Ääremärkusi teaduse vahelt – Ekseldes võõrastes teadusmetsades

LAURI LAANISTO – paneb proovile oma puudujääke, mitte teadmisi

Osalesin hiljaaegu esimesel humanitaarteaduste aastakonverentsil „Tuleviku­humanitaaria“. Põiklesin naljade ja pisivaledega kõrvale pidevalt mulle suunatud küsimustest selle kohta, et miks ma seal olen, ja nii õnnestus mul leida tee õige mitmesse põnevasse paneelvestlusse. Õigupoolest kippus valimine olema lausa keeruline, sest minu suureks üllatuseks sattus pidevalt samale ajale mitu loodusega seotud arutlusrühma – küll filosoofilisemat, küll kirjanduslikumat, aga ka näiteks keskkonna­aktivismi ajaloost ja eri tahkudest. Väga huvitav oli! Lausa nii huvitav oli, et ühel õhtul avastasin end kesköö paiku terve hulga humanitaaridega Balti jaama lähedal asuvast Türgi šašlõkikohast, kus ülejäänud laudkonnad olidki mehitatud pealtnäha pesuehtsate türklastega.

Metsa vahelt põllule eksides

Konverentsi on juba Sirbiski¹ kajastatud ja küllap kiidusõnu tuleb veelgi, ja nendelt, kelle arvamus on kohasem. Ma ise pigem hakkaksin nüüd norima. Õigemini olen hämmelduses, sest pole ma ju humanitaar ja nii mõnigi asi – no ma lihtsalt ei mõista. Näiteks, kui alustada konkreetsemalt ettekannetest, siis tavaliselt oli väga huvitav kuni ettekannetele järgnenud aruteludeni. Tavaliselt (siinkohal tuleb rõhutada, et ma kuulasin vaid paarikümmet ettekannet paljude sadade seast – valim ei ole üldse esinduslik ja lähtus valikutegija subjektiivsusest) esitas ettekandja ülevaate mõnest maailmakäsitlusest, enamasti seda siiski vahendades, sest käsitluste autoriteks olid peamiselt mingid (surnud) prantsuse pässid. Mõnel puhul mõtestati eri eluvormide eksistentsi läbi nende ihade, või õigemini selle, kui suurel määral need ihad inimesele paistavad; siis aga määratleti elu kui teatud paiksust, kus olemise piire tõmmatakse rütmiliste korduste ehk elu refräänide abil või siis kujutati elu liikumist ajas kui orienteerumist pidevalt muutuvas soonestikus, mida sikutasid siia ja sinna kõiksugu äkitselt välja ilmuda võivad ootamatused. Igasuguseid huvitavaid mõtteid oli ettekannetes, kuidas püüda maailma kogu tema olemusrikkuses tabada mõnel teisel viisil.

Tunnistan, et olin oma pädevuspiiridest väljas, või kui mitte, siis igatahes selle täiesti päramistel servaaladel. Ikka üsna vales taipkonnas, kui kasutada üht paljudest Jekki Rjazini² tabavatest terminitest. Ja seda hoolimata sellest, et kõvade ja pehmete teaduste gradiendil – vähemalt nii nagu mina seda näen – paiknen ma ikka omast arust selle pehmes osas. On omajagu humanitaarteadusi (lingvistikad ja loogikad, mõned muusikateadused jne, jne), mis minu viljeletavast ökoloogiast näivad märksa kõvemad teadused. Tundsin oma valdkondlikku kohatust iga kord, kui mõne küsimuse esitasin või kommenteerisin ja ühe puhul, mis puudutas antropotseeni piiri määratlemise tehnilisi üksikasju, mind pärast ettekande lõppu süüdistatigi biosplainingʼis. Võtan kõik omaks! Ent sellest hoolimata püüan ikkagi seletada, miks mulle ettekandejärgsed arutelud pettumust valmistasid.

