Ääremärkusi teaduse vahelt – Suured küsimused ja hapupiim

LAURI LAANISTO – pole küsimustki, et suur!

Formaalsused tühikäigul

Kaks aastat oma järeldoktorantuurist veetsin ma Tšiili pealinnas Santiagos, töötades sealses paavstlikus katoliku ülikoolis. Pärast ohjeldamatule hulgale tembeldatud paberitele allakirjutamist ülikooliga töölepingu sõlmimisel pandi mulle lõpuks ette üks väga esinduslikul kriitpaberil, terviklikult kujundatud ja ilukirjas looklevate kriksadullidega kaunistatud tekst. Kahes eksemplaris, nagu ikka. Ja tehti jälle käte abil selgeks (sest ükski inimene administratsioonist inglise keelt ei rääkinud, olin neile tõeliseks nuhtluseks), et ka siia tuleb alla kirjutada. Ma ei vaevunud enam isegi proovima välja uurida, mis see siis nüüd on, vaid kirjutasin lihtsalt alla. Hiljem seletas üks tšiili kolleeg mulle ära, et see tekst uhkel paberil ütleb, et allakirjutanu lubab pühalikult, et ei uuri midagi sellist, mis võiks kahtluse alla seada katoliikliku maailmapildi. Ülikool on ju ikkagi paavstlik. Lisades kohe sinna juurde, et see on mitte midagi tähendav formaalsus. Ma püüdsin Tšiilis olles uurida seda, kuidas tekib ja areneb taimel nišš ja kui pikaks või laiaks annab selle venitada. Tšiili on sedasorti teadustööks väga sobilik, kuna on ühtpidi väga pikk ja teistpidi väga kitsas, ent ulatusliku kõrguste vahega. Mõistsin, et oma küsimustega astun religioossele maailmapildile vähemalt varba peale, kui mitte rohkem. Hiljem seletas mulle Paco, hispaanlasest doktorant, kellega me seal paar aastat koos välitöid tegime, et mu teadustegevus selle deklaratsiooniga siiski vastuollu ei lähe. Ta oli käinud katoliku koolis ja tundis hästi seda maailma. Olin üllatunud, kui n-ö vabalt Vatikan asja võttis – nende maailmapilt on igati teaduslik ega välista looduslikku valikut ja evolutsiooni. Ainus, mille puhul nad veel jumaliku loomisakti asetleidmises veendunud olid, oli inimhinge tekkimine. Kõik muu olevat nende meelest just nii, nagu seda kirjeldatakse bioloogiaõpikutes ja teaduskirjanduses.

Pisikesed küsimused

Umbes viis aastat hiljem sõitsin ühe Ameerika kolleegiga koos Lawrenceʼist Witchitasse. Need on kaks linna Kansase osariigis – esimene on väga tore ülikoolilinn, kuhu näiteks ka Bill Burroughs¹ tuli oma viimaseid eluaastaid veetma, ja teine on maailma lennunduspealinn, kus asub Cessna peakorter ja nii Boeingu kui Airbusi tehased ning kust on muuhulgas pärit vennad Kochid – jaemüügiga pööraselt rikkaks saanud miljardärid, kes on kaua aega konservatiivset maailmavaadet edendavaid mõttekodasid jms rahastanud. (Nüüdseks on nende mõju küll vähenenud, sest neljast vennast kaks on surnud ja ülejäänud ka juba kõrges eas.)

