Ääremärkusi teaduse vahelt – Sõnadega rühmamine

LAURI LAANISTO, tekstidest endale sobiliku elupaiga otsija

Kunagi ühe filoloogist sõbraga loodusteadusliku terminoloogia üle arutledes jõudsime lihtsa lahenduseni, kuidas õige hõlpsasti teadusterminoloogilisest registrist poeetilisse registrisse hüpata. Registrid on väga olulised – nende ootamatu vahetamine on üks nutikamaid viise, kuidas lugeja tekstidesse haarata. Sedasama sõpra tsiteerides: „On tore, kui akadeemilist teksti vürtsitab hästivalitud labasus või vastupidi, kui keset tarbeteksti leidub napakas arhaism. See pakub esteetilist naudingut ja koondab mõtteid. Ka parimad naljad sünnivad enamasti registrivahetustest.“¹

Tõsi, see meie „väljatöötatud“ algoritm toimib küll vaid liitsõnade puhul, aga õnneks väga suur osa nii teaduslikust erialasõnavarast kui ka poeetilisest sõnavarast toetub just liitsõnadele. Sõna „mets“ on nii ümmargune oma tähenduse poolest, et see sobib üksnes kõige nürimeelsemaks ründerelvaks metsasõja kõige primitiivsematesse lahingutesse.² Nii et tõsiseltvõetavad sellealased terminid on peaaegu et lingvistilise paratamatuse tagajärjel liitsõnad – see on minimaalne keelelise keerukuse tasand, kust üldse hakkavad teadmised pihta. Näiteks kui loodusteaduslik termin on „alusmets“ ehk siis kõik need rohttaimed ja puhmad ja põõsad, mis metsa all kasvavad, siis komplementaarse poeetika genereerimiseks tuleb liitsõna osised omavahel vahetada. Nii saame tulemuseks „metsaalune“, mis kuulub juba selgesti poeetilisse registrisse. See vahetus ei pea sugugi olema keeleliselt korrektne, seda toredamad kipuvad välja tulema tulemused. Proovime seda veel mõne liitsõnaga: sugukond > konnasugu, aiataim > taimeaed, seaduspära > päraseadus, konnaosi > osjakonn, eluiga > igaelu, liigiteke > tekkeliik. Isegi kui mõni ühes registris asjakohane liitsõna teises otsekohe midagi ei näi tähendavat, siis annab selle saaduse alati tähendusega sisustada. Sõnu on ju alailma puudu – nii teaduses kui poeetikas.

Eelmine mõte ei kõla ehk esmalt kuigi adekvaatselt, sest suurem jagu bioloogiatudengitest ja küllap ka teiste loodusteadustega kokku puutunud üliõpilastest ei jõua maa põhja kiruda seda, kui palju erialaterminoloogiat tuleb endale kõige tavalisematest nähtustest arusaamiseks selgeks teha. Või õigemini, mitte selleks, et ise midagi aru saada, vaid ikka selleks, et õppejõud jääks eksamil eksaminandi teadmistega rahule. Rääkimata sellest, kui palju sõnu on riimi ja vabavärssi lükatud selleks et … teadagi milleks. Isegi üks kõige laiahaardelisemate teadmistega bioloog läbi aegade, Ernst Mayr (1904–2005), kes oma väga pika ja teaduses aktiivse elu jooksul³ jõudis küllap unustada rohkem erialatermineid, kui ma kokku olen endale pähe ajanud, kurdab näiteks oma peateoses „Bioloogilise mõtte areng“ ökoloogias vohava terminirohkuse üle: „Ökoloogia jäi pikaks ajaks pigem staatiliseks ja kirjeldavaks; sõna otseses mõttes tuhanded artiklid tegelesid kindla uurimislapi liikide ja arvukustega. Erinevad autorid võistlesid üksteisega ökoloogiaterminitele peente nomenklatuuride väljapakkumises; isegi kühvel, millega taimi välja kaevati, nimetati ümber „geotoomiks“.“⁴ Aga kui loodus ise välja sureb, siis ehk säilib miski sellest tekstist – tuleviku paleontoloogid ehk kuulutavad lagerstättedeks mitte enam paiga, kus leidub hulgaliselt erakordse säilivusega kivistisi, vaid mõne kunagise ülikooli teadusraamatukogu arheoloogilised säilmed.