Kui selle paarikümne minuti jooksul joonistus ettekande põhjal välja teatud terviklikkusele pretendeeriv maailmakäsitlus või vähemasti perspektiiv, kust suunast maailma poole vaadates võiks seda tuumakamal viisil näha ja mõista, siis ootasin aruteludest selle käsitluse tõepära ja püsivuse testimist. Et kas see ka vähegi kriitiliste küsimuste katsumusele ikka vastu peab. Ettekannet kuulates mu peas muudkui ragises, kas ma leian sellele käsitlusele uusi toetuspunkte juurde või kipuvad olemasolevad langema ja oletan, et midagi sellist käis läbi teistegi kuulajate peast. Sest mis tolku, ja ma mõtlen seda kõige-kõige abstraktsemas ja teoreetilisemas mõttes, ühest maailmakäsitlusest muidu olla saaks. Teaduse kõige põhilisem mõte on ju ikkagi püüelda maailmast arusaamise poole. Ma ei lootnudki mingeid ennustavaid mudeleid ja isegi mitte tüpoloogiaid või kaardistusi – olgu see pealegi mõtteeksperiment, mingi tuvastatud läbiv joon ajas või ruumis, väikene nihe perspektiivis, mis valgustab maailma veidi teise nurga alt. Aga siiski miski, mis ühel või teisel moel ikkagi püüdleb seletuse või põhjenduse poole.

Kuid käsitluse enese asemel hakati ettekande järel hoopis arutlema käsitluse autori üle ja et mida teised (ka enamasti surnud) prantsuse pässid selle käsitluse ja tema autori kohta on kirjutanud. Kuidagi kummaline tundus, kuidas üks arusaam maailmast sai arutlejate silmis olla niivõrd isikukeskne. Et see idee ise lakkas eksisteerimast, kui seda ei käsitletud autori enese kontekstis. Ja vaid teised samasugused (valdavalt surnud) pässid said pakkuda piisavalt väärikaid seletusi nendele ideedele. Nii arenesidki mõtte­lõngad arutlustes umbes nii, et kuna see ei saanud tollega kuigi hästi läbi, siis tema arvamus tolle sellest mõttest oli üsna pessimistlik. Ja see oli veel natukenegi sisukas, sest enamasti ilmnes, et küllap see ei ole mitte midagi tolle kohta arvanud. Minu meelest oli see täiesti vale suund (vale selles mõttes, et teaduse seisu­kohast ebapraktiline), kuhupoole aruteluga liikuda. Mis mõtet on siduda üht mõtet nii tugevasti mõtte autori külge, et see ei võimalda enam mõtte tuumakust ennast hinnata? Mõistan, et näiteks ilukirjanduses see nii toimib, kas või esseistikaski, kus mõni eriti hästi õnnestunud sõnastus hakkab oma elu elama, kuni jõuab mõnda läägelt kujundatud „tarkuste“ kogumikku ja sealt omakorda suunamudija instagrammipildi alla. Ent see oli ikkagi ju teaduskonverents…

Kui loodusteadustes midagi sellesarnast juhtub, et mõne teooria väärtust selge sõnaga selle väljakäija isiksuse põhjal hinnatakse, siis tundub see küllap piinlik pea kõigile, kes seda loevad. Muudab see siis parasjagu selle hinnangu positiivseks või negatiivseks, vahet pole. Tõsi, autoriteetsus ja „autoriteetsus“ mängivad loodusteadustes siiski väga suurt rolli, ülemäära suurt. (Ja see probleem tõenäoliselt ka üha süveneb, kuna loodusteadlasi on lihtsalt juba nii palju saanud.) Ning see autoriteetsus, on ta siis jutumärkidega või ilma, lähtub sageli autoriteedi ambitsioonikuse ja vaimse keskpärasuse kombinatsioonist, mis kipub seda aja topoloogilist soonestikku väevõimuga Dunningi-Krugeri poole sikutama. Siiski ei näe ma ühtegi põhjust, kuidas isikukesksus midagi meie teadmistele ja nende sünteesile juurde annab. On see siis varjatud või avalik.

