Milline on elamisväärsuse hind?

Henriette Steiner: „Kopenhaagen on praegu juba nii elamisväärne, et paljud ei saa seal endale kodu lubada.“

MATTIAS MALK

Igal semestril korraldab Eesti kunstiakadeemia arhitektuuriteaduskond avatud loengud, kus esinevad rahvusvaheliselt tunnustatud spetsialistid. Loengupidajad on ruumiloomega seotud praktikud ja teoreetikud. Aprilli alguses astus üles Henriette Steiner, Kopenhaageni ülikooli dotsent ja maastikuarhitektuuri osakonna juhataja. Steineril on doktorikraad arhitektuuriajaloos ja -filosoofias ning tema üks peamine uurimisala on mitmekesisuse ja õigluse aspekt arhitektuuris ja linnaajaloos. Tema meetod ruumi uurimiseks on enamasti ühiskirjutamine feministlikust vaatenurgast ja just selle perspektiivi tõttu on ta mitme raamatu (kaas-)autor, nagu „Rääkimata lood. Naised, sugu ja arhitektuur Taanis 1930–1980“ („Untold Stories: Women, Gender, and Architecture in Denmark 1930-1980“), „Puudutus koroonapandeemia ajal“ („Touch in the Time of Corona“) ja „Kopenhaageni argiarhitektuuri käsiraamat naistelt“ („By Women – a Guidebook to Everyday Architecture in Greater Copenhagen“

Kunstiakadeemia avatud loengul keskendus Steiner Kopenhaageni postmodernistlikule arhitektuurile kui stiilile, mida tavaliselt käsitletakse oma aja veidrusena. Steiner leiab, et postmodernistliku ruumiloome kriitika toetub tihti valedele alustele ning just selle mõttesuuna tõttu on Kopenhaagenist saanud selline heaolu ja elamisväärsuse käilakuju, nagu see tänapäeval on.

Kopenhaagenist, eriti arhitekt Jan Gehli linna arengusse panustatust, on kujunenud justkui nüüdisaegne linnaplaneerimise käsiraamat. Sealt levima hakanud elamisväärse linna sõnavara (jalakäija ja jalgratturiga arvestamine, tänavaelu jms) on arusaadav ja vastuvõetav ka neile, kes päevast päeva ruumiloomega ei tegele. Kuidas kujunes linna elamisväärsusest teie uurimistöö kese?

Kui ma 1980. aastatel Kopenhaagenis üles kasvasin, polnud see veel nii ihaldusväärne elukoht ega turismimagnet nagu praegu. Linn kahanes märgatavalt ja paljud kolisid sealt ära. Minagi kasvasin üles äärelinnas ja kolisin n-ö päris linna 1990. aastate lõpus. See ajajärk oli Kopenhaageni arengus pöördeline: planeeriti ja ehitati palju, valmis metroo, Øresundi sild, maantee, avati uus rongi­liin. Üliõpilasena oli see muutuste aeg põnev ja paeluv, tundus, et ühtäkki on tekkinud täiesti uued linnaelu vormid.

Nende muutuste tõttu hakkasin aegamisi huvituma arhitektuurist ja linnauuringutest. Koos teiste tudengitega, kes lähtusid linna uurimisel pigem kultuurilis-ajaloolisest perspektiivist, kirjutasime esseesid ja kaardistasime linnakogemust eri lähtepunktidest. Avastasime ja uurisime linna oma kogemustele toetudes ning huvitusime sellest, kuidas tajuvad linna jalakäija, jalgrattur, autojuht või laps ja kuidas muutub see kogemus ajas. Tagantjärele võib öelda, et lähenesime üsna feministlikult, püüdes mõista suuremaid muutusi ühiskonnas.

Kuigi õppisin ja töötasin kümme aastat Kopenhaagenist eemal, Inglismaal, Šveitsis ja Saksamaal, jäi kodulinn mu teadustöös oluliseks pidepunktiks. Peale viimase aja muutuste hakkas mind huvitama linna ajalugu. Teatud mõttes tipnes see mu doktoritööga, mille tarvis uurisin ulatuslikele põlengutele järgnenud rekonstrueerimist XIX sajandi Kopenhaagenis. Tolle töö najal märkasin mitmeid sarnasusi praeguste linnaliste protsesside ja selle vahel, kuidas toona linna ümberehitamise ja moderniseerimise kaudu taasleiutati. Seega olen algusest peale olnud huvitatud Kopenhaageni paljudest vormidest ja neist kultuurilistest, majanduslikest ja füüsilistest tingimustest, mis linna moodustavad. Eriti huvitab mind see, kuidas vormus kujutlus heast linnast ja mismoodi see ajas muutub. Ajalooline vaatenurk on abiks, et näha, kuidas universaalselt heana esitatu polegi alati hea. Isegi kui uuendusi esitletakse kõigile kasulikuna, pole see alati nii. Meil öeldakse, et kui kõik on otsusega nõus, on midagi jäänud mainimata. Soovin aidata kaasa linna­loome nüansirikkamale käsitlusele.

