Mitte ainult seksist

Kohtulugude ümberjutustamine ei asenda võrdlevat käsitlust, üksikute illustreerivate lugude põhjal ei tarvitse moodustuda tervikpilti.

MARK GORTFELDER, KERSTI LUST

Mati Lauri monograafia talurahva seksuaalkäitumisest XVIII sajandi Liivimaal on pälvinud meedias ajaloo­raamatu kohta harva nähtavat tähelepanu. Ilmselt on teosel ka tavapärasest enam lugejaid ning seetõttu pole liiast ajalehe veergudel osutada nii raamatus kui ka meedias kõlanud väidetele, mis lugejat eksitavad. Töö rajaneb eeskätt kohtu­materjalidele, ent raamatu taotlus on käsitleda peale seksuaalnormide eiramise ka talurahva seksuaalelu ja demograafilist käitumist üldisemalt. See aga ei ole alati õnnestunud. Alljärgnevalt toome näiteid kitsalt oma pädevuse ja uurijakogemuse piires¹ ning tegemist pole raamatu kui terviku arvustusega.

Naiste ja imikute suremus ei olnud nii ränk

Eesti rahvastikukäitumist vaatleb Mati Laur Heldur Palli tööde najal. Monograafia kasutatud kirjanduse loetelus on välja toodud Palli põhiteoseid – Karuse ja Otepää ja kihelkonna rahvastikustruktuuri ja -käitumise süvaanalüüsid 1980. aastatest, ent joonealustes märkustes domineerib Palli üldkäsitlus rahvastikuarengust XVIII sajandil.² Kasuks tulnuks nii Palli hoolikam lugemine kui ka sama ajastut kajastavate ajaloodemograafia klassikute töödega tutvumine, sest monograafias ja ka Lauri meediasõnavõttudes on esitatud kohati tõsiseid valeväiteid.

Nii väidetakse, et „kolmandik lapsi suri juba sünnitusel“ (lk 73). Heldur Palli üldkäsitluses (lk 94–97) toodud elutabelitest Otepää ja Karuse kihelkonna kohta selgub, et esimesel eluaastal (mitte elupäeval) suri viiendik elusalt sündinutest. Suur imikusuremus tähendab, et laias laastus suri sel ajajärgul esimesel eluaastal umbes veerand elusalt sündinutest (näitaja mõistagi varieerus ajas ja ruumis). Esimesel sünnikuul surnute osakaal võis kõigist imikusurmadest olla kolmandik kuni pool. Seega esimese päeva suremus on väidetust kaugelt väiksem, ja seda isegi siis, kui arvestame kohe surnud laste alaregistreerimisega.

Mati Laur väidab tõeselt, et varauusaegsel Inglismaal lõppes ema surmaga 1% sünnitustest (lk 73). Täpsemalt, see käib Inglismaa maapiirkondade kohta. Võttes arvesse ka nurisünnitusel surnud naisi, siis tõuseb see osakaal 1,5%-ni ja oli XVII ja XVIII sajandil enam-vähem samal tasemel ka Prantsusmaa, Saksamaa ja Rootsi maapiirkondades.³ Lauril on õigus, et seesugune suremus tähendaks, et lapsesaamisel kaotab 5–7% naistest elu.⁴ Võib eeldada, et samas suurusjärgus oli lapsesaamisega seonduv suremus ka XVIII sajandi Liivimaal, kui pidada silmas sarnast abieluvanust ja vallaliseks jäänute osakaalu.

Mati Lauri sõnutsi jäänud sellise suremuse tõttu „naiste keskmine eluiga kogu varauusaja vältel meeste keskmisest elueast märgatavalt lühemaks“ (lk 73).⁵ Arvuliste näidetega jätkates: Lauri sõnutsi olevat Inglismaal 1500. aastal olnud 15 aasta vanuseks saanud meeste keskmise eluea prognoosiks 57 ja naistel 38 aastat (vahe 19 aastat), 1750. aastal olevat need näitajad olnud 57 ja 50 aastat (vahe 7 aastat endiselt meeste kasuks), mille Laur kirjutab meditsiinilise sünnitusabi arenemise arvele. Kuna Liivimaa XVIII sajandi talurahvas millestki säärasest osa ei saanud, arvab Laur, et keskmise eluea näitajad olid siin sarnased Inglismaa varasema perioodi omadega. Ehk siis eeldatav eluiga vanuses 15 oli meestel umbes kakskümmend aastat pikem. See on täiesti ekslik järeldus.