End poeetikasse sisse näriv terminoloogia

Niisiis on loodusteaduslik terminoloogia üks igavesti jurakas sõnahunnik. Tagatipuks on need sõnad enamalt jaolt omavahel seotud väga sattumuslikul viisil. Mingi uue nähtuse, liigi, teooria nimetamisel on teadlane, vähemalt enda meelest, teaduse eesliinil. Enda meelest seepärast, et hiljem sageli ilmneb, et sama nähtus, liik või teooria on juba ammu avastatud või välja käidud, ja eesliini asemel avastab avaldamisjoovastuses teadlane enese hoopis tagalast – unustatud teadmiste tohutu suurelt laoplatsilt.

Kui aga tegemist on tõepoolest millegi senitundmatu ja -teadmatuga, siis on eesliinil seistes väga keeruline mõista, kui tähtis see uus õigupoolest on, et sellele kohane nimi panna. Selge see, et enamasti kipub lootus millegi uue avastamisest teadlastel jalad maapinnalt lahti kergitama kui et sügavamale reaalsuse ja objektiivsuse mutta vajutama. Pealegi – vähemalt taksonite nimede puhul jääb pandud nimi, isegi kui ilmneb, et see pole vastavale taksonile sugugi esmakordne nimepanek, annaalidesse ikkagi alles. Sünonüümi, basionüümi, homonüümi või mõne muu süstemaatilise -nüümina.

Kuna nime andmine ükskõik millele on üks kõige kindlamaid viise end ajalukku kirjutada, siis kasutatakse seda võimalust väga sageli. Loodusteadustes krutitakse terminivinti muudkui peale ja peale, kuni mõnikord hakkab see juba iseennast sööma. Pannakse nimesid ka siis, kui polegi vaja nime panna. Näiteks solitaarse eluviisiga loomakarjale. Üldse on kõiksugu loomade karjadele – on need siis püsivama, ajutise või lausa olematu loomuga –, eriomaste nimede andmine, eriti inglise keeles, täiesti ohjeldamatu sõnamõnu allikas. Nii sulavad kaks registrit omavahel suurepäraselt kokku ja moodustavad registriülese teaduspoeetika. Eesti keeles (ja küllap enamikus teistes keeltes) ei ole vastav erialaterminoloogia üldse nii arenenud kui näiteks inglise keeles.

Eesti keeles on süsteem igati tore ja loogiline – on kas parv, millega kirjeldatakse lendavate ja ujuvate elukate kogumeid; sülem, millega kirjeldatakse ühiseluliste putukate kogumeid; salgad, mis on karjast eraldunud ajutised seltsingud ja kõik ülejäänud moodustavadki lihtsalt karju. Mõnikord kogunevad karju ja parvi ja sülemeid kas siis moodustavad või mitte moodustavad organismid mingile alale pikemaks ajaks kokku ja siis võidakse seda kogumit nimetada kolooniaks. Kui toimub samalaadne kogunemine, ent mitte paigalpüsimise, vaid kusagile üheskoos liikumise eesmärgil – siis on see omakorda seltsing. Tore ja loogiline süsteem, aga keelelise mitmekesisuse poolest mu meelest veidi kasin. Liigi- ja üldse taksonispetsiifilised karjaterminid puuduvad meil sootuks, kui mõni väga üksik erand välja arvata, nagu näiteks praid lõvidel.

Niisiis – et jõuda ka muude valdkondadega arenenumate riikide sekka, rajan selle jutu lõpuks väikese lävepaku (toorest inglise puidust) loomakogumite omakeelsetest uudisnimedest, millele rajatavast uksest on siis ehk pisut hõlpsam hiljem läbi murda.

Sõnamängud alaku!

Mul on fail, kuhu olen veidi kogunud taksonispetsiifilisi loomakogumite nimesid. Paarsada terminit, nii et kõiki selles kirjatükis eesti keelde käibele lasta nagunii ei saa. Sestap valin vaid mõne üksiku ja lisan väljapakutavatele teaduspoeetilistele liitsõnadele ja sõnapaaridele juurde ka mõne lause algupäraste sõnade päritolust, mõningat mainitud liikide elust ja olust ja muust sellisest, mis minusugusele oma elupaika tekstidest otsivale loodusteadlasele huvi ja heameelt pakub.