Igatahes Witchitasse lennates oli pea poolel reisijatest lennu ajal piibel süles. Padupunase „piiblivöö“ põhjaserv, eks ole. Niisiis sõitsime Gregi hiigel­suure džiibiga Lawrenceʼist Witchitasse. Olime just pannud kahepäevasel koosolekul paika ühe 30 aastat kestma planeeritud eksperimendi metoodika. Sõit kestis enam-vähem kolm tundi. Maastik on Kansases selline, et viie minutiga on kõik nähtud – ega seal peale nisu täiskülvatud hiiglaslike tasandike midagi suurt muud ei olegi. Koosoleku teemadest oli ka küll saanud. Pealegi oli kõik juba otsustatud. Rääkisime niisama igasugustest asjadest ja sõitsime näiteks mööda külast, mis oli kuulus selle poolest, et seal käidi lennukiga hommikust söömas. Põlluserva oli rajatud romantilis-nostalgiline preeriataimedest ümbritsetud maandumisrada ja eks lennunduspealinn oligi ju lähedal. Veel sõitsime mööda paarist teeviidast, mis suunasid mingite kummaliste usulahkude küladesse. Amišid on neist kõige tuntumad, aga nendesarnaseid aja- ja kombelõksu jäänud rohkem või vähem suletud ühiskonnakillukesi leidub Kansase lagendikel veel, näiteks mennoniidid ja hutteriidid.

Viskasin nalja, et ikka veel usutakse imelikke asju ning hoitakse jaburaid traditsioone ja riitusi au sees. Ladusin kõik, mida jaburaks pean, kõiksuguste usulahkude kohta letti, aga Greg püsis tõsisena. Eelnevalt olin ma teda nii mitmegi jutuga naerma ajanud. Aga selle peale ei midagi. Kuni ta siis ütles, väga malbelt, et temagi on juhtumisi usklik. Olin omajagu kimbatuses ja vakatasin mõneks ajaks, kuid ei suutnud uudishimu ohjeldada ja hakkasin tema usu kohta uurima. Kuid nüüd omakorda väga leebelt, sest olin just temaga vähemalt 30 aastat kestvas projektis koos osalemise kokku leppinud.

Midagi oli juhtunud, mille tagajärjel ta oli hakanud usklikuks ja sellest sündmusest ta rääkida ei tahtnud. Pealegi ei kuulunud ta ka ühessegi neist kummalistest usulahkudest, ei olnud ta ka nelipühilane ega mingi muu baptist, kes oma väärtuste poolest on minusuguse võhiku arvates küll jumalasõna mõttest väga kaugele triivinud. Greg kuulus vabakogudusse, kus polnud mitte mingit klantssümboolikat, rituaale ega evangeelsust. Aga maailm ühes kõige elavaga oli tema jaoks ikkagi jumala loodud, ja kui ma maailma vanuse kohta küsisin, täpsemalt seda, et kas maailm on siis kuus tuhat aastat vana või mitte, põikles ta vastamisest kõrvale.

Loomulikult huvitas mind ikkagi kõige enam see, kuidas Greg saab üheaegselt hakkama jumalasse uskumise ja taimeökoloogia alase teadustegevusega. Need kaks maailmast arusaamise viisi ei taha minu peas küll kuidagi kokku klappida, sest niipea kui ma sellele teisele mõtlen, siis ontogeneesifaas läheb ruttu mööda ja fookus koondub fülogeneesile. Sellist lähiajalugu, nagu kuus tuhat aastat tagasi, õigupoolest ei tuntagi – minimaalselt on juttu ikka kümnetest tuhandetest aastatest. Aga Greg ütles, et tema peas need kaks asja omavahel kuidagi ei kattu. Üks ei sega teist ega teine esimest. Ja kui ma selle peale pärast üksi pikemalt mõtlesin, siis ei järeldanud ma muud, kui et me uurime ikka pisikesi küsimusi.

Elu dialektilised alused

Eks ma olen ennegi küsimuste väiksuse peale mõelnud. Konverentsidel, vähemalt ökoloogia omadel, võib alailma näha, kuidas mõni esilekerkiv tegelane, või siis vastupidi, verisulis järeldoktorant, käib oma ettekande pealkirjas välja kõike seletava püüdluse ja alustab ettekannet võrdväärselt suurejooneliste avalausetega. Vaat nüüd lahendame selle ökoloogia keskse küsimuse igaveseks! Kuid paari slaidi pärast on vaatajatele jäänud tühjad pihud või heal juhul järjekordne imeõhukeseks viilutatud salaamilaastuke. Kõik taandub ammuse lokaalse uuringu jätkukatsele. Väga harva, kui keegi proovib mõne suure küsimusega ka sisu poolest lõpuni minna. Maailmas elab praegu ülekaalukalt rohkem teadlasi, kui terve ajaloo vältel on neid kokku olnud,² ent ometigi valitseb, vähemalt mõnes valdkonnas, sügav teooria kriis.

