Ääremärkusi teaduse vahelt – Soobel pärituules

LAURI LAANISTO

Niisiis – keda ei huvitaks suhted, mis on kõikjal meie ümber ja määravad eluslooduse majapidamise ja mida uurib ökoloogia (Kristjan Zobeli „Ökoloogia võhikutele“, edaspidi KZ, tagakaanetekst)? Teisalt: „Kõik mis meie elus on hästi või halvasti, taandub evolutsioonibioloogiale“ (Tuul Sepa „Evolutsioonibioloogi päevik“, edaspidi TS, lk 8). Need on kaks raamatut, mis näivad vastanduvat teineteisele nii taksonoomiliselt, põlvkondlikult, distsiplinaarselt kui ka oma põhisõnumi poolest. KZ on 1960. aastal sündinud taimeuurija, kelle raamatu põhisõnum on, et maailma toimimise määravad eelkõige ökoloogilised asjaolud. TS aga on põlvkonna jagu noorem (snd 1984) loomauurija, kes rõhutab oma raamatus evolutsiooni kõikjale ulatuvat mõju nii maailma toimimises kui ka spetsiifiliselt inimese elus.

Ent lähemalt uurides ilmneb, et tegemist on raamatutega, mis räägivad enam-vähem samast asjast. Autorite vanusest ja uurimisfookusest tulenev vahe on see, mis neid nii erinevana käsitlema suunab, ja seda enam ongi põnev võrrelda, kuidas nood tegurid mõjutavad seda, kuidas loodusteadlased end emakeeles laiematele rahvamassidele väljendada püüavad. Mõlemad raamatud ilmusid koroonakriisi teisel poolel ja need ei olnud sugugi ainsad selle kriisi ajal bioloogide kirjutatud omakeelsed teosed. Katku eest varjudes on ju ennegi tuumakaid teooriaid välja mõeldud alates Newtoni annus mirabilis’est (1666), siis kui Cambridge muhkkatku hirmus suleti ja noor Isaac sai rahulikult puu all tšillides igasuguseid asju läbi ja välja mõelda. Kuni see õun …

Tänapäeva teadlaste puhul ei saa muidugi selle peale lootma jääda, et kui ülikoolihooned kinni pannakse, saab rahus millelegi põhjalikumalt pühenduda. Tähtajad ja hanked jälitavad igal ekraanil. Aega ja mahti, millal oleks võimalik tegeleda pikemat aega järjest mõne pikema tekstiga, on võimatu leida. Korraga kümneid käsikirju, rahastusallikaid, juhendamisi, juhtimis- ja administratiivtööd hallates keerleb praeguse (loodus)teadlase elu ühes katkematus katkestuste karussellis. Ja see viib kohe esimese kõrvutuseni – kuidas siis KZ ja TS leidsid aega ja mahti ikkagi raamatu kirjutada?

Mõlemad teosed koosnevad lühikestest tekstidest, mille nii KZ kui ka TS on kirjutanud lausa programmiliselt. Näiteks „Evolutsioonibioloogi päevikus“ on täpselt sada teksti (pluss eessõna), mis on pealkirjastatud päevadena: alates „1. päev: Vanema-järglase konflikt“ kuni „100. päev: Tähendus“. Nagu eessõnast ilmneb, võttis TS endale ülesande: „Mina näen evolutsiooni toimumas ja toimimas kõikjal ja kogu aeg. Selles raamatus esitan tõestuseks sada päeva oma elust, et näidata evolutsioonibioloogilisi mõttekäike igapäevaelus. [—] Kutsun teid kaasa teekonnale läbi ühe aasta oma elust.“ Niisiis ühe aasta vältel on ta (iseendale esitatud väljakutse raames, nagu ilmneb raamatu viimasest lõigust) teinud sada ühe-kahe lehekülje pikkust päeviku sissekannet, kus ta enamasti näitab, kuidas eluseiku suunab evolutsioon.