Gregor Samsa ärkas ühel hommikul päevalillena

Aga olgu peale. Mul oli konverentsil siiski väga tore, muuhulgas seepärast, et nagu tavaliselt, müüdi sealgi raamatuid. Olin just mõni päev varem teada saanud, et eesti keeles on värskelt ilmunud Michael Marderi raamat „Taimmõtlemine: vegetaalse elu filosoofia“ (TLÜ kirjastus, 2023). Kuna avaldasin mõni aasta tagasi ühe teksti, mis vähemalt pealkirja tasandil näis otseselt selle raamatuga seostuvat,³ siis kasutasin juhust ja soetasin raamatu. Aasta alguses ilmus samas „Bibliotheca Controversiarumi“ sarjas veel teinegi raamat, Emanuele Coccia „Metamorfoosid“, mida samuti kirjeldatakse kui teost, kus mõtestatakse ümber taimede elu ja mis on filosoofia laiendus bioloogia vallas. Seda ma ei ostnud, kuna see oli mul juba olemas. Niisiis on Eesti humanitaaria mitut moodi looduse poole liikumas, mis on ju igati hea.

Mõtlesin siis nii, et olgu peale, kui lugeda algupärandeid endid (seda enam et autorid pole veel saanud surnud prantsuse pässideks) ehk saan siis pihta, kui tuumakad need mõtted ja käsitlused ikkagi on. Küllap on kaetud eri vaatenurgad, kirjutatud kaitsekilbid kriitikute võimalike rünnakute vastu ja üldse jõuab raamatu vormis tervikkäsitlust palju paremini esitada, kui 20 minuti pikkuse ettekande vältel.

No ei.

Nendest kahest raamatust Coccia oma jätan kiiresti kõrvale. See polnud muud kui raamatupikkuseks venitatud sõnaosav jauramine üheainsama õlgmehikese üle. Autor korrutab ja korrutab üht ja sama mõtet, et kogu bioloogiateadus põhineb üksikindiviidide uurimisel, aga tegelikult ei ole indiviide sellisel moel üldse olemas. Elusaine ei jagune isenditeks, kuna paljunemise ja söömise käigus kandub see ühest kehast teise ja seega on need kehad kõik justkui üksainus kehand. Ja nii on elu üks suur tervikorganism. See on metafoorse Gaia kontseptsiooni täielik üle realismi vindi keeramine. Sel moel bioloogiateadusele vastandumine on olematu vaenlasega võitlemine, sest üksikindiviidide uurimise taga on peamiselt kvantitatiivse analüüsi metoodilised vajadused ja pea keegi ei mõtle organismidest ega elust sel moel, nagu autor väidab loodusteadlasi mõtlevat. Elu on pidev nii ajas kui ka lateraalselt – ja peab ikka õige korralike kogemustega ignorant olema, et eirata kogu seda bioloogiateadust, mis on tehtud näiteks fülogeneesi või epigeneetika või horisontaalse geeniülekandumise uurimisel. Kogu autori kriitika lähtub sellest ühest ja samast eksitavast mõttest, mida ta minimaalselt mõtete pealiskihte varieerides esitab läbi terve raamatu. Sõnu oskab ta seada, seda küll, ning kui üldse mingitki elamuslikku lugemismuljet sealt kätte saada, siis vahest nii, kui lugeda seda nagu mõne kinnismõtte käes vaevleja ülestähendust, mis oma sundmõttelises korduvuses annab tekstile teatava meelt ähmastava refrääni.