Ehkki traditsioonilistes ühiskondades on lapsesaamiseas naiste suremus suurem kui meestel,⁶ ei järeldu sellest, et naiste eluiga vanuses 15 olnuks meeste omast 20 aastat lühem. XVII-XVIII sajandi Inglismaal oli vanuses 20–45 elatud keskmine eluaastate arv mõlemal sool sama, vaid vanuses 20–24 on meeste edumaa selgem,⁷ sest esimese lapse saamisel oli suremus suurem kui hilisematel sünnitustel.⁸ Rootsi kohta on olemas XVIII sajandi keskelt algav elu­tabelite aegrida, kust selgub, et nii sünnihetkel kui ka vanuses 15 või 20 oli naistel pikem eluiga kui meestel.⁹ XIX sajandil avaneb üksikute eranditega sama pilt ka teistes Euroopa maades. Eesti kohta pole Heldur Palli kahjuks oma töödes toonud suremuse puhul soolist võrdlust, kuid XIX sajandi keskpaiku oli Mulgimaal naiste eluiga nimetatud vanustes ikkagi pikem.

Kahjuks on emade ja imikute suremuse kohta käivad vead toodud ka Lauri 2016. aastal ilmunud keskkooli ajalooõpikus, millele viidatakse ka monograafias.¹⁰

Lapsesaamise piiramisest

Sündimuse arutelu põhineb Mati Lauril enamjaolt Saksa ajaloolase Robert Jütte 2003. aastal ilmunud raamatul. Demograafilises mõttes on diskussioon mõneti pentsik. Nii sedastab ta Jüttele toetudes, et sündimuse kontroll sai Euroopas XVII sajandil alguse protestantliku kõrgklassi seas, seda nii protestantismi kui ka vähenenud laste suremuse mõjul. Ajaloodemograafilises kirjanduses ometi nii ei arvata. Sündimuse kontroll laste arvu piiramisega algas Euroopas XVIII sajandi Prantsusmaal. Mujal Euroopas, sh Eestis, levis see alles alates XIX sajandi keskpaigast.¹¹ XIX sajandi puhul on näidatud, et majanduslikult raskeil aastail piirasid maanaised lapsesaamist teadlikult, kuid Eestis, erinevalt läänepoolsest Euroopast, säärast kontrolli meie uurimused ei näita.

Rahvastikuajaloos on oluliseks küsimuseks rahva seas levinud teave rasestumisest hoidumise ja katkestamise meetoditest. Raamat ei paku ses osas uut, on vaid väidetud, et „kohtumaterjalide põhjal otsustades ei saa Liivimaa poiste ja tüdrukute teadmisi rasedusest ja selle vältimise võimalustest küll kuigi kõrgelt hinnata“ (lk 75). Kolm raamatus mainitud meetodit – pikem imetamine, katkestatud ühe ning viimaks abort – on varasemast teada. Rahvusvaheline väitlus rasestumiskontrolli üle käib aga „loomuliku sündimuse“ ajastul, enne sündimusülemineku algust ning dihhotoomset eristust kahe perioodi vahel on „kultuurilise demograafia“ vaatenurgast peetud problemaatiliseks.¹²

Juba ühes varasemas retsensioonis on osutatud, et puhuti ei eristu raamatu põhitekstis selgelt see, mis käib Euroopa, mis Liivimaa kohta ning selleks tuleb lugejal viidetes hoolega järge ajada. Samuti tekitab küsimusi Euroopast nopitud võrdlusmaterjali asjakohasus. Prostitutsiooni käsitlemine põhineb peaasjalikult muu Euroopa linnu vaadelnud töödel (lk 149–152). Merili Metsvahi toob välja, et eestlaste seksuaalajaloo uurimisel tuleks arvesse võtta Soome vastavaid uurimusi.¹³ Rahvastikuajaloo vaatevinklist olnuks õigustatud lähem tutvus Saksa ja Rootsi kohta kirjutatuga, sest need alad pole mitte ainult kultuuriliselt ja geograafiliselt lähedased, vaid kaetud ka uurimustega, mis kuuluvad ajaloodemograafia paremikku.