Meenub, kui mind kunagi doktorantuuri ajal kutsuti teadmistepäeva moodi üritusele sinnasamma gümnaasiumi, kus ma keskhariduse olin omandanud. Meie depressiivne Kesk-Eesti linnake pole just kuigi tuntud sealt võrsunud teadlaste poolest. Nii et koos oli pool tosinat marginaali, kõik ühel või teisel moel loodusteadustega seotud. Pärast mannetu ürituse lõppu kogunesime raamatukokku, kus kohalik bioloogiaõpetaja pakkus kooki ja kohvi. Mäletan, kuidas keegi rääkis, et ta uurib inimese kõrvas mingit väikest lapikest, kus on teatud talitlustes osalevad rakud.

Kõik ümberringi kuulasid ja noogutasid ning jõudsid õige kiiresti järeldusele, et ega midagi ulatuslikumat tänapäeval teaduses nagunii uurida ei saa. Igaüks peab leidma oma niši, mis saabki olla maksimaalselt ühe liigi ühe organi üks aspektike, ja seal püsima. Kirjutasin samal ajal doktoritööd kõikidest maailma maismaaökosüsteemidest ja neis kõigis aset leidvatest väga suure mõjuga protsessidest, mis hõlmavad nii umbes 99 ja veidi enam protsenti maismaal leiduvast elusainest. Püüdsin mokaotsast nendega vaielda, et otse vastupidi – meie praegune maailm on just selline, et võimaldab mitte ainult esitada, vaid ka kontrollida väga suuri põhimõttelisi küsimusi. Vähemalt loodusteadustes. Pole iial enne olnud nii palju andmeid ja analüütilist võimekust. Ei saa öelda, et see mõte oleks selles ruumis toetajaid leidnud.

Mõnes mõttes on enesestmõistetav ja igati loogiline, et teaduses on küsimused väiksemaks jäänud, seda kas või juba reduktsionismi tõttu – üht ja sama teemat saab uurida seda metoodiliselt järjest väiksemaks jupitades. Nii nagu Descartes 1662. aastal sellega otsa lahti tegi, pakkudes teoses „De homine“ välja, et kõiki elusolendeid peale inimese võiks uurida nii, et mõelda neist nagu masinatest. Et ühest otsast pannakse kütus sisse, eri funktsioonidega siseorganistest koosnev masinavärk teeb selle energia toel ära teatud ettenähtud tegevused ja teisest otsast tulevad ülejäägid kõigis kolmes aine olekus välja. (Ja kui loom-masin teeb koledat häält, siis kusagil on mehhanism katki või korralikult „õlitamata“.) Väga suurel määral ongi selline arutlus mõistlik, ent see ei tähenda, et tervikust arusaamise püüdluses tuleks täiesti kõrvale heita – otse vastupidi, just selle teenistuses reduktsionism ideeliselt ongi.