Marderi raamatust lootsin rohkem, ja pettusin küllap seepärast veelgi enam. Või noh, mis ma pettusin – vihastusin, ja siis miskipärast ajas itsitama, ja siis jälle vihaseks. Kõik algab jälle ühe suure­joonelise õlgmehikese loomisega. Autor konstrueerib seda muu hulgas selliste tsitaatide abil: „Sestpeale, kui teaduslik paradigma saavutas uusajal ränga võitluse järel iseseisvuse teoloogilis-filosoofilistest dogmadest, on filosoofid enamjaolt hoidunud taimse eluga tegelemast, usaldanud selle botaanikutele ja hiljem geneetikutele, ökoloogidele ja mikrobioloogidele. Taimede olemine ei väärinud enam uurimist; see ei osutunud probleemiks nendelegi, kes võtsid aega sellele mõelda, rääkimata neist, kes lihtsalt kasutavad vilja või õit, juurt või tüve. …//… Seesugune kõige põhilisema küsimuse mahasalgamine [vegetaalse elu loogika üle mõtlemine] sai taimede eetilise hooletusse jätmise kasvulavaks; kuigi nad on elusolendid nagu meiegi, ei suuda me nende elu juures tajuda vähimatki sarnasust enda omaga, ja selle suutmatuse tagajärjel peame neid vaikimisi väärtusetuteks, lepime kergesti nende kohaga modernses „olemise suures ahelas“, millest ei argine ega teaduslik mõtlemine ei ole veel täiesti vabanenud“ (lk 21).

No kust alustada?! Autor omistab siin bioloogiale ja bioloogidele seitse surmapattu umbes sama sisukalt ja argumenteeritult, nagu Jüri Liiv hiljuti palju tühjalt kõmisevat poleemikat tekitanud rohepesu käsiraamatus. Loomulikult on taimeuurijaid, kes ei mõtle selle peale, kuidas taim on ja kuidas ta toimib ja küllap on selliseidki eluteaduste uurijaid, kes lähtuvad mingist olemise ahelast, kus osa organisme on madalamad ja teised kõrgemad. Selliseid teadlasi võib küllap õige palju olla. Ent me elame ajal, mil elusolevaid teadlasi on kokku rohkem kui maailma ajaloo peale kokku üldse teadlasi on olnud,⁴ nii et niivõrd paksu värviga peale lennates võib kindel olla, et mõttelend tõmbab nina õige pea dogmaatikat ihaleva muda poole. Eestiski on kümneid taimeteadlasi, kes nendele asjadele pea iga päev mõtlevad ja sellest ka teaduslikke tekste kirjutavad. Ja kuigi Eesti taimeteadus on igatepidi maailmatasemel, siis nii erilised me nüüd ka ei ole. Sajad ja sajad bioloogide autorsusega ingliskeelsed teadustekstid taimse elu olemuse üle on paari kliki kaugusel Marderist. Ent ei kirjanduse- ega nimeloendist loodusteadlasi väga ei leia. Vaid paar üksikut nime ja viidet ligikaudu paarist sajast. Ning nendegi puhul on autor leidnud viisi, kuidas neid biolooge ja nende töid täiesti põhjendamatult halvustada – nagu näiteks selles ainsas Linnéd mainivas lauses, mille toon ära järgmises lõigus.

Kohati ei saagi aru, kas autor pole üldse asjast aru saanud või ajab ta lugejale küüniliselt täielikku iba, näiteks: „Carl Linné ja tema kuulsa taksonoomilise meetodi järgi peaksin ma arvama, et tunnen päevalille piisavalt, kui tean, et see kuulub taimeriiki, katteseemnetaimede hõimkonda, kaheiduleheliste klassi, astri­laadsete seltsi, korvõieliste sugukonda, päevalille perekonda. Need nimed on mõeldud tabama taime olemust, andes talle kindla koha surnud, olgugi äärmiselt keerukas süsteemis, mis neelab alla päevalille ainulisuse ja kordumatuse. Niiviisi saab tegelik päevalill üksnes oma perekonna, sugukonna, seltsi jne näidiseks, ning ta ise pole justkui midagi väljaspool seda keerukat liigitustevõrku, millesse ta püütud on“ (lk 24).