Sellest, kuidas valmis „Ökoloogia võhikutele“, annab autor väikese ülevaate Hardo Pajula taskuhäälingus „Tähenduse teejuhid“.¹ Ka KZ on oma 48 peatükki (pluss eessõna) kirjutanud põhimõtteliselt ühe kalendriaasta vältel ja kirjastaja palvel. Kirjastuse esindajaks siis Kaido Kama, kes sel ajal Postimehes ilmunud keskkonnateemalist külge toimetas. Kolmkümmend kuus aastat jutti Tartu ülikoolis bioloogia alusainet „Sissejuhatus ökoloogiasse“ lugenud KZ võttis oma paberilehtedel loengukonspekti ette, jagas teksti julmalt viiekümneks võrdse mahuga jupiks ja kirjutas kõige peamisemast teemast, mis ühes jupis juhtus sisalduma, ühe loo. Esmalt ilmusid need Postimehe rubriigis „Ma-ilm ja mõnda, mis seal sees leida on“ ja vormusid hiljem raamatuks. Nii et kui TS jagas kalendriaasta kolmepäevasteks ajalõikudeks ja leidis igast lõigust ühe teadusliku mõtte, millest üks rahvahariduslik laast kirjutada, siis KZ tegi sedasama loengukonspektiga, nii et keskeltläbi valmis üks lugu nädalas.

Evolutsioon ja ökoloogia – sama tagumiku kaks metafoori

KZi raamat algas mu jaoks tõelise šokiga. Lugesin leheküljelt 11, et ta määratleb end „juhtumisi kristlasena“. Läbipaistvuse huvides tuleb tunnistada, et KZ oli ülikoolis mu esimene juhendaja, tegin tema käe all nii bakalaureuse- kui ka magistritöö. (TSi tunnen otse loomulikult ka – Eesti on väike ja kõik see värk –,
aga meie kokkupuuted on seni olnud küllalt põgusad.) Ma ei tea, kas KZ ise teab, aga tal oli paarkümmend aastat tagasi paar hüüdnime. Kummagi panemisel polnud ma osaline, ausõna! Üks oli Hundu, sest tal olid täpselt sama­sugused päikeseprillid nagu Hunt Kriimsilmal. Ja teine oli Zobello – mis tulenes Mihhail Bulgakovi „Meistri ja Margarita“ tegelasest Azazellost, kes teadupärast on üks Wolandi demoonilistest abilistest. See hüüdnimi tulenes otseselt KZi jumalavallatust natuurist (mille üksikasjadesse pole ehk mõtet siin laskuda).

Ökoloogina kristlane olla ei ole kuigivõrd keeruline, sest uuritavate nähtuste ajaraamistik (mis ökoloogias on enamasti paari päeva ja paarisaja aasta vahel) väga neid loomisse ja kavandatusse puutuvaid küsimusi ega teemasid ei tõstata. Ent evolutsioonibioloogia küll, ja eriti nurjatud on need, kes neid küsimusi ja teemasid inimese peal tõlgendavad (kas või näiteks Richard Dawkins, kelle töödele on TS läbi aegade oma kirjatükkides õige sageli viidanud). Tuul Sepa raamat on peaaegu üleni inimesest – väga palju kiigatakse inimeseksolemise vorsti­vabriku tagaruumidesse, kus näiteks harda ema ja lapse vahelise sideme taga peitub katkematu köievedu vanema ja lapse vahel, et kelle tahtmine saab teisele edukamalt peale surutud. Samasugused pilguheidud on uhkusesse, eneseohverdusse, empaatiasse ja teistesse kuidagi vaikimisi kultuuriliseks peetavatesse omadustesse ja tegudesse. Üks sisse­kannetest kannab lausa pealkirja „15. päev: Religiooni bioloogia“, ning seal kirjutab TS järgmist: „…pole ühtegi inimese käitumisega seotud tunnust, mida minu meelest ei saaks käsitleda bioloogilisena. Inimene on evolutsiooni saadus, inimese käitumine on evolutsiooni kujundatud tunnus. Ka kultuur on evolutsiooni saadus.“ Selles sissekandes lahkab TS evolutsioonibioloogia teooriaid, et miks kipuvad inimesed religioossed olema. Sissekande lõpetab lause: „Võib muidugi küsida sedagi, kas hoopis mina täidan määramatust ja tühjust evolutsioonibioloogiaga?“ Kuid see on esitatud puht retoorilise küsimusena.