Ahvid

Ahve on väga palju ja väga erinevaid. Laias laastus jagunevad nad kitsaninalisteks ahvideks, kes asustavad Vana Maailma, ja laianinalisteks ahvideks, keda leidub Uues Maailmas. Ahvide kogumile omaseks terminiks nii ajakirjanduses kui poetaguses kõnepruugis on kari – ahvikari. Ent inglise keeles tähistatakse ahvikarja enamasti kahe terminiga – kas troop või shrewdness. Sõna troop tähistab eesti keeles kitsamas tähenduses militaarseid üksusi, nt eskadron, lipkond või malev, laiemalt aga kogumeid, nt salk, tropp või trobikond. Viimasena mainitu ongi etümoloogiliselt sama sõna, kust ka troop ise pärineb – keskaegsest ladinakeelsest troppus’est, mis tähistas parve. Trobikonnaks nimetatakse muu hulgas paavianide, gorillade, aga ka kängurute karjasid.

Väga intrigeeriv on aga teine ahvikarja iseloomustav sõna – shrewdness. See tähendab eesti keeles leidlikkust, nutikust ja kavalust, aga ka läbinägelikkust, salakavalust ja teravmeelsust (omadussõna shrewd). Mis, tuleb tunnistada, on kohane viis iseloomustamaks üht ahvikarja, eriti antropotsentristlikust perspektiivist. Ent keeleliselt teeb asja huvitavaks see, et seesama keskaegne inglise keele sõna – kirjapildis schrewe, mille algne tähendus oli kurjategija, kaabakas ja üldse paha inimene – tähistab ka üht teist loomade taksonit. Shrew on karihiir, kes pole üldse hiir (hiired on taimtoidulised närilised), vaid muttidele ja siilidele lähedasem halastamatute kiskjate sugukond. (Nad on teadaolevalt ka ainsad imetajad, kelle hammaste arvu varieeruvus sõltub ilmastikutingimustest.) Karihiirte n-ö halastamatus tuleneb nende kõrgest kehatemperatuurist, mis omakorda tähendab ka kiiret ainevahetust ja seega väga suurt vajadust pidevalt midagi hamba alla otsida. Näiteks Shakespeare’i näidend „Tõrksa taltsutus“ kannab originaalis pealkirja „The Taming of the Shrew“ – ja selle peategelast, Katharina Minolat, nimetati karihiireks seepärast, et ta kippus tublisti vägisõnu kasutama ja oli üldse üks paras tulehark. Kui ma veel noorem ja zooloogias rumalam olin, siis mõtlesin alati, et Shakespeare on seda näidendit pealkirjastades olnud lihtsalt sarkastiline, sest hiir(eke) on ju eesti keeles igati murtud inimene (hall hiireke, kontorihiireke jne). Mida sa seal enam taltsutad? Karihiir on ka üks igati sobilik näide, kuidas teksti alguses kirjeldatud registrite vahetamise algoritm annab antud juhul täiesti asjakohase, ent mittelineaarse tulemuse: karihiir > hiirekari. Seda, kuidas karihiir endale eestikeelse nime sai, ei suutnud ma tuvastada – vaevalt et see kari seal loomakarja tähistab, vahest merelist kari – salakavalat takistust, mida esmalt ei pruugita märgata. Sellele viitab ka asjaolu, et karihiire sünonüümiks eesti keeles on tipphiir. On ju ikkagi tegemist halastamatu kiskjaga. Kusjuures hiire- ja ka rotikarja tähistatakse inglise keeles väga toredalt sõnaga mischief, mis on laias laastus kas ’üleannetus’, ’koerustükk’ või ’pahandus’. Ahvid on karihiirlikud, ent hiired ise teevad hoopis koeratempe.

Ent kui ahvide juurde tagasi tulla, siis shrewdness peibutab mind ahvikarjale uut tähistust looma. Pakun ahvikarja tähistamiseks välja sõna „nutt“, mis ühtaegu viitab taibukusele ja kavalusele (nutikus), ent tähistab ka sarnaste elementide kogumit, näiteks nagu ristikul on õienutt. Kolmas tähendus on sellel sõnal ju ka ja ahvid ongi ühed vähesed loomad, kes on võimelised inimese nutuga vähegi sarnaseid emotsioone väljendama.

Seega pakun ahvikarja asemel välja ahvinutt ehk nutt ahve.