Teadus käib ju kahtepidi: uusi teadmisi saab hankida nii deduktiivselt kui induktiivselt ehk siis ka osade põhjal terviku kohta, mitte vaid ülalt alla redutseerides. Vahemärkusena, Sherlock Holmesi meetod polnud enamasti sugugi deduktsioon – kus eelduste ja tõendite põhjal tehakse järeldus –, vaid abduktsioon, kus tõendusmaterjali põhjal jõutakse loominguliselt parima seletuseni.³ Polnud ju üldse ammu aega tagasi, kui väga suured ja põhimõttelised küsimused olid õhus muu hulgas ka ökoloogias või siis sellega otseselt kokku puutuvates valdkondades. Möödunud talvel sirvisin kodus sageli õhtuti kurikuulsa augustisessiooni aruannet „Olukorrast bioloogiateadustes“⁴, mis oli välja antud pseudoteadusliku lõssenkismi kõrg­ajal Nõukogude Liidu teaduses ja (põllu)majanduses. Lugesin seda siit-sealt, tegemist on stsenograafilise aruandega, nii et kõik vahelehõiked ja ettekannetele järgnenud arutelud on sõna-sõnalt kirja pandud – ja mind valdas üheaegselt mitu tundmust, näiteks: jumal tänatud, et sellist (sageli enneaegse surmaga lõppevat) dialektilist käeväänamist enam teaduses ei esine; aga ka, et küll ikka on kummaline töövorm see kongress/pleenum/sessioon, mille käigus justkui otsustatakse, mis on õige ja mis mitte, ja seda niivõrd teoreetilistes ja suurtes küsimustes, kus inimesel pole väga võimalik üldse midagi teha, ja valdkonnas, kus üheselt kehtivate seadustega on alati kehvasti olnud, sest elu kipub igatepidi olema ülimalt oportunistlik.

See illusioon inimese võimekusest maailma põhimõttelisel moel muuta, seejuures nii, et otsustades, kuidas asjad on, domineerib augustisessiooni ettekannetes täiel määral. Õigemini, see ei domineeri, vaid on pea kõikide sõnavõttude retooriliseks fooniks, vundamendiks, mille peale rajatakse täiesti hüpoteetilisi eesmärke ja antakse lubadusi, sest pea kõigil sõnasaajatel on looduse oma käe järgi ümberkujundamise fantastikas täiskäik sees. Ütlesin nimme „hüpoteetilisi“ ja mitte „ulmelisi“, sest praeguseks on nii mõnedki lõssenkismi toona fantaasiateks jäänudki lubadused mendelistide-morganistide-weismannistide poolt täide viidud. Lõssenko üks peamisi lubadusi olid tohutud teraviljasaagid. Ta lubas, et hektarilt hakatakse saama 15 tonni teravilja. Toona oli keskmine teraviljasaagikus Nõukogudemaal omajagu alla tonni hektarilt. Praeguseks on mitmes maailma paigas selliseid saake põldudelt saadud, Guinnessi rekordit nisu saagikuses hoiab 2022. aastast enda käes Lincolnshireʼi talumees Tim Lamyman, kes kogus oma kaheksa hektari suuruselt nisupõllult peaaegu 18 tonni teri hektari kohta.⁵ Vaevalt et ta nüüd lõssenkist on. Samal ajal on Venemaal keskmine nisu saagikus veidi üle 3 tonni hektarilt ega ületa ka Kesk-Venemaa kõige soodsamates kasvutingimustes 5 tonni hektarilt, olles selle poolest teistest Euroopa riikidest suhteliselt tagapool.⁶

Õigupoolest avas Nõukogude riigi ootamatu tekkimine terve hulga suuri teadusküsimusi, mis teadlaste meelest olid seni olnud perspektiivitud või liialt pöörased, et üldse millegi sellise peale mõeldagi. Üks esimesi Nõukogude Venemaa suuri teadusprojekte oli igavese nooruse eliksiiri väljatöötamine, sest juhtide tervis polnud naljaasi. Lenini surma järel õnnestuski Aleksandr Bogdanovil Stalinit veenda, et teema on väga oluline ja isiklik pealekauba. Valgevenelase Bogdanovi (1873–1928) õige perekonnanimi oli Malinovski, Bogdanov oli tema revolutsiooniline pseudonüüm. „Müstilise Venemaa“ kuulajale ütleb see infokild juba omajagu nii tema formaalse hariduse (visati Moskva ülikoolist poliitilise agitatsiooni pärast välja, kuid hiljem õnnestus siiski Harkivis arstikraad saada) kui tegutsemisvaldkondade mitmekesisuse kohta (oli tubli teoreetik nii majanduses kui meditsiinis, aga kirjutas ka ulmeromaane). Igatahes asus just tema 1920. aastatel juhtima nooruse eliksiiri väljatöötamist hematoloogia ja vereülekannete instituudis, olles ise katsealune number üks. Põhimõtteliselt seisnes see meetod noorte ja tervete tudengite vere ümbersüstimises põduramatesse vanainimestesse. Noorust tõotava vereülekande kätte ta enneaegselt surigi, kümmekond aastat enne, kui ta küllap puhastuse käigus oleks maha lastud. Nii see grant lõppes.

