Nursipalu ja „mitmesugused fanatismist haaratud huvirühmad“

Nursipalu juhtum teeb nähtavaks demokraatiale vastutöötava puuduse: tihtipeale puudub riigiaparaadil kompetents kodanikuga dialoogi pidada.

HENRI OTSING

Aasta eest kirjutasin siin lehekülgedel, et „Nursipalu on võimalus, mitte probleem“.¹ Pidasin sellega silmas, et kui harjutusvälja laiendamist ei teostata läbirääkival viisil, siis tõuseb sellest rohkem kahju kui kasu. Esitasin kaks tuleviku­stsenaariumi – tulevik ilma läbirääkimisteta ja tulevik läbirääkimistega – ning nüüd oleks paras aeg üle vaadata, kuidas need stsenaariumid on senimaani teostunud ja mida sellest õppida.

Riigiaparaat, kelle käes on selles loos jäme ots, valis laias laastus stsenaariumi, mis minu käsituses on selgelt negatiivne: ühepoolse ja mitteläbirääkiva tegevusplaani. Sellele järgnes üsna kergesti ennustatud avalik pahameel, meeleavaldused, kohtukaebed ning erinevad organiseerumispüüud. Võrumaalaste piirkondliku autonoomia nõudlemise ennustus läks päris täppi, tänavanäituse pealkirjaks sai minu ennustatud „Nursipalu nurjaja“ asemel aga „Kodukäijate väljanäitus“.

See kõik oli ennustatav, kuna tegemist on hästi kaardistatud sotsiaalse protsessiga, nagu ma seda ka toona nentisin. Ja kaardistatud on ka alternatiivid, millega kogu seda ühiskondlikku hõõrdumist saanuks vältida. Niisiis kordan seda, mida väitsin mullu: Nursipalu harjutusväljakust huvitatud osapoolte kaasamine otsustusprotsessi läbirääkimiste kaudu oleks mittekaasavast alternatiivist tõhusam, kiirem, demokraatlikum, õiglasem ja stabiilsem – nii riigi kui kodaniku vaatepunktist.

Ja kuigi ma mullu liialdasin mõnes olulises aspektis, siis ei osanud ma ometigi läbirääkimatu lähenemise miinuseid adekvaatses mahus ette näha. Markantse näitena sai Nursipalu konfliktist kaitseministri sõnul üks põhjuseid, miks Eestisse ei paigutatud alalist NATO brigaadi, nagu need paigutati teistesse Balti riikidesse ja Poolasse pärast tippkohtumist Vilniuses.² Niisiis, Nursipalu laienduse mitteläbirääkiv protsess hoopis nõrgestas Eesti kaitsevõimet mitme tuhande rahvusvahelise võitleja jagu? Ilmselt ei sündinud see otsus tegelikkuses päris nii, aga mujalgi avalduv põhjuslik ahel võiks olla selge: 1) riigiaparaat ületab tajutud volitusi, sekkudes kodaniku ellu ilma teda kaasamata; 2) kodanik reageerib sellele valuliselt; 3) kodaniku reaktsioon omakorda ahendab riigiaparaadi tegevusvõimalusi.

Et Nursipaluga seoses on mingi probleem, seda tunnistab ka kaitsepolitsei aastaraamat. Õigupoolest on Kagu-Eesti ja Võrumaa probleemid raamatu avateema. Sealt leiab teatud mõttes adekvaatse osutuse valeinfo sihiliku levitamise probleemile. Aga nõudlus valeinfo järele – inimese seisukohta mis tahes viisil toetava või õigustava info järele – on mitmes mõttes tingitud just nimelt konfliktsest ja mittekoostöölisest suhtest riigi ja kodaniku vahel. Riigi roll konflikti loomisel on Võrumaal elavale inimesele ilmselgelt kättepaistev tõsiasi, mida kaitsepolitsei ei näe või ei rõhuta. Rõhk on hoopis sellel, et „ühiskond vajab igaühelt jõukohast panust“ võitluses tolle seltskonna vastu, keda sealsamas nimetatakse „mitmesugusteks fanatismist haaratud huvirühmadeks“.³ Ning selle tekstirea kõrval seisab illustratiivne pilt ühest täiesti asjassepuutumatust pärimusmuusikust. Ma libisen siin üle visuaalse kommunikatsiooni paratamatust sõnumist – „täna mängid lõõtsa, homme reedad kodumaa“ –, kuna see ei olnud usutavasti aastaraamatu koostaja taotlus. Küll aga tuleb küsida, kas kaitsevaldkonnas eneses ei leidu teatud fanatismiilminguid – pean silmas n-ö teavitusfanatismi. Lubage selgitada.