Minu uurimuste eesmärk ei ole kritiseerida elamisväärse linna põhimõtteid või Taanile omistatavat hubasus- ehk hygge-kultuuri. Olen ka ise selle elustiili järgija ja leian, et Kopenhaagen on suurepärane koht, kus elada. Tahan aga kahtluse alla seada üldlevinud arvamused, mis on linna viimaste kümnendite arengus positiivset ja mis silma riivab. Näiteks ei sobivat justkui pildile postmodernistlik arhitektuuripärand.

Kas feministlik, enesekohane lähenemine on olnud su teadlik valik või pigem järkjärguline arengusuund?

Refleksioonile lisaks on feministliku käsitluse eeliseks ka valdkonnaülene lähenemisviis. Kui miski on liiga täiuslik, sujuv ja hea, küsib feministlik uurija, kelle jaoks ja millise hinnaga. On selge, et Kopenhaagen on järjest jõukam ja tuntum, kuid sellega kaasneb ka ettekujutus, mis on taanlaslik. See tähistab keskklassi elustiili, millesse paljud Kopenhaageni elanikud ei sobi ega näe end ka selle osana. Feministlik lähenemine suunab mõtestama, kuidas selline kuvand on konstrueeritud, aga osutab ka sellele, et linnad pakuvad mitmeid kogemusi, sealne identiteet pole ühene. Tuleb olla kriitiline, kui loodud pilti sobivad ainult teatud identiteedi või elustiiliga inimesed. Taas on ajaloolisest vaatenurgast abi nägemaks, kuidas mõningaid väljanägemis- ja käitumisviise on aja jooksul teistest rohkem hinnatud ning millised väärtused ja ideoloogiad on see mõttelaad kaasa toonud.

Kopenhaageniga seostub progressi kuvand, mida näitlikustatakse piltvõrdlusega samast kohast 1960. või 2000. aastatel ja tänapäeval: autokesksest modernistlikust düstoopiast on saanud eeskujulik jalakäijate paradiis. Sinu töö tundub keskenduvat kahe pildi vahel toimunule, kui mitte täpses ajaraamis, siis põhjuse-tagajärje seoses. Kuidas sobitub postmodernism elamisväärse linna loosse?

Loengul avasin postmodernistlikku arhitektuurilugu, aga puudutasin ka tol ajal rajatud avaliku ruumi teemat. Toona keskenduti paljuski klassikaliste vormide uuskasutusele, näiteks Itaalia renessansiajastu linnast tuttavale piazza’le kui avaliku ruumi tüpoloogiale. Seesugune keskkond erineb praegusest Kopenhaagenile iseloomulikust kindla programmiga ja estetiseeritud avalikust ruumist. Piazza’st inspireeritud väljakud olid avatumad: inimestel oli rohkem võimalusi ise otsustada, mida linnas teha tohib, mismoodi muutub aja jooksul tegevus ja koos sellega ka ruum. Piazza tüpoloogiaga väljaku ettevõtmised ei sõltu konkreetsetest sillutamise või betoonivalamise viisist. Otsiti avatumat vormi ja arusaama kodanikukultuurist, mis näib paremini sobivat seisukohaga, et kodanikuelu võib võtta mitmeid vorme. Arhitektuur võib elu raamistada või anda sellele piirid, mitte aga midagi täpselt ette kirjutada.

Tänapäeval levib, vastupidi, estetiseeritud ettekujutus linnaruumist ja sealsest tegevusest. Seda näeb tihti Photoshopi või tehisintellekti abil koostatud fotokollaažidel. Seal kujutatud kajakisõit, aerusurfamine, uisutamine, kalastamine, rulatamine jne on küll lõbusad, kuid ka väga spetsiifilised, sellise tegevuse tarbeks kavandatud ruum pole väga paindlik. Postmodernistlik linna­arendus, nii nagu mina seda näen, oli natuke ebamäärasem ja mõeldi mitme­kesisele tegevusele. Sellised ruumid loovad avarama pildi, milline võiks olla hea elu. Usun, et paindlik ja mitmesuguseks tegevuseks avatud ruum kohaneb paremini muutuste ja ka kasutajaga, sest seal saavad kokku inimesed, kes ei pruugi üksteisele meeldida, üksteist tunda või stereotüüpidele vastata.

Kindlasti ei poolda ma kindla arhitektuuristiili säilitamist. Püüan pigem mõista, kuidas postmodernismi ajal avalikku ruumi kavandati, miks otsustati nii või naa ja kuidas toonane ruumiloome Kopenhaageni arengusse sobitub. Teisisõnu küsin, kuidas jõudsime siia, kus praegu oleme.

Enne kui Kopenhaageni praegune kuvand kivistub, tuleks jälle läbi mõelda, mis üldse on avalik ruum või linn ja kellele see on mõeldud. Seda enam et Kopenhaagen on juba nii elamisväärne, et paljud ei saa endale seal elamist lubada. Kuna majanduskasv pole piiritu, tuleks seada muidki eesmärke peale rahakuse, mõelda tuleb ka sellele, millised tegurid teevad ühiskonnast õiglase ühiskonna.