Ent siiski, tuntav religioossus kumab läbi mõlemast raamatust. Eriti esmapilgul. Näiteks üks mu tuttav professor võttis KZi raamatu väga lühidalt kokku, öeldes, et see on puhas dogmaatika. Ei ole alternatiivi adaptiivsusele. Eks meie kõigi jaoks on kõige optimaalsem istuda oma mätta otsas ja näha sealt sinna, kuhu seal istudes näeb. Sedasorti dogmaatika on vähemalt mingi piirini ka paratamatu, kui lugejale kirjutatakse populaarteaduslikumat käsitlust. Isegi kui selle käigus hoidutakse oma uurimisvaldkonna või -teema sihilikust ülistamisest ja üle võlli propageerimisest, mis sageli käib populariseerimisega kaasas, ja käsitletakse teemat niivõrd-kuivõrd ideoloogiliselt neutraalselt, siis paratamatult tuleb lugejale põhjendada ja teda veenda käsitluse kehtivuses ning tähtsuses mingite nähtuste seletamisel. Peab põhjendama, miks üldse on vaja sellest teemast kirjutada. Õigupoolest on KZ selles asjas mu meelest tagasihoidlik, ja üldse mitte dogmaatik – ta mainib mitmel korral, kuidas ökoloogide üks peamisi hädasid on see, et nende mõistus ei käi uurimisteemast mitte kuidagi üle (nt lk 25), või et peale evolutsiooni on nüüdseks teada ka kõiksugu muid viise, kuidas organismid fülogeneesi käigus muutuvad, nt geenitriiv, horisontaalne geeniülekanne, epigenees jms (lk 56). Ei saa ju salata, et iga elusorganism peab elu vältel toime tulema paljude teiste elusolenditega, kehvast suusailmast ja muust abiootilisusest rääkimata – seega ökoloogia on tõesti kõik, kõikjal ja korraga meie ümber. Niisiis on teadmiste hankimine nende igikestvate paratamatute asjaolude kohta määratud paratamatult igikestma.

Võrreldes KZi elukogemusliku leplikkusega, eriti mis puudutab teadmiste piire ja inimese võimet nähtusi mingi üheainsa raamistiku abil seletada, on nooruslikku särtsu täis TS palju dogmaatilisem. Eespoolgi juba tsiteeritud mõtet evolutsiooni kõikjale ulatumisest korratakse raamatus mitmel puhul. Eriti eessõnas, kus üheselt määratletakse TSi ideoloogiline programm. Ta ütleb seal lausa: „Kõik, mis meie elus on hästi või halvasti, taandub evolutsioonibioloogiale.“ Mõni lõik hiljem ta küll tunnistab juhuslikkuse rolli eluslooduses, kuid paneb sellegi evolutsiooni kätetööks: „Kuid ka juhuslikkus [—] on osa suurest evolutsioonibioloogilisest mustrist.“ Esimese hooga lugedes mõjus see peaaegu šokeerivana, et ees ootabki ühemõõtmelisus. Ent nii hull see siiski ei olnud.

Teaduses on evolutsiooni ja ökoloogiat hoitud pikka aega rangelt lahus. Ühed uurivad ühte ja teised teist, ja isegi kui ollakse ülikoolihoones koos, siis kokku puututakse harva ja näiteks erialakonverentside osalejaskondades on väga väike kattuvus. Võib-olla oli selline jaotus kunagi ka põhjendatud, ja eks fookuse eripärad ei võimalda siiani ökoloogidel ja evolutsioonibioloogidel paljudes küsimustes konstruktiivselt ühe laua taha istuda. Kuid elu ja elusolemisega kaasneva lahti seletamine, eriti veel populaarteaduslikult, nõuab avaramat vaadet. Kui jääda nii rangelt kinni oma teemasse või kujundisse, või mis iganes mõtlemist veab, siis kipuvad teadlased mu meelest muutuma „mõtlejateks“. Ja need mitte juhuslikult jutumärkidega markeeritud tegelased on peaaegu alati hoopis müügimehed. Nad võtavad mingi musta luige, naftatipu, nõudmise, et tuba peab korras olema vms ja püüavad selle abil kogu maailma ära seletada. Piletiraha ja läbimüügitulude eest. Nii et ilmtingimata mahub kõik kunagi toimunud, praegu või tulevikus toimuv selle arusaama või kujundi alla. Muud teooriad ja kujundid sinna kõrvale enam ei tohigi mahtuda, sest see uus ja ainuõige on muutnud nad vanaks ja ebaoluliseks – ja see on tähtis asjaolu, mis eristab neid n-ö tavateadlastest, enamasti kelle meelest mingi uuem teooria kõiki varasemaid ilmtingimata mõttetuks ei tee. See pidev uute „mõtlejate“ esilekerkimine on nagu mingi formaalsusest lähtuv antifilosoofiline liikumine, et vaat need kõhetud prillidega topskid seal oma vandlitorni üksilduse tolmuste raamaturiiulite vahel püüavad ikka veel tõlgendada seda, kuidas mingid paljasjalgsed antiigivanad omal ajal maailma seletasid. Aga see kõik on mõttetu minevik, nüüd on kitsad püksid ja põsele kinnitatud mikrofonid, mille abil tervetele sakusuurhallitäitele paari tunni jooksul kõik eksistentsiks tarvilik ära seletatakse ja kõik enne olnu kuulutatakse üheks suureks eksituseks.

