Suitsu nurk XXV – Kruusa Kalju „Ära hommikul päri“

SOE JOOSEP

1 Ära hommikul päri, kellele helistatakse äratuskella:
2    seda helistatakse
3    ikka ja jälle sulle.

4 Hommikust peale aeg lendab linnutiivul –
5    ikka lŏunasse,
6 lŏunast ikka ĕhtusse ja ĕhtust lendub öösse.

400 aastat tagasi ilmus vaimuliku ja lüüriku John Donne’i vaimsetest mõtisklustest koosnev palveraamat, kust leiab ka ühe lihtsakoelise tekstiosa, mis laiemasse kultuuriteadvusse kinnistunud kahe fraasi tõttu. Donne postuleerib nimelt, et „ükski inimene ei ole saar“ ja hakkab seda mõneti holistlikku arusaama edasi arendama. Kõik inimesed on omavahel seotud, iga inimese surmaga kaob miski kõigist meist „ja seepärast ära iialgi päri, kellele lüüakse hingekella: seda lüüakse sinule“ (tlk Enn Soosaar).

Donne’i luuletuse lõpp on inspireerinud paljusid loojaid, neist kuulsaim kindlasti Hemingway, ja on ikka ja jälle kohal ka popkultuuris (meenuvad näiteks Metallica ja Bee Geesi palad). Ja küllap hakkab suurele osale lugejatest seesama lendfraas kaasa kõlama ka lugedes 46. Juhan Liivi luuleauhinna pälvinud Kruusa Kalju luuletust „Ära hommikul päri“, mis on ilmunud ajakirjas Looming (nr 10). Nagu Mart Velsker auhinda üle andes sõnastas: luuletus leiaks aset just kui kahes reaalsuses korraga, tekstiline ja tegelik toimivad lõbusalt üheskoos.

Unustame alustuseks taustsüsteemi ja teeme naiivse sukeldumiskatse tekstiruumi. Laulu kaks kolmerealist stroofi/lauset moodustavad liikumise varahommikust öösse – lõpp jõuab tagasi algusse ja küllap hakkab kõik otsast peale. Siin pole midagi erilist, eks selliseid tõdemusi kohta lüürikas ikka ja jälle. Kogujalikku võnget võib siin näha küll, aga luuletuse keskme moodustavad siiski eri tüüpi ajatajude vastandamine ja põimimine. Aeg ei liigu ühtlaselt päikesetõusust loojanguni, vaid kätkeb tõrkeid, nihkeid, kiirenemist ja lõppeks ka pihustumist. Üks aeg libiseb teise, sulab teise umbes nagu segunevad laavajoad.

Vaatame lähemalt. Esimese kolme reaga võime ette kujutada täiesti tavalist olukorda, kui oleme veel pooleldi tudumas, äratuskell heliseb, aga ei saa veel pihta, mis värk sellega on. Need on sellised momendid, mida kõrgtasemel luules sageli kehtestatakse: tegelikkuse ja väljamõeldise või tegelikkuse ja unenäoilma piir hägustub, seatakse kahtluse alla. Niisiis algab luuletus hoopis magades. Veel oleme ühe jalaga öös, aga juba koidab, hommik on kätte jõudmas ja sellest annab aimu kõige lihtsam mehaanilise aja marker: kellahelin. Tuleb unenäoilmas asjad kokku pakkida ja tulla tagasi reaalsusesse, tuleb hakata asjatoimetustega juba pihta! Kolmandat värsirida tuleks sellise lugemisviisi puhul vaadelda nii üksiku kui ka igapäevana: „ikka ja jälle“ osutab siin ühele hommikule (magan veel törtsu ja lükkan poolautomaatselt kella edasi) ja ka igale hommikule (vähemasti tööpäevadel). Kõik kordub ja isegi korduvus kordub.

Meid veendakse – tegu on lüürilise pöördumisega –, et kui ükskõik missugusel hommikul heliseb äratuskell andmaks märku ülestõusmisvajadusest, tuleb see seostada iseendaga. Sellesse tuleb suhtuda täie tõsidusega. Sõnastus („helistatakse“) on mõnusalt kummastav, sest kes muu seda äratuskella ikka helistab, kui mitte mina ise. Õieti minu varasem mina, kes oli võib-olla tundnud väsimust ja mõelnud õhtul enne magamaminekut päevakohustustele ja sestap pannudki äratuskella valmis. Magan, puhkan end välja ja siis hakkan eluga uuesti pihta.