Vastupidi! Linné kasutusele võetud binaarne nomenklatuur, kus igal liigil on kahest ladinakeelsest nimest koosnev liigi­nimi (perekonnanimi pluss liigi­epiteet) oli just nimelt see uuendus taksonoomias, mis vabastas taksonoomia sellest taagast, et need nimed peaksid tabama taime olemust. Enne seda pidid. Ehk et liiginimi pidi kirjeldama liiki ammendavalt. Nii hakkasidki õige pea liiginimed koosnema mitmekümnest sõnast, muutudes olude sunnil (toona, XVIII sajandil, leidus veel elurikkust ka Euroopas!) oma olemuselt liigikirjeldusteks. Linné haakis liiginime liigi enese kirjeldusest hoopis lahti,⁵ muutes nimetamise süsteemi selliseks, et seda saaks rakendada sõltumatult sellest, kui palju liike ja muid taksoneid lõpuks kirja pannakse. Mis puutub sellesse äärmiselt keerukasse surnud süsteemi, mis on päevalille ainulisuse ja kordumatuse alla neelanud, siis jumal hoidku – nominaalne liigikontseptsioon on ju täiesti olemas ja vabalt kasutatav. Selle järgi pole olemas üldse mingeid liike ega muid taksoneid. On vaid indiviidid. Seda liigikontseptsiooni kasutatakse väga laialdaselt. Näiteks aitasin konverentsi viimasele päevale järgnenud hommikul oma emal viia kaks säärast nominaalset indiviidi iga-aastasele vaktsineerimisele. Ühe nimi on Tipa ja teise nimi on Lissi. Täiesti nominaalsed!

Liigikontseptsioone on õigupoolest palju, ja need ongi olemuslikult küllaltki erinevad vaated elule. Bioloogilises liigikontseptsioonis, mida Marder tsiteeritud lauses võrklõksuna esile toob, püütakse tegelikult aru saada, kuidas eri liiki organismid on omavahel suguluses. Tõepoolest – perekonnad ja sugukonnad ja seltsid on kõik nii-öelda virtuaalsed taksonid, sest bioloogilises mõttes selliseid asju ei ole. Neid pole ka kunagi olnud, nii et „surnud“ ei ole kohane sildistus. Bioloogilises mõttes saame reaalsest eksistentsist rääkida liigi ja riigi puhul, ja ehk ka domeeni puhul, ent ülejäänud taksonoomilised tasandid on lihtsalt teadlaste abivahendid sugulusastme määramisel. Nii nagu pole bioloogiliselt olemas ka perekonda ja suguseltsi ja hõimlasi ja kaasmaalasi ja kodanikke jne. Need on kõik samasugused virtuaalsed sahtlid, kuhu me ise kuulume, kuigi oleme siiski vaid me ise. Või, noh, kui Cocciat uskuda, siis pole me ka meie ise, vaid hoopis üks suur ja katkematu vedelikke kinni hoidvate membraanide segapundar.

Kuid enne kui ma „Taimmõtlemise“ raamatu juures Marderi enese tekstini jõudsin, sain juba korraliku šoki sissejuhatusest, mille olid kirjutanud Gianni Vattimo ja Santiago Zabala. Sissejuhatust läbiva mõtte saab ehk kenasti kätte sellest passusest: „[Marderi] raamat julgustab sellest kompleksist [„kapitalistlik agrotehniline kompleks“] vabanema hermeneutilise poliitilise filosoofia toel, mida on puudutanud taimede olemine – olemine, mis ei ole mitte mõni asi, vaid pigem kollektiivsus, teatav totaalsust-mitte-kehtestav paljususte kooslus, loomult poliitiline kooselu ruum. Marder nimetab selle ruumi vegetaalseks demokraatiaks, mis ei olegi väga erinev keskkonnateadlikest poliitilistest liikumistest nii-öelda marginaalsetes Lõuna-Ameerika valitsustes. Ja nii nagu neid keskkonnateadlikke poliitilisi liikumisi tühistab ja õõnestab pidevalt kapitalismi juhitav demokraatia …“ (lk 15).