***

Osaleme praegu infosõjas, kus ka Nursipalu afäär on saanud omamoodi argumendiks, käies läbi idanaabri mitmete meil keelatud väljaannete lehekülgedelt. Praegu kehtivat riigikaitse arengukava lugedes saame teada, et vastupanu infosõjale „tähendab strateegilise kommunikatsiooni ja psühholoogilise kaitse vajalikkust“.⁴ Tolle dokumendi koostamise ajal kehtinud julgeolupoliitika alustes antakse nendele mõistetele ka definitsioonid: „Strateegiline kommunikatsioon on riigi poliitiliste, majanduslike ja riigikaitseliste sõnumite ja tegevuse plaanimine ning koondamine ühtseks informatiivseks tervikuks ja selle edastamine ühiskonnale“ ning „Psühholoogiline kaitse tegeleb ühiskonna teavitamisega ja teadlikkuse suurendamisega infotegevusest“.⁵ Need kaks elementi pidavat tagama kerksa (ingl resilient) ja sidusa ühiskonna.

Nimetatud dokumentides näeme eelmisesse sajandisse kuuluvat arusaama: inimene on nagu informatsiooni­anum, mis tuleb täis süstida õiget informatsiooni läbi „edastamise“, „teavitamise“ jne. Sellist kommunikatsioonimudelit kutsutaksegi süstlamudeliks (ingl hypodermic needle model) ja see on ammu väheväärtuslikuks tunnistatud. Põhiliseks puudujäägiks on mõistagi tõik, et antud mudel kujutleb inimest mingi passiivse anumana, kes ei suhestu teabega aktiivsel viisil, vaid lihtsalt imab kõik teabe endasse. Kuigi mitte täiesti kasutu, on selline mudel äärmiselt nüri ja praktikas ebatõhus viis kodanikuga suhelda, seostudes pealekauba pigem propaganda kui kaasamisega. Sestap võib tõesti tekkida küsimus, missugune teavitusfanatism hoiab nii viletsa lähenemise küljes.

Ent just seesuguse teavitamises seisneva kommunikatsiooni retoorikani kipuvad jõudma kaitseministeeriumi alusdokumendid, kui on juttu kaasamisest, sidususest, kaitsetahtesse panustamisest ja muust säärasest. Nõnda ka praegu kehtiv „Eesti julgeolekupoliitika alused“: desinformatsiooni takistamiseks „suurendab Eesti strateegilise kommunikatsiooniga põhiseaduslike väärtuste võimalikult laia omaksvõttu ühiskonnas“.⁶ Umbmääraselt mehaaniline metafoorika ja passiivsele kodanikule sihitud ühesuunaline kommunikatsioonimudel paistavad silma mujalgi. Mõnevõrra parema näite pakub siseministeeriumi koostatud „Siseturvalisuse arengukava 2020–2030“, mis seostab sidususe ka näiteks ebavõrdsusega ja pakub välja konkreetseid võimalusi kodaniku kaasamiseks reaalset vastutust kandval ja aktiivsust eeldaval positsioonil. Siiski-siiski, arengukavad on tihtipeale vormitäiteks kirjutatud, kuidas on lood tegelikult?