Hiljem asendus igavese nooruse otsing märksa realistlikuma igavese vanaduse säilitamise saladuste lahtimuukimisega – poliitbüroo liikmetele töötati välja teaduslikud hapupiimakuurid. Kuid rahva tead(v)uses pole katsed igavest noorust saavutada kuhugi kadunud, laias laastus sama meetodit kasutas ju ka Prigožin, kes nooruse säilitamise huvides käis regulaarselt tütarlastelt süütust võtmas.⁷ Nagu JMKE laulus „Monument“ selle kohta öeldakse: „Autor maeti sinnasamma monumendi manu / kuid ei suuda keegi matta napakaid ideid.“

Analoogseid tegelikkust varjutavate parteilise lojaalsuse silmaklappide toel sündinud pöördelisi ideid oli Nõukogude teaduses ju veelgi ja seda juba ammu enne lõssenkismi pealetungi. Näiteks Ilja Ivanovi (1870–1932) katsed Prantsuse Guajaanas inimesi ja šimpanse ja hiljem Krimmis inimesi ja orangutane omavahel paaritada, et töölisklass saaks füüsiliselt tugevamaid liikmeid juurde. Ahvid surid enne eksperimentide õnnestumist paraku stressi ja Stalin õiendas õige pea arved ka Ivanovi endaga. Peale tööliste füüsilise võimekuse suurendamise püüti kiirkorras kodustada põtra, et ka vankrit ja atra veaks vähe tugevam ja karmimatele kliimatingimustele vastupidavam loom. Rääkimata põdraratsaväest. Needki katsed ei kippunud õnnestuma, kuigi Kostromas tegutseb praeguseni nende ideede ellu rakendamise luhtunud katsete järelehüüdena põdra kodustamisega tegelev eksperimentaalfarm. Aga selle fookus on nihkunud põdralehmadelt hea rammusa piima lüpsmisele lähedal asuva sanatooriumi patsientide turgutamiseks. Nii et ka see pöördeline teaduslik idee on taandunud hapupiimanireks.

Kusjuures põdra kodustamise visiooni pakkus Venemaal esimesena 1869. aastal välja Hellenurme mõisnik Alexander Theodor von Middendorff (1815–1894), kes kirjutas tsaarile endale, et põdrast saaks igati kasulik koduloom ja selle kodustamine tooks impeeriumile suurt kuulsust ja au. Tsaar ei võtnud vedu, ent 1930. aastatel imbus see mõte uuesti välja ja permanentses traktori­puuduses bolševikele meeldis see hoopis rohkem. Siis rajatigi esimesed põdrakodustamise eksperimentaalbaasid Jakuutiasse ja Orenburgi. Kusjuures selle teadusprogrammi juhiks sai zooloog Pjotr Aleksandrovitš Manteifel (Manteuffel) (1882–1960), kes, nagu nimigi ütleb, oli samuti baltisaksa päritolu. Teine maailmasõda tuli vahele ja programm jäi soiku.