Niisiis – taimed on (praegu veel) kapitalistide poolt orjastatud kommunistid, kes võitlevad solidaarselt üheskoos oma orjastajate ja nende kasumiahnuse vastu. See tuleb raamatu sissejuhatusest otsesõnu välja. Nood keskkonnateadlikud Lõuna-Ameerika valitsused, keda tsitaadis mainitakse, tuuakse sissejuhatuses ka valitsusjuhtide tasandil nimeliselt välja. Et kes siis on need eeskujud nii taimede kui üldse kogu looduse ja keskkonna hoidmise seisukohast. Need on Evo Morales, Fidel Castro ja Hugo Chávez. Ma olen ikka suhteliselt vasakpoolne, kui nüüd lähtuda sellest traditsioonilisest antropotsentristlikust poliitiliste vaadete skaalast, aga mida paganat?! Chávez pumpas naftat välja ja lõikas vihmametsa maha nii kuis jaksas. Castro rääkis keskkonnajuttu lihtsalt seepärast, et juhtumisi olid ta vaenlased kapitalistid – Nõukogude Liidu loodust igakülgselt hävitavat majandusmudelit ta miskipärast küll ei sarjanud ning Kuuba enda loodus hävis tema võimu all kapitalistlike maadega üsna samas tempos. Ja Morales, kelle kiitmisega raamatu sissejuhatus algab, on sisepoliitiliselt täpselt samasugune industrialiseerija ja loodusressursside ülekasutaja nagu need, keda ta välispoliitilistel üritustel selle eest häbimärgistab.

Mulle paistab, nagu kasutaksid Marder, Vattimo ja Zabala taimi ära selleks, et põhjendada, miks nende jaoks eelistatud ühiskonnakorraldus (antud juhul siis väga punast värvi sotsialism) on hea. Aga see põhjendus on teaduslikult täiesti abitu. Nad ei näi taimedest endist ja nende toimimisest suurt midagi teadvat, teavad vaid üksnes seda, mida mingi (seekord valdavalt saksa) surnud pässid kunagi ammu, enne kui „teaduslik paradigma saavutas uusajal ränga võitluse järel iseseisvuse teoloogilis-filosoofilistest dogmadest“, on taimede kohta kirjutanud. Taimed on tõepoolest modulaarsed, koosnedes autonoomsetest, ent omavahel läbipõimunud üksustest, mis reageerivad hoopis erinevatele keskkonnasignaalidele ning raske on tuvastada taimede puhul nende keskkohta, nende eraldiseisvust või iseolemist.

(See teadmine ei ole eluteadustes mitte midagi uut.) Kuid see vaade on poolik, pelk kirsinopitud valik taime nendest omadustest, mille abil on hea näidata oma eelistatud ühiskonnakorraldust justkui tuginemas millelegi fundamentaalsele looduses. Lisaks sellele käib ka taimede seas samasugune olelusvõitlus nagu ülejäänud looduses. Konkureerimine ressursside pärast, ruumi hõlvamine, antagonism teiste taimede suhtes jne, jne. Kõige selle kohta näiteid tooma hakata on juba triviaalsusse langemine. See, et taimed oma sessiilsuses ja läbisegi paiknemises näivad rahumeelse kollektiivina, ei tähenda sugugi, et see nii on.

Metsas ninaga õhku tõmmates kõikide lillede lõhna ei tunne

„Taimmõtlemist“ lugedes meenus mulle üks esimesi fundamentaalseid vaidlusi taimeökoloogias, mis leidis aset ligikaudu sada aastat tagasi. Vaidlesid õpetaja, Frederic Clements (1874–1945), ja õpilane, Henry A. Gleason (1882–1975). Ja nad vaidlesid just nimelt taimede kollektiivsuse üle. Clements uuris taimkatte suktsessiooni ehk taimekoosluste häiringujärgset järgnevust ja sellega kaasnevaid muutusi ökosüsteemis ning koostas universaalse mudeli, kus kirjeldas koosluste vaheldumise järjekorda kuni kliimakskoosluse moodustumiseni. Taimed selles mudelis „käitusid“ kollektiivselt justkui ühe tervikorganismina – kui jõudis kätte üleminek järgmisele kooslusetüübile, siis ühele tüübile omased liigid taandusid solidaarselt ja tegid ruumi järgmisele liigikomplektile. Glea­son aga vaidles sellele mudelile vastu, väites, et iga taimeliik on siiski individualistlik ja mingit korrapärast ning koordineeritud liikide vaheldumist taimkattes ei toimu.