Rästikud

Liigume imetajate juurest roomajate juurde. Rästikud on madude sugukond (Viperidae), kuhu kuulub mürkmadusid kõikjalt maailmast, kokku ligikaudu 250 liiki. Rästiku (Vipera) perekonnas on enam-vähem kümnendik kõikidest rästiklaste liikidest, kellest kõikse harilikumat (Vipera berus) leidub ka Eestis.

Üldiselt on roomajad üksildase eluviisiga ja rästikud pole erandid. Nad kogunevad kokku vaid talvitumiseks, enamasti tõmmatakse talvekorteris kerra nelja-viiekesi, aga võib juhtuda, et korraga talvitutakse ka kuni paarisajakesi. Emased võivad ka sigimis­perioodil väga põgusaks ajaks mõnekesi kokku koguneda, aga need on väga ajutise iseloomuga rühmitused. Nii et tekib küsimus, miks on rästikute rühma kohta käibel eraldi termin. Inglise keeles tähistatakse rästikukarja sõnaga generation ehk põlvkond. See on ka bioloogiliselt üsna segadusttekitav, kuna nii talvitumisel kui ajutistes suvistes emastepuntides ei olda koos sugugi põlvkonniti, vaid leidub eri vanuses isendeid.

Kust siis see generatsioon? Otse Matteuse evangeeliumist! Kuningas Jamesi piiblis, mis on 1611. aastal ilmunud piibli ingliskeelne tõlge ja inglise kirjakultuuri üks tüvitekste, leidub Matteuse evangeeliumis järgmine kirjakoht: „Ye serpents, ye generation of vipers, how can ye escape the damnation of hell?“ (Mt 23:33). See pärineb Jeesuse kõnest kirjatundjatest ja variseridest, milles oma jüngritele kõnelev Jeesus sajatab mainitud tegelased väga paljusõnaliselt maapõhja. Muu hulgas neid siis ka rästikutega võrreldes. Sellest tekstist ei ilmne, et Jeesus peaks silmas mingit bioloogiliselt adekvaatset rästikute kooslust. Pigem üldse kõiki rästikuid kui selliseid. Ja seda meeleolu annavad väga täpselt edasi ka selle kirjakoha eestikeelsed tõlked: „Teie maud ja wihhasematte maddude sugu, kuida woite teie pörgo hukkatusse eest ärrapöggeneda“ (1739), „Te maod, te rästikute sigitis, kuidas te põgenete põrgu hukatuse eest?“(1968) ja „Te maod, te rästikute sugu, kuidas te võiksite põgeneda ära põrgu kohtust?“ (1997).

Niisiis võiks tüvitekstuaalsusest lähtudes pakkuda rästikute karja nimetuseks rästikusugu, mis on samamoodi eksitav nagu põlvkondki. Ja ka samamoodi halvustav. (Piiblit lugedes jääb üldse mulje, et „sugu“ on põhilisi sõimusõnu – see seletab nii mõndagi ka praegusaja poliitilis-kultuuriliste sõnasõdade kohta.) Kuna rästikukarju nagunii looduses inimsilm nii väga ei tuvasta, siis las see jääda tulevikuterminoloogidele puremiseks.

Gepardid

Kui guugeldada gepardite koalitsiooni, siis kõik vasted on poliitiliste kokkulepete kohta Gepardi-nimelise õhutõrjesüsteemi Ukrainale üleandmiseks. Ei midagi selle kohta, et isased gepardid moodustavad koalitsioone (ingl coalition), selleks et sel moel paaritumisajal paremini emastele ligi pääseda. Gepardid (Acinonyx jubatus) on vahest kõige komplekssemate sotsiaalsete sidemetega kaslased. Nende ühiskonna­korraldus on midagi lõvide ja elevantide vahepealset – sarnaselt lõvidega kogunetakse praidilaadsetesse rühmadesse, ent erinevalt lõvidest moodustavad gepardite koalitsiooni üksnes isasloomad. Nii nagu see on elevantidel, kus emased ja noorloomad on ühes matriarhaalses karjas ja isased rühmavad eraldi pundina neist pisut eemal. Muide, elevantide puhul kasutatakse nende kollektiivi tähistamiseks enamasti sõna kari (herd), ent neid rühmi nimetatakse ka paraadiks või mäluks (parade, memory) – eks nende kari üks paras mäluvate hiiglaste rongkäik ole.