Minu hinnangul on lood tegelikult täpselt nii, nagu seda peegeldavad mainitud alusdokumendid. Umbes seda ütlesin mulluses artiklis kaitseministri tegevuse kohta, ent hiljutine kohtumine võrokestega annab sellest tunnistust ka peaministri puhul. Nimelt kohtus peaminister Võrus kohalikega, et arutada Nursipalu küsimust ja muid põletavaid teemasid. Sellised auru välja laskmise üritused on lõunas kahjuks juba tavaliseks saanud: peaminister püüab diplomaatiliseks jäädes teavitada ja kohaletulnud teda materdada. On raske ette kujutada, et peaminister säärast tulemust samuti ette ei ennustanud ja seda kinnitab vahest ka tema pealkirjaks saanud kommentaar: „Olete saanud minu peal end välja elada ja loodan, et teil kõigil on parem olla.“⁷ Niisiis, riigi esindaja ülesanne on oma kohustuslik teavitustöö ära teha, kodanikke kuulata ja rohkem pole midagi parata?

Aga tegelikult ongi siin paljut, millesse mõistvalt suhtuda. Inimesed ongi tihtipeale põikpäised ja keerulised. Vahel ongi inimeste lähtekohad niivõrd erinevad, et ühe edastatav teave tõepoolest lihtsalt ei jõua teisele kohale. Leidub ju ka poliitilisi erimeelsusi, mis võivad põhimõtteliselt ühe või teise inimese vastu meelestada. Ja lõpuks on ju olemas ka päris destabiliseerijad, sabotöörid ja muud õõnestajad. Viimased vahest välja arvatud, vastutab poliitik nende kõigi ees, aga tema päevas on loetud arv tunde. Ent just selle dilemma lahendamiseks ongi loodud alternatiivsed aruteluvormid, mis järgivad alternatiivseid mudeleid.

Jah, valitsus on Nursipalu küsimuses kodanike suhtes paraku konfliktimeelne, s.t eelistab konflikti alternatiividele. Jah, riigiaparaadis näib ikka veel säilivat too kommunikeerimisstiil, mida nimetasin teavitusfanatismiks. Aga ei, siin ei ole „fanatismist haaratud huvirühmi“, kes nimme püüavad pidada ebatõhusaid kohtumisi ja kaotada poliitilist kapitali. See sünnib n-ö kogemata – paremate praktikate puudumise tõttu. Need paremad lahendused – vaidluste kohtuväline ehk alternatiivne lahendamine (ingl alternative dispute resolution, ADR) ja vastavad metoodikad – ei ole veel meie maile jõudnud.

Muuseas, eks see ole ka üks JOKK-lahenduste sünnipõhjuseid: kui vaidluste lahendamise ainus tõhus tee on kohtuline, siis tuleb kõik lahendused planeerida eeskätt juriidiliselt. Erakordsetel juhtudel ka seadust muutes, nagu seda Nursipalu puhul tehti. Ja see ei ole otseselt kellegi süü. „Tuima panev“ poliitik, hämav ametnik, käsi laiutav prokurör – tegemist on reaktsioonnähtustega, nii nagu avalik pahameel on omakorda reaktsioon neile.

***

Niisiis, Nursipalu juhtum teeb nähtavaks kaasaegsele demokraatiale vastutöötava puuduse: riigiaparaadil puudub tihtipeale kompetents kodanikuga dialoogi pidada. Ja selle dialoogi all ei ole mõeldud mingit umbkaudset sooja tunnet, mis tekib siis, kui sind on ära kuulatud. Ei. Nagu ülal ja mullugi mainitud, on konflikti lahendamiseks, dialoogi pidamiseks ja kahepoolseks kommunikatsiooniks väga konkreetsed vormid ja metoodikad. Nursipalu puhul usun ma konsensuslikesse läbirääkimistesse, aga võimalusi on palju ja osa neist ka praktiseeritakse Eestis. Et seesuguseid dialoogiprotsesse vahendada ja monitoorida, on tarvis praegu veel päris puudulikke institutsioone nii avalikus kui mittetulunduslikus sektoris. Ja lõpuks on tarvis ka seadusemuudatusi, mis protsessi reglementeeriks.