Nende kahe äärmuse vahel liiklemine on keerukas, kuid siiski võimalik. Nii KZ, ja ikkagi ka TS, saavad sellega hakkama. Ei ole evolutsiooni ilma ökoloogiata ega ka vastupidi. Neid teineteisest lahutada, üks oluliseks ja teine täiesti ebaoluliseks kuulutada – see ei ole enam kuidagi teaduslikult pädev. Kõiksugused metafoorid ja võrdlused ja troobid on väga head abimehed keerukate nähtuste seletamiseks, ent uue metafoori väljamõtlemine ei tee eelnevaid olematuks. Nende seletusjõud jääb püsima, sest nende taga on ikkagi mingi tuumakas tähelepanek. Olemasolevaid häid, nii ökoloogia- kui ka evolutsioonialaseid metafoore tutvustab KZ oma raamatus päris tublisti (TSi tekstide formaat seda hästi ei võimaldagi), ja mäletan isegi tema ökoloogia loengust seda, kui osavasti ta kõiksugu näidetega seletas keerukaid looduses esinevaid nähtusi ja protsesse. Mõnd tema näidet kasutan regulaarselt ka oma loengutes.

Ühe metafoori seletamisel on aga KZil nähtavasti tekkinud väike mäluäpardus, mis ehk on kujukaks näiteks sellest, kui tugevad on metafoorid –
isegi metafoori allika eksitõlgendus ei väära selle kehtimist. Kui Ameerika väljapaistev evolutsiooniteoreetik Leigh Van Valen luges kord oma lapsele ette Lewis Carrolli raamatut „Alice peeglitagusel maal“, siis jäi talle silma üks lause: „Kuid siin, kas tead, pead sa jooksma kõigest väest, kui tahad paigal püsida.“ (Vähemalt nii on see Risto Järve tõlgitud Tänapäeva kirjastuses 2013. aastal välja antud köites, kus on mõlemad Aliceʼi-raamatud koos. KZi raamatus on teose pealkirjana ära toodud „Alice peeglitaguses maailmas“ ja vastav lause tõlgitud: „Näed nüüd, tuleb täiesti jõust joosta, et sama koha peal püsida“ – aga silmas on peetud täpselt sama lauset.) Või, mis jäi silma. See oli välgatus! Selle tsitaadiga iseloomustas Van Valen mõni aeg hiljem oma analüüsi tulemust, mille kohaselt ei sõltu mingi taksoni väljasuremise tõenäosus selle taksoni evolutsioonilisest vanusest, vaid ökoloogilistest teguritest. Teisisõnu: Van Valen sedastas printsiibi, mis nüüd on juba täiesti elementaarne: ei ole võimalik evolutsioneeruda täiuslikuks; kui tahes tõhusad kohastumused sul ka pole, nendele ei saa lootma jääda, vaid kohanemisega tuleb pidevalt ja katkematult tegeleda. Kuigi omal ajal näis see mõte nii pöörane, et Van Valeni artikkel saadeti kõikidest ajakirjadest tagasi ja tal ei jäänud lõpuks üle muud kui luua omaenda ajakiri, mida ta käsitsi oma kabinetis kirjastas ja mille esimese numbri avaartiklina see tekst ilmuski.² Sellest sai Van Valeni kõigi aegade kõige mõjukam teadustöö.