Gepardite koalitsioonid tegutsevad tõepoolest väga sarnaselt inimeste loodud koalitsioonidega. Igal isasel on oma territoorium, mida ta haldab, ent koalitsioonis olles muutuvad jahimaad ühiseks. Ja ka saaki jagatakse võrdselt kõigi vahel. Enamasti domineerivad koalitsioonis lähisugulaste fraktsioonid – sama pesakonna vennad. Ent kui näiteks mõnes pesakonnas on isaseid vaid üks või paar, lubatakse neilgi väiksema fraktsioonina mõne suurema koalitsiooniga liituda. Koalitsioonis hoitakse kokku – sugetakse üksteist, jagatakse toitu ja jooksuajal (pun intended, ikkagi gepardid!) on ka koalitsiooniliikmetel üldjuhul igati võrdsed võimalused üksikult elavate emastega paaritumiseks. Nii et tegemist on igati demokraatlike ühendustega, millest võiksid ka poliitikud oma analoogseid ühendusi luues eeskuju võtta.

Niisiis – olgu (isa)gepardite karja tähistavaks terminiks koalitsioon. Et inspireeriks ka Toompeal ja mujal otsustuskogudes osalejaid.

Koprad

„Kobras“ on eesti keelde jõudnud vene keele kaudu, kus sõnal bobr on esitäht laenates muutunud. Vene keelde on see sõna aga tulnud ürgsest indoeuroopa sõnatüvest, kust see on läinud kõikjale selle paikkonna keeltesse (beaver, biber, bobr jne), mis tähendab pruuni.

Kuid kopraid, kes asustavad ühte pesakuhilat ja keda võib seal olla oma kümmekond, nimetatakse inglise keeles hoopis kummaliselt – sõnaga cete. See on täiesti mõttetu termin, mis kobrastele külge on poogitud, sest ühte pesakuhilat asustab kobraste puhul üks pere. Emane ja isane, kes sageli elavad aastakümneid koos (kuni emb-kumb neist parematele jahimaadele siirdub) ning nendega koos elavad mitme aasta järglased. Eesti legendaarseim kopra­uurija Nikolai Laanetu nimetab üht pesa asutavat kobraskonda koprapereks ja sellest kohasemat terminit on küllap võimatu välja mõelda.

Aga see cete. Sõnaraamatud vastust andma ei kipu. Bioloogidel ehk välgatab midagi tuttavlikku. Vähemalt mul tekkis kohe seda sõna nähes seos vaalalistega. Sest vaalaliste seltsi nimetatakse ladina keeli Cetacea ja inglise keeles vastavalt cetaceans. Ning tõepoolest – sõna cete etümoloogiat guugeldades jõudsin õige kiiresti esmase assotsiatsiooni kinnituseni. Vanakreeka sõnast kêtos (mitmus kḗtē) on ladina keeles saanud vastavalt cētos ja cētē, ja viimasest siis omakorda inglisekeelne cete. Mida see tähendab – ei midagi muud kui merekoletist või hiigelsuurt kala. See on raudselt see Plinius vanem, kes oma „Loodusloos“ kõige fantastilisemaid kuulujutte levitab, aga see on juba eraldi loo teema.

Las kobrastel olla koprapere, mitte kopramerekoletistekari.

Varesed

Võtame viimaseks ette varesed (perekond Corvus, maailmas kokku ligikaudu 60 liiki). Iga vähegi prokrastineeriv inimene on internetis möllates näinud naljapilti sellest, kuidas punt vareseid teeb politseile tüngakõnet: „I want to report a murder“ – „Soovin teatada mõrvast“. Sest varesekarja nimetatakse mõrvaks, veretööks, aavikukeelselt roimaks. Kusjuures see pole ainus selles vaimus termin, millega vareslaste parvi nimetatakse. Lisaks tituleeritakse neid hordideks (horde), ebasõbralikkuseks (unkindness) ja ka vandenõuks või salaliiduks (conspiracy). Miks see nii on läinud, ei ole teada. Mõrva puhul arvatakse, et see termin hakkas inglise keeles varesekarja tähistama millalgi XV sajandi paiku, aga algallikad ja ka põhjused on kaotsi läinud. Kõige tõenäolisemaks põhjuseks peetakse vareslaste, kes on tuntud oma kõrge intelligentsi poolest, populatsioonide keerukaid sotsiaalseid struktuure. Rahvapärimusest on teada jutud, kuidas varesed saavad kokku ja otsustavad, et keegi nende hulgast on teinud midagi säärast, et väärib selle eest surma. Lisaks veel teatud vareseliikidele omistatav surma­kuulutuslik märgilisus, nagu näiteks rongad.