Sotsiaalmajanduslike tingimuste ja ehitatud keskkonna vahel on kahtlemata tugev seos: mõlemad taastoodavad üksteist. Avasite loengul nende sotsiaalsete, poliitiliste ja majanduslike tingimuste tagamaid, millest vormus Kopenhaageni elamisväärsuse materiaalne ja esteetiline versioon. Mainisite ka sellest tulenevat sarnasusühiskonda, mis koosneb ilusatest sarnaselt mõtlevatest tarbijatest. Kuidas on omavahel seotud heaolu ja jõukus?

Võib väita, et praegune Taani arusaam heaoluühiskonnast pärineb 1930. aastatest. Keskendumine kodanike heaolule on muidugi suurepärane ja sellest tulenevalt on praegune Taani ühiskond paljuski võrdne, kuid erinevalt teistest märkimisväärsetest ühiskondliku ümber­kujundamise ja ehitusbuumi perioodidest, nimelt 1950. ja 1960. aastatest, arutatakse nüüd harva selle üle, milline peaks heaoluriik olema. Ajaloolane Lasse Horne Kjældgaard on põhjalikult uurinud heaoluühiskonna mõiste kujunemislugu ja kuidas selle üle poliitikas laiemalt vaieldi. Tollased arutelud kujundasid Taani heaolumudeli. Kjældgaard väidab, et tänapäeval mõistetakse heaoluühiskonda justkui baastingimusena, kuid selle üle, kuidas see konstrueeritakse või mida see tähendab, mõeldakse vähe. Minu arvates on sama lugu linna ja elamisväärsuse mõistega.

Eluasemeturuga seoses tahan viidata Taani majandusteadlase Curt Liliegreeni tööle. Tema märgib, et 1990. aastail ületas kinnisvara väärtuse kasv esimest korda selle ülalpidamiskulud. Selle ajani peegeldas kinnisvara hind ligikaudselt selle seisukorda. Edaspidi võis kinnisvara olla väärtuslik aga investeeringuna. See muutus on seotud Taani linnade majanduse kasvuga. Mujal riigis pole kinnisvara hind samal kombel tõusnud ja see põhjustab taas ebavõrdsust.

Mulle kui kultuuriajaloolasele ja filosoofiahuvilisele tähendab see ka ontoloogilist muutust. Teisisõnu, ehitatud ruumi tähendus on fundamentaalselt muutunud. Tellised ja hooned on nüüd enam kui peavari ning muutuvad ajaga majanduslikult aina väärtuslikumaks. Kindlasti ei väida ma, et elu oli enne 1990. aastaid parem ja igaüks võis endale eramaja lubada. Vaatamata sellele on olukord, millega noored tänapäeval silmitsi seisavad, teistsugune, kui enne seda, mil Kopenhaagen muutus elamisväärseks – ja kalliks. Need kaks muutust tulid käsikäes. Seega, kui arutleda selle üle, mis loob õiglase ühiskonna või heaoluühiskonna, tuleb käsitleda ka põlvkondlikku ebavõrdsust.

 

Räägime praegu Kalamajas, mida võib pidada Kopenhaageni elamis­väärsete piirkondade Tallinna vasteks. Kalamajas on samamoodi mugav liikuda jalakäijal ja jalgratturil, keskkond on elamisväärne, lahe ja kallis. Viimase paari kümnendiga on piirkonnast, mida taksojuhid vältisid, saanud riigis ihaldusväärseim elukoht. Milline on säärase elamisväärsuse hind lisaks majanduslikele näitajatele?

Siin on kindlasti suur nostalgiaoht. Võime arutada selle üle, mis kõik on piirkondade elamisväärseks muutmisega kaduma läinud. Turvatunne on inim­õigus ja linnad, kus ka lapsed saavad isepäi liikuda, on väärt elukeskkond. Siiski leian, et säärastes lahedates ja ühtemoodi elamisväärsetes linnajagudes jääb puudu avatusest ja eripalgelisusest.

Kopenhaagenlikus esteetikas kipub kaduma avalik ruum, mis lubab tegevuse paljusust, kaovad ruumid, mis ei vormi elanikke omatahtsi. Usun, et hea linnakeskkond tähendab võimaluste rikkust. Tihti läheb see uus elamisväärseks nimetatud avalik ruum vastuollu selle mõistega just seetõttu, et uue avaliku ruumi kavandamisel ei tajuta konteksti, ruum on väga paindumatu.

Sellest tulenevalt julgustan ma arhitekte ja linnaplaneerijaid vaatama elamis­väärsusega seotud esteetikast kaugemale, kavandama eriilmelisi paiku. Keegi ei oska tulevikku ette ennustada, kuid linnaruumi planeerimisega saab luua raamistiku ja suunad. Hea avalik ruum peaks jätma kasutajale ruumi tegutseda omal moel ning seada kahtluse alla kehtivad tõekspidamised. Need väärtused on elamiskõlblikkuse arendamisel kaduma läinud ja siin saab õppida näiteks Kopenhaageni post­modernistlikest arendustest, kus ilmneb kaasavam, jätkusuutlikum ja õiglasem mõtteviis.