud raha eest alkoholi ega kavatsegi koju sõita ning jätate seetõttu annetuse tegemata, olete end lülitanud lahti Looja teedest ning lootusest tema abile. Oluline on mitte ajada jälgi, mis saab teie poolt annetatust. Annetuse paluja on teie jaoks suur kingitus Looja poolt, hea, kui oskate selle vastu võtta.“

Mitmesugused annid

Ameerika põlisasukatel oli alati kaasas kotikene tubaka ja viljateradega kahjamiseks paikades, mida taheti omaks teha ja vaime lepitada. Meie vanarahval sellist vaimutoidu kotikest teada ei ole, küll on see olemas praeguse aja vaimsete asjadega tegelejatel. See on täis kristalle, hõbekuulikesi, tubakat ja muud taimepuru. Kõike, mida loetakse heaks anniks.

Põlisrahvastelt oleme üle võtnud ka uudsema kahjatule kombe, kuhu lisaks materiaalsele antakse endast sõnades ära kõik see, mis koormana kukil – laiskus, ahnus, unustamine jpm. Tuleroaks valatakse kõigepealt maha peensuhkrust ring. Samast suhkrust puistatakse ringi sisse rist. Selle peale laotakse väike tuleriit kuivadest halgudest vaheldumisi šokolaaditahvlite, küünalde, mee ja maisihelvestega. Tuli süüdatakse trummilöömise ja tuleloitsude saatel. Tule ümber olijad saavad seejärel kordamööda anda oma kahja – vahakuju, šokolaadi, peotäie suhkrut või muud – tulele ning paluda halba ära andes õnnelikke tulemisi tulevaks ajaks.

Ranged reeglid, mis ei luba jaanilõkkes vanu rehve ja vana mööblit kahjutulena lõõmata, on meie kahjalõkked taas ilusamaks muutnud, vahel on need sama ilusad ja südamega halg halu järel püramiidi laotud nagu skautide järgusaamise lõkked.

Küünlad on annid, mis on praegu ehk kõige rohkem kasutuses. Kui veel XVI sajandi kirikuprotokollidest leiab pastorite kurjamisi, et maarahvas tantsib teatud päevadel alasti oma pühades saludes ja viib ohvrikividele andideks vahakujukesi, siis nüüdseks oleme kirikult üle võtnud küünalde süütamise surnuaedades paljudel tähtpäevadel, jõuludel, hingedepäeval ja samuti ka hiiepaikades muul ajal. Kalmuküünal on kindel mõiste, see plasttopsis ööpäeva loitev mälestustuli on miski, mis teeb meid paljudest teistest rahvastest teistsuguseks.

Vana ja ürgne kahi kogu soome-ugri kultuuris on kangariba, mis seotakse hiiepuu külge. Kui püüdlikult eesti pärimusest otsida, siis millegipärast ei kohta seda arhiivi talletatult, igal juhul kustutas selle tava täielikult Nõukogude aeg. Siiski on lauludes ja luules juttu lille­sidemetest, mis ümber puude lepingu kinnituseks sõlmitakse. Komme taaselustus 1990ndatel ja mõni puu on nüüd lintidest nii lookas, et aeg-ajalt vajavad sidemed lahtisõlmimist, et oksad kasvada saaksid. Eelkõige on neid paikades, kus perele järelkasvu ja õnne soovitakse. Just selle mõttega seovad ka pruutpaarid valgeid riideribasid betoonist elektripostide külge, mille otsas on kurepesa.

Ja kuigi igasugustes nõiasaadetes püütakse jätta muljet, et vereohver on ka meie kultuuriruumis olemas, siis tegelikult kohtas seda ikka väga harva ja pigem musta maagia harrastajate pagasis. Loomade veristamise komme on kadunud nii rangete seaduste kui ka suure loomaarmastuse tõttu. Isegi muistset kommet lasta maitsvama roa saamiseks püütud kaladel veri välja, ei kohta enam. Siiski on kolme veretilga Vanapaganale andmise lugu läbi Kiviräha raamatute rahva teadvuses alles. Naljatamisi nimetatakse kolme veretilga andmist geenipangale vereohvri toomiseks teaduse hüvanguks.