Kuna Aliceʼi-raamatus ütleb selle lause tegelane nimega Red Queen, siis on eesti keeles toortõlkeliselt seda ammusest ajast nimetatud Punase Kuninganna hüpoteesiks. Mul on ähmaselt meeles juba KZi ökoloogia loengutest, et talle see Punase Kuninganna nimi ei meeldinud. KZi raamatust avastasin, et ta on selle ümber nimetanud Ärtuemanda efektiks (vastavat nime kannab raamatus 9. peatükk). Püüan vaimusilmas rekonstrueerida sündmuste arengut: Alice möllas seal imedemaal ju mängukaartidega, kas polnud nii? Kõige õudsem neist oli see Ärtuemand, kes alailma nõudis, et kõigil pead maha võetaks, seega küllap on Red Queen siis seesama ärtuemand, mitte mingi punane kuninganna. Kõik näib loogiline. Ent Van Valen luges oma lapsele ette ju järjelugu – „Alice peeglitagusel maal“ – ja Alice satub selles hoopis teistsugusesse maailma, kus mängukaartide asemel on malendid. Kui enamikus keeltes ja kultuurides vastanduvad malendid mängulaual mustadeks ja valgeteks, siis Inglismaal on musti malendeid nimetatud ka punasteks, kuna algselt olid need tehtud punasest puust. Kusjuures eespool viidatud eestikeelses tõlkes kannabki see tegelane hoopis Musta Kuninganna nime, kuigi formaalselt peaks ta olema Must Lipp. Ka ingliskeelse Wikipedia artikli „Red Queen“³ kohe esimeses lõigus on kirjas, et seda tegelaskuju aetakse sageli sassi raamatus „Alice imedemaal“ tegutsenud Ärtuemandaga. Kuid erinevalt kunstist ja kirjandusest peaks teadus vähemalt ideeliselt olema anonüümne selles mõttes, et pole oluline, kes midagi avastas või avaldas – oluline on vaid teadmine ise.

Sattumuslikkuse paratamatus

Selge see, et evolutsioon ja ökoloogia nõuavad elusorganismilt kohati pea vastandlikku käitumist, ja see mõjutab ka, kuidas nendest teemadest kirjutatakse. Pähe kipub võrdlus poliitikaga, täpsemalt, mitmeparteisüsteemi poliitikaga, nagu see on näiteks Eestis. Evolutsioon on selles võrdluses justkui partei programm – see, mida valijatele lubatakse, et võimule saades ära tehakse. Ja ökoloogia on see, mis lõpuks programmi täitmise määrab. Kompromissid, oportunism, tagatoad ja kõik seesugune, mida niinimetatud valimistulemuse reaalsus kipub dikteerima, selleks et pärast võimule saamist ka sinna jäädaks. Küllap tuleb igaühele pähe nii mõnigi näide selle kohta, kui erinevalt nende kahe vahel laveerides on püütud poliitikas tasakaalu leida. Väga tugevalt tuleb mängu seesama juhuslikkus, mida TS oma raamatus kuigi oluliseks ei ole pidanud. Õigemini, see ei ole juhuslikkus, pigem sattumuslikkus. (Mis minu meelest määrab looduses toimuvat sama palju kui looduslik valik. Aga eks ma olen ju ka ökoloog. Võib-olla peaksin sattumuslikkusest raamatu kirjutama, mis tühistaks kõik eelnevad käsitlused …) Olukorrad looduses ei ole üldiselt juhuslikku laadi, vaid varieeruvad lähtuvalt mingist ootuslikust kontekstist. Nii nagu soe ilm võib olla +25 kraadi, kui on parasjagu suvi, või siis +3 kraadi, kui on näiteks talv.