Kuidas siis nii, et õpetaja ja õpilane nägid taimkatte toimimist kardinaalselt erinevalt, kuigi uurisid samu ökosüsteeme? See on nüüd küll üdini subjektiivne, ent minu arvates võis see erinevus tuleneda sellest, kui lähedalt need kaks meest taimi uurisid. Clements oli suhteliselt jõukast perest ja üles kasvanud linnas. Tudengipõlves kohtus ta Edithiga (1874–1971), kellest sai õige pea tema abikaasa ja abiline terveks eluks. Edith kirjeldab oma mälestustes, kuidas nad koos välitöid tegid. Nad sõitsid tõllaga looduses ringi ja kui Frederic silmas aknast mõnd huviäratavat taime, siis peatasid nad tõlla ja ta saatis Edithi seda ära tooma, jäädes ise tõlda ootama. Gleason oli aga pärit väikesest talu­majapidamisest, kus tuli juba varajasest noorusest saati alluda „kapitalistlikule agrotehnilisele kompleksile“, rohida peenraid, võtta kartuleid ja teha kõiki muid talutöid.

Kas mitte see erinevus distantsis, kui lähedalt Clements ja Gleason taimi ja nende toimimist looduses nägid, ei võinud olla põhjuseks, miks nad nii erineval viisil taimkattes toimuvaid muutusi tähele panid? Suuri ja abstraktsemaid üldistusi on ikka hea teha eemalt, sageli on teatav distants kohustuslikuks eelduseks, et vähegi komplekssematest süsteemidest üldse kuidagiviisi aru saada. Tänaval ringi kõndides saab aimu nii mõnestki ühiskonnas parasjagu aset leidvast protsessist, võib märgata probleeme ja kitsaskohti (hulkuvatest koertest kuni käitumiseni liikluses jne), ent väga paljud asjaolud tulevad välja alles siis, kui vaadelda ühiskonda tervikuna eemalt, näiteks andmestike abil. Kuigi puusulg Klenski kirjutas, et kunstneer on tänapäeva ühiskonnas tavaline nähe,⁶ siis tänaval ringi käies siiski ei näe, kui paljud kaaskodanikud selle küljes ripuvad.

See, et me midagi ei näe, ei tähenda, et seda pole olemas. Eriti veel siis, kui me midagi näha ei soovi. Kui humanitaaria püüdleb suurema looduse mõistmise poole, siis ainuüksi surnud pässide tõlgendamisest sellest ei piisa. Tuleb ka loodust ennast veidi lähemalt „nuusutada“. Praegu on õues selleks suure­pärane aeg.

1 Tõnu Viik, Humanitaarteaduste kasulikkusest tulevikus: argumendi raamid. – Sirp 26. IV 2024.

2 Jekki Rjazin (kodanikunimega Jevgeni Rjazin, sündinud 26. IX 1964, pärit Peterburist) on Tartus elav Eesti vabadusvõitleja, vaimuinimene ja aktivist, estofiil.

3 Lauri Laanisto, Taimsusest ja taimeseisunditest. – Vikerkaar 2020, september.

4 Eric Gastfriend, 90% of All the Scientists That Ever Lived Are Alive Today. – futureoflife.org 5. XI 2015.

5 Selle muutuse pöördelisuse kohta võib lugeda näiteks Stephen B. Heardi raamatut „Charles Darwini nuivähk ja David Bowie ämblik: kuidas teaduslikud nimed pühitsevad seiklejaid, kangelasi ja isegi mõnd kaabakat“ (Argo 2023).

6 Sergei Dovlatov, Kompromiss. Tänapäev 2023.