Kohtulugude ümberjutustamine ei asenda võrdlevat käsitlust

Banaalne tõdemus, et üksikute illustreerivate lugude põhjal ei tarvitse tekkida tõest tervikpilti, leiab ilmekat kinnitust vallasemade käsitluse puhul (lk 82–106). Lapsetappudele tõuganud faktoritest leiavad palju tähelepanu häbikaristused ning mainitakse ka alimentide maksmisel kindla korra puudumist ning mõisniku õigust otsustada mõisateenijate jt talutüdrukute abiellumise üle. Paraku ei seleta neist ükski, miks jätkus XIX sajandil imikute tapmine pärast kõigi nimetatud asjaolude äralangemist, ja võib-olla veelgi suurema hooga. Helme kihelkonna ja Holstre mõisa meetrikatest nähtub, et 1834–1894 sündis surnuna keskeltläbi üheksa protsenti „isata lapsi“,¹⁴ s.o mitu korda rohkem kui abielulapsi (2,6%). Tegelikkuses oli vahe veelgi suurem, sest nii mõnigi kord läks vallasemal korda oma maimuke (võimude eest) varjatult kõrvaldada ja pastor ei fikseerinud vallaslaste surnultsünde järjekindlalt. Ilmselt võimaldanuks kohtulugudes esinenud tunnistajate ütluste eritlus kas või natuke enam tollaseid hoiakuid meieni tuua. Mulgimaa XIX sajandi kohtulugude analüüs ei jäta kahtlust, et ametivõimude ees tunnistajad tihti varjasid, hämasid ja vassisid, nii kuidas oskasid.

Lapsetapupõhjused peitusid sügaval ühiskondlikes suhetes ja normides ning tegemist oli n-ö vallasemadusega kaasnenud pahega. Euroopa võrdlevad uuringud on näidanud, et vastsündinute tapmist esines suhteliselt enam mahajäänud agraarühiskondades;¹⁵ nende hulka liigitub ka Eesti. Seda, et ametliku karistuse kaotamine ei tähendanud Eesti külas „lapsega tüdruku“ avaliku häbistamise, marginaliseerimise või pilkamise lõppu, raamatust ei leia. August Wilhelm Hupelile toetudes näib ka Mati Laur arvavat, et vallasema staatus külarahva silmis väliselt võrdsustus abielunaise omaga, kui talle tanu pähe pandi (lk 105-106).

Juba mõned aastakümned on sotsiaalajaloos kanda kinnitanud arusaam, et vallasemade ja nende laste küsimust uurides tuleks kasutada võimalikult laialdast allikate ringi.¹⁶ Nende hulka kuuluvad ka rahvastikuloo allikad, kuna need võimaldavad kvantitatiivselt hinnata, mil määral mõjutas abielu­väline staatus ema ja lapse edasist saatust. Enamasti uuritakse, kas vallasema sai mehele ning kas laps nägi oma esimest sünnipäeva. Lauri raamatus toodud kurioosne näide kolm korda sünnitanud vallasemast Madest, kelle rentmeister Schafleri sulane lubas ära võtta (lk 85), vaevalt et ilmestab asjade tavalist käiku Liivimaal.

Õhku jääb küsimus, kas XVIII sajandi Eesti külas oli vallasemadus pigem üürike episood, mis üldjuhul lõppes lapse isaga altari ette minekuga (nagu nt Rootsis ja Islandis) või tähendas see enamiku jaoks abieluväljavaate lõplikku kustumist. Mulgimaa näitel võib väita, et XIX sajandi teisel ja osalt veel kolmandalgi veerandil leidis kosilase vähem kui pool „eksinud“ emadest. Kosilase leidnutest toimus see pea poolel juhtudest alles siis, kui laps(ed) olid surnud ning näiteks Helmes moodustasid vallasema nainud meestest üle poole lesed ja erusoldatid. 1860. aastate lõpuni ulatus sääraste paaride vanusevahe keskmiselt kümne aastani ehk märksa suuremaks kui tavapaaridel.

Veelgi enam, „sohi- ehk väärlapse“ staatus nõrgestas mõnevõrra ka laste abiellumisväljavaateid, mida mujal Euroopas on lihtrahva (s.o mitte aadli jt kõrgemate kihtide) puhul harva täheldatud.¹⁷ Eritlemist vajanuks ka küsimus vallasemade päritolust. Vallasemade positsiooni külas ilmestab kujukalt see, et peretütreid leidus (XIX sajandil) nende seas sootuks harvem kui teenijate hulgas.