Kui need seadused kord vastu võetakse ja nendega harjutakse, siis vaatame tänasele tagasi umbes nii, nagu praegu aastale 1998 – alles siis kaotati meil surmanuhtlus. Sarnaselt tolle iganenud õuduse kadumisega hajub ka monoloogi pidav valitsus (aga ka teatud erasektori ekstsessid jms) järk-järgult. Umbkaudne ajajoon paistab läände vaadates kätte. Peaasi on pidevalt hoida enda ja riigi vahel väike tinglik võrdusmärk, võtta grammike vastutust ka endale ebameeldivate arengute eest.

Aga mida siis teha kohe ja praegu? Õppejõud koostagu ainekavasid (koostataksegi!) ja üliõpilane asugu neil õppima (asutaksegi!). Vabaühendus võtku teema fookusesse ja tehku ettepanekuid (ka seda tehakse!). Julge ja kompetentne läbirääkija katsetagu uusi konfliktilahendusvorme. Riigiametnik (vaatan otsa teile, kaasamisspetsialistid) külastagu kõiki eelnimetatuid ja rakendagu parim praktika. Ja kodanik võiks muidugi toetada seda poliitikut, kes esimesena adub janu alternatiivsete dialoogivormide vastu.

Katsusin ka ise toetada üht läbirääkimiskatset Nursipalu küsimuses. Seltskond suutis koondada nii kompetentsi kui osapooled ning korraks hakkas isegi paistma võimalus algatada läbirääkimised. Ent lõpuks riigiasutus keeldus siiski koostööst – juhuslikult kohe pärast seda, kui kohus lükkas tagasi ühe harjutusvälja laiendamise vastu esitatud kaebuse.

Lõpetuseks üks valm. Tuumaenergia ning selle populariseerimisega tegelev ettevõte Fermi Energia on oma ülesandes olnud üliedukas: tuumaenergia on järsult populariseerunud ja selle kasutuselevõttu arutatakse peagi riigikogus. Ja seda Eestis, fosforiidisõdade kodumaal. Nursipalu laiendamise ette võtnud kaitseministeerium koos oma allasutustega on tõuganud arvestatava osa rahvast kahtlema Venemaa eest kaitsmise mõttekuses. Ja seda Eestis, fosforiidisõdade kodumaal. Viimane tänu tegevuspiirangute vähesusele, esimene piirangutega kohanedes.

1 https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c9-sotsiaalia/nursipalu-on-voimalus-mitte-probleem/.

2 Pevkur Briti brigaadi alalisest kohalolekust: me poleks valmis veel üheks Nursipaluks. https://www.err.ee/1609032365/pevkur-briti-brigaadi-alalisest-kohalolekust-me-poleks-valmis-veel-uheks-nursipaluks.

3 Kaitsepolitsei aastaraamat 2023-2024.

https://kapo.ee/sites/default/files/content_page_attachments/Aastaraamat%202023-2024.pdf.

4 Riigikaitse arengukava 2017–2026, lk 18. https://www.kaitseministeerium.ee/sites/default/files/elfinder/article_files/rkak_2017_2026_avalik_osa.pdf.

5 Eesti julgeolekupoliitika alused lk 18-19. Minu rõhutused. https://www.kaitseministeerium.ee/sites/default/files/sisulehed/eesmargid_tegevused/395xiii_rk_o_lisa.pdf.

6 Eesti julgeolekupoliitika alused 2023, lk 10. https://www.kaitseministeerium.ee/sites/default/files/eesti_julgeolekupoliitika_alused_est_22.02.pdf.

7 Kaja Kallas Võru kohalikele: olete saanud minu peal end välja elada ja loodan, et teil kõigil on parem olla. https://maaleht.delfi.ee/artikkel/120287530/kaja-kallas-voru-kohalikele-olete-saanud-minu-peal-end-valja-elada-ja-loodan-et-teil-koigil-on-parem-olla.