Vaevalt on ülearu palju neid, kes esimest kolme rida nõnda naiivselt loeksid. Küllap hakkab intertekst siiski mängima. Ja kui hakkab mängima, siis näen kaht võimalust. Kindlasti võiks lugeda seda luuletust lihtsa parafraasinaljana, kalambuurina, paronomaasiana, milles seotakse argine kirjandusklassikaga. Midagi sellist, millega tegeleb tviteratuurikunst. Võimalik on aga ka jõuliselt aktiveerida konkreetne intertekst. Siis hakkab aimuma helistamise umbisikuline iseloom. Nii nagu Donne’i luuletuses: ükstapuha, missugune äratuskell heliseb, on see muu hulgas seotud minuga, on osa minust. Või hoopis vastuoksa, kõik maailma äratuskellad võivad heliseda või ka mitte heliseda, aga aeg liigub omasoodu ikka edasi, hommik jõuab pärale nii ehk nii. Ära mõtle endast kes-teab-mida. Lüürika ajaline üldisus ja konkreetsus pannakse siin koos taustsüsteemiga hoogsalt käima. Hommikul pro iial – õieti polegi sel erilist vahet, sest hommiku alatine taas­tulemine on juba esimesest fraasist selge.

Päevasündmusi, tegutsemist annab kogu luuletuse ulatuses edasi üksnes aegade liikumine: luuletus on ebakruusalikult abstraktne ja käegakatsutavast argiilmast eemal. Kui avastroofi taustaks oli Donne’i luuletuse lõpp, siis teise kolmiku puhul arendatakse edasi lüürikas äraleierdatud klišeed: aeg lendab linnutiivul. Esiti isegi kummastab, et geniaalne looja nagu Kruusa Kalju suvatseb midagi sedavõrd labast sedastada, aga neljandas reas seotakse kaks ajatasandit. Kui avastroofis olid nendeks hommiku kättejõudmine ja äratuskell, siis nüüd on (iga ainuline) hommik käes ja lükkab käima aja kui niisuguse. Aeg, midagi meist kõrgemat, lendab meie peade kohal hommikust lõunasse. Ja tõesti, küll see aeg ikka lendab. Kõnekäänd pole sugugi midagi enesestmõistetavat, vaid sügavalt poeetiline, tõstes esile aja kaks tunnust: ta on kiire nagu lind ja tema kulgemine käib üle meie pea.

Viies värsirida on jällegi üks kulunud vimka: homonüümiapõhiselt seotakse aeg ja ruum. Klišeelik kujutus aja linnutiivul lendamisest seotakse sõna „lõunasse“ kahe tähendusväljaga (lõuna kui ilmakaar ja kui päevaaeg), mille kaudu jõutakse laiemast ajajaotusest tagasi igasse ainulisse päeva (kätte jõuab lõuna). Huvitav on muidugi see, et linnud lendavad lõunasse just siis, kui pimedaks hakkab minema, kui talv läheneb, siin lennatakse linnutiivul valguse poole just valguse tekkimisest alates. Aga peagi on käes juba õhtu. Ja nagu me teame, õhtu toob tagasi päevatoimetuste väsimuse ja rammestuse. Aeg ei jaksa enam lennata, nüüd ta lendub öösse, pihustub laiali, teiseneb, inimene läheb kookoni sisse, poeb põhku. Või on lood lihtsamad: aeg lendub seepärast, et tema kulgu pole hämaruses enam näha, pole unes enam aimata. Varsti heliseb äratuskell.

Niisiis. Lausuja annab meile kohe alguses teada: võta ühendust, saa kontakt tegelikkusega! Kõige alguses on kell, mis kutsub tegudele! Aga siis … siis vajub kõik mingisse udusse, aeg ütleks just kui krullilikult tänapäeva askeesi vaimus: rahune maha! teik it iisi! Ajal endal näib seejuures olevat võrdlemisi suva, tema liigub ikka edasi, tuleb tagasi, vahepeal valgub laiali nagu lõõts, aga inimesel on mingi totter tõrge, ja see tõrge tekib üksnes siis, kui äratuskell heliseb.

Hüva. Siin tuleb piiri pidada, jääda mõõdukaks. Teksti ajaline ülesehitus ja ajateema käsitlus on põnevad, sellega võib lõputult jätkata, vaadelda, kuidas laiem tsükliline aeg ristub lineaarse ajaga, kuidas olevik üha kitseneb ja avardub, aga huvitaval kombel ei ütle see selle luuletuse kohta just ülearu palju. Kui nüüd küsida, miks see luuletus mõjub – ja see luuletus, kinnitan, mõjub –, siis selline eritelu ei vii eriti kaugele, kisub rappa. Tuleb läheneda teisest otsast.