Siiski, kui mõelda kliimamuutustele, siis see on üks neist vähestest suurtest küsimustest, mis mitte ainult teadlasi, vaid ka kogu ühiskonda kõnetab. Lausa hullutab. Vähemalt ühiskonda, sest teadlaste seas pole enam ammu vaidlusi selle üle, kas kliima soojeneb ja kas see on inimese põhjustatud. Küsimus on lihtsalt selles, et kui hulluks olukord läheb ja millal. Vähemalt loodusteadlase seisukohast on aimatav, et näiteks sellepärast justkui muretsevate poliitikute visioonid rohepöörde tulemusel tekkivatest pudrumägedest ja piimajõgedest realiseeruvad lõpuks mingi poliitilise büroo hapupiimandusena. Seda heal juhul.

Epiloog

Leidsin raamatu „Olukorrast bioloogiateaduses“ mõni aasta tagasi ühest Tartu antikvariaadist. Avastasin alles kodus selle templist, et raamat oli varem kuulunud ENSV Teaduste Akadeemia bioloogia instituudi raamatukogule. Too instituut loodi aastal 1947, kuid sellise nimetusega asutuse eluiga jäi küllalt lühikeseks, kuna juba 1952. aastal nimetati see ümber Zooloogia ja Botaanika Instituudiks (ZBI). Mõni geopoliitiline areng, koostööleping ja struktuurireform hiljem on viinud selleni, et kunagisest ZBIst on saanud maaülikooli elurikkuse ja loodusturismi õppetool. Juhtumisi just seal ma töötan.

Kuid raamatusse löödud templist palju põnevam on see, et keegi on raamatu lõpus oleva sisukorra väga süsteemselt läbi töötanud. Sisukorra moodustavad järjest sõnavõtnute nimed eesotsas Lõssenko sõnavõtuga ning lõpetades Lõssenko lõppsõnaga. Ent sinna vahele jäävad oma poolesaja teadlase nimed. Iga nime ette on kommenteerija hariliku pliiatsiga teinud kas miinus- või plussmärgi ja mõne nime ees on täht p. Legend on ka juurde kirjutatud: miinusmärgiga on tähistatud „negatiivne tüüp (lõssenkist)“, plussmärgiga omakorda „positiivne tüüp (lõssenkismi vastane)“ ja p-täht pole muud kui „pugeja“. Saldo on järgmine: negatiivseid tüüpe on täpselt viiskümmend, nende hulgas ka Trofim Lõssenko. Positiivseid tüüpe vaid seitse, pugejaid viis. Üks tüüp on külge saanud nii plussi kui miinuse ja üks sõnavõtja on saanud lausa kaks miinusmärki – Isaak (Issai) Prezent (1902–1969), keda peetaksegi Lõssenko nn puppet-master’iks.

Võib-olla suurte ja väikeste küsimuste esitajate proportsioonid ongi teaduses kogu aeg sellised olnud? Lihtsalt pugejaid tuleb muudkui juurde ja juurde …

1 William Seward Burroughs II oli USA kirjanik, kunstnik ja elava sõna etendaja, koos Jack Kerouaci, Allen Ginsbergi ja Gregory Corsoga üks biitnike põlvkonna juhtfiguure.

2 Eric Gastfriend, 90% of All the Scientists That Ever Lived Are Alive Today. – futureoflife.org 5. XI 2015.

3 Simon Blackburn, Oxfordi filosoofialeksikon. Vagabund 2002, lk 11 ja 81.

4 Olukorrast bioloogiateadustes. V. I. Lenini nimelise Üleliidulise Põllumajandusakadeemia sessiooni stsenograafiline aruanne, 31. juuli – 7. august 1948. a. RK „Teaduslik kirjandus“, Tartu 1948.

5 UK farmer sets world records with wheat, barley yields. Grain Central 30. I 2023.

6 Russia Wheat: Record MY 2022/23 Harvest. – USDA Foreign Agricultural Service 11. IV 2023.

7 Vähemalt sellised jutud ringlevad ajakirjanduses, vt nt: Anastasia Mikhaylova, Virgins, Pimps and Penile Implants: Yevgeny Prigozhin kept a paid-for harem of barely legal women in a hotel in St. Petersburg. – Insider 25. VII 2023.