Lindude puhul ongi näha, et liigipõhised parveterminid on antud eelkõige nendele liikidele, keda inimesed peavad targaks või ettekuulutuslikuks. Öökulliparve nimetatakse parlamendiks (parliament), papagoiparve põrgulärmiks või põrgu eeskojaks (pandemonium), pingviinide oma kloostriks (convent), merikajakaid nääkluseks (squabble), raisakotkaid komiteeks (committee), ent kui nad parasjagu mõne korjuse juures nokitsevad, siis nimetataksegi neid peiedeks (wake). Lindude puhul ongi huvitav lisadimensioon see, et lendavaid ja mittelendavaid parvi nimetatakse nii mõnegi liigi puhul eri sõnaga. Ringiujuv luigeparv ongi parv (bevy), ent õhku tõustes muutuvad nad äkitselt kiiluks (wedge). Hanede puhul avaldub säärane erisus ka teatud määral eesti keeles. Kui nad lendavad, siis on tegemist haneparvega, inglise keeles on nende nimeks siis aga lõngaviht (skein). Ent kui nad on maandunud, saab neist hanekari ja ka inglise keeles on sellises olekus grupeeringu nimeks hoopis kaagatus (gaggle). Faasaniparv moodustab maandumise ajal pesa (nest), ent õhus on nad hoopis lausvale või peeretus (guff). Kuid eraldi termin on olemas ka õhkutõusvale faasaniparvele – lillekimp (bouquet). Kohe näha, et tegu on põlise jahilinnuga, ka õhkutõusmine on eraldi terminiga ehitud.

Kõik need mainitud näited väga paljude toomata jäänud näidete seast iseloomustavad mu meelest üpris hästi neid liike, mille kohta need käivad. Olgu, võib-olla faasanite lausvale/peeretus jääb pisut abstraktseks, aga see selleks. Seega võiks need minu arvates eesti keeles kasutusele võtta küll – nii saab vähemalt mingigi liigiomadusliku baaskihistuse neist rääkides säilitada. Nii nagu mingis indiaani keeles: kui kedagi jutus mainitakse, saab seda teha vaid nii, et mainitu kohta kuuldakse ka seda, kas ta on abielus, lastega, kui suur on tema kari ja nii edasi.⁵ Jääb mingisugunegi seos liigi ja selle funktsioneerimise vahel. Nii et pakun välja, et vareste – nii künnivareste, hallvareste, hakkide kui ronkade – puhul võiks kasutada nende parve kirjeldamiseks sõna „roim“. Näiteks: „Suur valjuhäälne roim hakke tiirles Poe tänava kohal.“ Nii saabki argipäevast teaduspoeetika, metatekstuaalse veel pealekauba.

Postskriptum

Hiljaaegu otsiti ka kõige sobivamat sõna kirjeldamaks kokku kogunenud teadlasi, nii nagu neid ikka mõnikord näeb, sealsamas Poe tänaval näiteks, kõigil konverentsisildid rinnas, veidi ehmunud, ent samas eneseteadliku olekuga otsimas kohta, kus õhtust süüa. Ülekaalukalt kõige kohasemaks terminiks valiti „teadlaste lahkarvamus“ (a disagreement of scientists). Klapib jällegi väga hästi. Just nagu arstidegi puhul – kokku kogunenud meedikuid nimetatakse „arstide ootuseks“ (a wait of doctors).

1 Johanna Ross: tekst paberil pakub võrratut rahu. – Eesti Ekspress 21. II 2018.

2 Mis paraku moodustab ülekaalukalt valdava osa käimasolevast metsasõjast, ja seepärast ei hakka ma sinnapoole üldse langemagi.

3 Ernst Mayr, 80 aastat vaatlusi evolutsioonimaastikul. – Akadeemia 2004, 12, lk 2596–2604.

4 Ernst Mayr, Bioloogilise mõtte areng. Mitmekesisus, evolutsioon ja pärilikkus. Avatud Eesti Fond, Tartu Ülikooli Kirjastus 2017, lk 137.

5 Selle näite tõi Mihhail Lotman 1990ndatel Tartu ülikoolis semiootika aluste loengus.