Nii on ka need kaks raamatut suurel määral seda nägu, nagu nende autorid on parasjagu sattunud olema. Parasjagu kes ja kus ja kellega. Oma lastest ja nendega tegelemisest kirjutab ikka see, kel need on parajasti veel väikesed, ja kes ise nagunii rohkem loomadega tegeleb. Vanuse lisandumisega lipsavad teksti veidi teistsugused naljad kui nooremal inimesel, kuigi õnneks on nii, et KZ ei ole kröömikestki onuheinostunud. Vanem inimene kipub ehk rohkem dotseerima, ent kindlasti avaldub see tendents juhul, kui raamat on kirjutatud pikka aega antud loengute materjalide põhjal. Kuigi nendes raamatutes käsitletavatest teemadest süvitsi huvituvale inimesele (julgen end selliseks pidada küll) jääb ehk uue informatsiooni hulk väiksemapoolseks, siis nii KZ kui ka TS on end ja oma isikupära õige palju teksti sisse kirjutanud ja see teeb need raamatud põnevaks ka erialateadlastele. Tekstid on sisukad, lugejat peetakse ikkagi mõtlevaks olendiks erinevalt mõnest teisest samal ajal ilmunud maakeelsest bioloogiaalasest raamatust.

Mida rohkem neid raamatuid lugeda, seda enam muutuvad nad teineteise sarnaseks. Ilmnevad kattuvad teemad, ja mis veelgi enam – jõutakse järeldusele, et ega nüüd see evolutsioon või ökoloogia ikka üksinda ei suuda loodust ja selle toimimist lahti harutada. On vaja mõlemat, ja rohkemgi veel. Just nagu oleks raamatu kirjutamiseks vajalik eneseõigustuslik struktuur kirjutamise käigus hajunud ja asendunud palju siirama ja primitiivsemagi sooviga ise ka paremini maailma mõista. Ükskõik mis distsipliini alla see mõtestamine siis parasjagu käib. Eelnev mõttearendus käib peamiselt TSi raamatu kohta ja võib-olla kõige kujukamalt ilmestabki seda TSi raamatus järgmine lõik: „See on juba kolmas peatükk ökoniššidest – kahtlemata on tegu evolutsioonibioloogias väga olulise mõistega. Ökoloogilise niši ehk ökoniši mõiste kinnistus minu teadvusesse esimesel kursusel, kui maailmakuulus taimeökoloog ja minu lapsepõlve naabrimees Kristjan Zobel demonstreeris loengus väga meeldejäävalt, kui raske on tal seda susisevat sõna hääldada“ (42. päev, lk 77).

Elusloodus on lootusetult paljude üheaegselt kehtivate ja mittekehtivate teooriate ja kontseptsioonide lõputu lapitekk. Seda tekki jätkub vabalt kõigile (eriti veel praeguses kliimakriisis) ja minu meelest need lapid kattuvad palju suuremal määral, kui enamik teadlasi seda tunnistada tahaks. Inimeses sügaval sees olev vajadus kõike tükeldada ja lahterdada, niššidesse toppida ja siis uurida ja puurida seda selle ühe tööriistaga, mis jumaliku mõistusehanke käigus on meist peaaegu igaühele kutsumuseks tehtud. Peeter Laurits on mitmel puhul kõnelenud ja kirjutanud sellest, kuidas talle ei meeldi valdav osa loodusfotograafiast, sest see püüab teha täpselt sedasama – eemaldada loodusest mingi jupp (enamasti selgroogse looma isend) ja siis seda eraldiseisvalt mingile postamendile asetada. Fotograafia puhul peamiselt visuaalse, teaduse puhul tõlgendusliku. Sellisel loodusfotograafial ei ole olemuslikku puutumust loodusega. Ja sama mõtet võib laiendada ka loodusteaduste distsipliinidele, mille esindajad sageli, mis tahes väljundites, ei saa kohe ilma tekki enda eriala pole kiskumata. Kõik on teki all võrdsed, aga mõni arvab, et osa tekist kuulub ainult talle. Et nemad on justkui võrdsemad. Ka seda nähtust saaks hõlpsasti nii evolutsiooni kui ökoloogia seisukohast lahata, aga las ta praegu jääda …

1 Tähenduse teejuhid 164. Kaido Kama ja Kristjan Zobel „Ühispõllu tragöödia“, 25. VI 2022, alates 18. minutist.

2 Leigh Van Valen, A new evolutionary law. – Evolutionary Theory 1973, 1, 1 –30.

3 Red Queen (Through the Looking-Glass) https://en.wikipedia.org/wiki/Red_Queen_(Through_the_Looking-Glass)