Kõige tavalisem and on siiski raha. Meie sugulasrahvas saamid on loodusandide asemel kahjamiseks kasutusele võtnud metallraha – hõbedased mündid vee ja vasksed maa ostmiseks. Jõudes võõrale maale või võõrastele vetele, heidavad nad maha või vette mündi ja ostavad end nõnda omaseks nii maale kui veele. Hõbeda allikatesse heitmine on meilgi kombeks. On kummaline, et krooniaja taastulles tehti meie müntidest hõbedaseks üksainuke – 20sendine, see oli justkui kahjamiseks. Euromüntide puhul on asi lihtsam, nii ühe- kui kaheeurone on kaks-ühes, iseasi, kas inimene nii suurt münti anda raatsib. Seda imelikum oli, et eelmise majanduskriisi ajal kümmekond aastat tagasi hakati äkki hiiepaikadesse paberraha jätma. Vahel imestasin maakoju sõites, et põld oli Tammetsõõri hiiepaiga kõrval rahatähti täis, korjasin need jälle kokku ja panin hiies kivi raskuseks peale. Tuleb siiski tunnistada, et need pabertähed olid enamasti reisidel üle jäänud kupüürid, mille väärtus üsna väike.

Just sellist taskust „millegi“ väljakoukimist on viimasel ajal üha rohkem. Õllepurkide ja -korkide, laste mänguautode rataste ja patsikummide hulk aina kasvab. Ei teagi, kas kunagi kujunevad meie hiiepaigad sellisteks paikadeks nagu mõned katoliku maade ristimäed, kuhu ande aina koguneb. Tegelikult on ka meie keeles reomägi olnud selline püha mägi, kuhu viidi ohvriande. Ja kui ei olnud eriti palju kahja äratarbijaid, siis võib arvata, kuidas see koht suvel lehkas ja miks sellel sõnal nüüd hoopis teine tähendus on.

Koroonaaja annid

Vanade ja pühade paikade juurde on nüüdsel ajal rajatud matkaradu ja GPSi abil on lihtne leida mõni salapärane hiiepaik. Paraku ei loeta „manuaalist“ enne läbi õpetust selle kohta, kuidas pühapaigas käituda. Kui nähakse ohvrikivi täis münte, siis püütakse taskust leida midagi, mida sinna heita, isegi mitte soovimiseks, vaid lihtsalt sellepärast, et kõik nii teevad. Mäletan üht korda, kui Kütioru suusakeskuse poolt tuli mööda jalgsi käidavat matkarada džiip, poole tunni jooksul kuulsin kahe kilomeetri pikkusel lõigul, kuidas see igas poriaugus kinni jäi ja end siis välja jõristas. Hiiepaiga juurde jõudes kargas sealt välja neli noorukit ja hiljem oli ohvri­kivi täis polte ja mutreid. Ju ei olnud masin parimas korras ja äkki tulidki andi andma, et uue parema masina saaks?

Täiesti omaette anniajastu oli koroona­aeg. Mäletan, kuidas Tamme­tsõõri ilmus esmalt kollane näomask, siis sinine ja siis Titetamme otsa seotud sinine kummikinnas. Plastraha ja kontaktivabaduse ajastul ei leidunud paljudel enam sularaha.

Koroonaaja teisel aastal tegin Allikalkäijate kogukonnas küsitluse, kus allikatel on maske ja kummikindaid nähtud. Sadakonnast allikast oli maske ja kummi­kindaid puude otsa jäetud õnneks vaid nelja allika lähikonnas: Saula Siniallikate, Taevaskoja Emalätte, Odalätsi ja Ilmamäe allika juurde. Kõik need allikad asuvad käidavate riiklike matkaradade ääres, kus kevaditi käib sadu inimesi. Kõige enam oli kummikindaid Saaremaal Odalätsi allikal ja nagu mäletate, algaski Eesti koroonalaine Saaremaalt. Saaremaal allikale jäetud kummikindad võisid tõesti olla sinna riputatud sooviga koroonahaiguse lõppemiseks. Varem on nendes paikades olnud puude otsas riideribade kõrval festivalide ja seiklusparkide käepaelu, rätikuid, pulmade autolinte, paela otsa seotud kellukesi ja patsikumme. Küllap peegeldabki puude otsa riputatu ajastule omaseid esemeid. Allikate hoidjad rääkisid ka, et kuigi maausulised järgivad kommet, et pühapaigast ei tohi midagi ära viia, siis on teada, et just maausulised eemaldasid maskid ja kindad.

1 https://et.wikisource.org/wiki/Esivanemate_ohverdamised.

2 Mikk Sarv, Maa=Ilm. Varrak 2018.

3 Gustav Vilbaste, Noorpõlvemälestused. Ilmamaa 2018.