Väga suure üldistusega võib väita, et rahvastikuloo allikate põhjal otsustades ootas vaid vähestes protestantlikes maades vallasema ja tema last XIX sajandi teisel ning kolmandal veerandil nii kehv saatus kui meil. Nii oli see Mulgimaa näitel, ent sedalaadi uuringud tuginevad ka mujal lokaalandmestikule. Võrdlused ajateljel avardanuks raamatu autori vaadet ning võimaldanuks jõuda üldistusjõulisemate väideteni.

Lõpetuseks

Raamatu põhiline probleem tuleneb allikmaterjalist. Nagu Mati Laur isegi nii sissejuhatuses kui ka kokkuvõttes mainib, on demograafilise ainese tugevus üldistusvõime, samal ajal kui kohtumaterjalid on küll värvikad, kuid on raske määratleda, mis on eriline ja mis tavaline (lk 13, 186). Nõnda saabki kohtumaterjalide kasutamine näidata meile selgelt üksnes normidest kõrvalehoidmist. Aga kas säärase loogikast tuletatud väited on tingimata uued ja olulised tulemused?

Kohtulugude kasutamine on küll tohutult tänuväärne, ent nende olemuslikke probleeme pole alati suudetud õnnestunult tasakaalustada teistlaadi materjaliga. ERRis „Ringvaatele“ antud intervjuus (24. I) toob autor üllatava tulemusena välja arusaama, et „mitte kõik pruudid ei astunud altari ette süütutena“. Tegelikult on see ammu teada ning ka Laur tugineb siin Palli aastakümnete tagusele tööle. Veelgi enam, siit võinuks välja kasvada üks huvitavaid intriige: kuidas sobitub väidetav aktiivne abielueelne seksuaalelu asjaoluga, et võrdluses Põhja- ja Lääne-Euroopaga läks siinmail pruute altari ette, titt rinna all, märksa vähem, ja seda ka XIX sajandil. Kohtumaterjalide, suulise pärimuse ja rahvastikuallikate n-ö hõõrdumis­kohad võinuksid olla suurepärane arutlusaines.

1 Siin ja edaspidi oleme loobunud viidetest oma töödele, mis on ilmunud nii teadusväljaannetes kui ka trüki- ja ühismeedias.

2 Heldur Palli, Eesti rahvastiku ajalugu 1712–1799. Eesti Teaduste Akadeemia, Tallinn 1997.

3 T. Wrigley jt, English population history from family reconstitution 1580–1837. Cambridge University Press, Cambridge 2005, lk 313.

4 G. Alter jt, Gender Differences in Mortality.Life Under Pressure: Mortality and Living Standards in Europe and Asia, 1700–1900. MIT University Press, Cambridge 2004, lk 330.

5 Oma raadioesinemises saates „Teise mätta otsast“ väidab Laur muu hulgas, et eeldatavat eluiga ei olnud võimalik varauusajal suure imikusuremuse tõttu isegi mõõta, mis on taas valeväide.

6 G. Alter jt, Gender Differences in Mortality, lk 327, 334–336.

7 T. Wrigley jt, English population history from family reconstitution 1580–1837, lk 305.

8 Ibid., lk 321.

9 Human Mortality Database’i andmed.

10 Mati Laur, Anti Selart. Maailma ajalugu, II kõide. Tallinn: 2016, lk 194.

11 Ansley Johnson Coale, Susan Cotts Watkins, The decline of fertility in Europe, Population Council, New York 1986; T. Frejka, The Fertility Transition Revisited: A Cohort Perspective. Comparative Population Studies 2017, lk 89–116.

12 Inspiratsiooni leidunuks: J. Ehmer, „The Significance of Looking Back: Fertility before the „Fertility Decline““, Historical Social Research / Historische Sozialforschung, kd 36, nr 2 (136), (2011), lk 11–34.

13 Merili Metsvahi, Sissevaateid XVIII sajandi talurahva seksuaalellu. – Sirp 5. IV 24.

14 Jutumärkides terminid pärinevad XIX sajandi talurahva sõnakasutusest.

15 Jeffrey S. Richter, Infanticide, Child Abandonment, and Abortion in Imperial Germany. – The Journal of Interdisciplinary History, 28:4 (1998), lk 511–551.

16 Viimaste aastate üks tähtuurimusi on: Kate Gibson, Illegitimacy, Family, and Stigma in England 1660–1834. Oxford University Press, Oxford 2022.

17 Cathy Day, Wiltshire Marriage Patterns 1754–1914: Geographical Mobility, Cousin Marriage and Illegitimacy. Newcastle-upon-Tyne, 2013.