***

Hiljutine juubilar Kruusa Kalju on virtuoosne lüürik, filoloog, idamaade luule uurija, tõlkija ja asjatundja, kes luule­väljal kohal olnud juba Erakkonna-aegadest saadik ja ajanud ikka oma asja. Kui vahepeal sai retseptsioonis omamoodi kinnisideeks, et Kruusa on ennekõike kitsa luuleringkonna meelispoeet ja siseringi fenomen, siis tema kaheksas luulekogu, Loomingu Raamatukogu mulluse aastakäigu avanud „Üleelamiste vanake“ näib olevat midagi raputavalt erinevat. Õpetajad kostavad: „Gümnasistid ahnitsevad tankasid, itsitavad pihku ja jäävad sügavalt mõtlema!“ Good­readsis kallatakse Kruusa üle rohkete kiidusõnadega, öeldakse: „puudub arengu­võimetus, esineb aegumatus“! Kriitikas nimetatakse värsse mõlgutisteks ja võrreldakse kvantmehaanilise objektiga, „mil on ainult tõenäosuslik eksistents“. Tulevad nominatsioonid, tulevad auhinnad, tulevad kutsed lavadele ja eetrisse. Oleme kaugel Hasso Krulli kunagisest määratlusest, mille kohaselt ei ole Kruusa rangelt võttes avaliku elu tegelane. Mis toimub?

Esiteks võime küsida, kuidas Kruusa Kalju varasem looming seostub vaadeldava luuletuse ja „Üleelamiste vanakesega“. Põhitoon näib olevat säilinud. Juba 2001. aastal (seejuures vaid kaks aastat pärast Kruusa esikkogu) ilmunud „Eesti kirjandusloos“ sõnastatakse midagi põhimõttelist: „„Algupärase“ ja „tehtud“, „etteantud“ ja „tõlgendatud“ maailmakäsitluse vahel tekib nihestatus. Nihet saadab leebe iroonia, mis ei lase Kruusat päriselt samastuda ka kunstiliste taustadega – neis võib iseenesest leida märke kunst-kunsti-pärast hoiakust, sümbolismist, klassikalisest jaapani kirjandusest jm.“ Kunst-kunsti-pärast ja sümbolism on ilmselt hajunud, aga leebe iroonia – ka vaadeldavat luuletust saab kenasti lugeda iroonilises võtmes –, nihestused ja jaapani luule taustsüsteem on jätkuvalt alal. Näiteks Jan Kaus kirjutas kahe kümnendi eest kirjelduse, mille võib suuremate raskusteta kanda üle „Üleelamiste vanakesele“: „Kruusa põimib kütkestavalt esmapilgul põimumatuid asju: argisust ja metafüüsilisust. See aga omakorda viitab luule ühele sügavamale omadusele: võimele muuta ka kõige argisem hetk tähenduslikuks. Justkui tahaks Kruusa luule sosinal öelda: elu pole kunagi lihtne elamine, ära-elamine.“ No just. Vahest ainus oluline erinevus, ja selle juurde tuleb peagi tagasi tulla, seisneb asjaolus, et Kruusa Kalju, erinevalt Kalju Kruusast, enam ei sosista, vaid laulab.

See kõik ei tähenda sugugi, et Kruusa luule ei oleks teisenenud. Muutusi leidub küll ja päris omajagu. Märt Väljataga on arvustuses Kruusa esimesele valikkogule „Ühe inimese elu (pooleli)“ joonistanud välja luulemina bildung’i, mis algab krobestatud ja karvase keelega impressionismist ning hakkab liikuma meelelisuse ja flegmaatilisuse taandumise, poliitilis-kõlbeliste vahelepõigete ning vanatestamentliku prohvetiviha kaudu noorusaja lõppu. „Üleelamiste vanake“ algab sealt, kus 2017. aastal ilmunud kogumik lõppeb: nüüd oleme vanaduse piirimail.

Tegu on Kruusa Kalju esimese läbinisti meetrilise (või siis mõõdulise) luule­koguga. Varasem vabavärss on nüüd muutunud lauluks. Kolmerealiste ja viietaktiliste tankade tõukepunkt on selge ja seda on autor isegi korduvalt rõhutanud. Nimelt, XX sajandi alguses, Meiji aja lõpus hakkasid noored poeedid üherealiste lühilaulude asemel avaldama näiteks kolmerealisi taanetega tankasid. Kruusa Kalju ise on sel teemal rohkelt kirjutanud, taustsüsteemi paremaks avamiseks tasub ette võtta ajakirja Tõlkija Hääl näiteks 2018. aasta number, kust saab põhjaliku ülevaate tankade vormilistest küsimustest, ennekõike laulude rütmist ja ridadeks jaotamisest või mittejaotamisest.

Üks ilmselge mõjutaja on muidugi Ishikawa Takuboku 1912. aastal postuumselt ilmunud „Kurblikud mängu­kannid“, mille 65 tankat leidub Kalju Kruusa 2018. aastal ilmunud kogus „Kümme kükki“. Suur osa neist võiks vabalt kuuluda ka „Üleelamiste vanakesse“. Üks lühike näide: „Sellal kui ma last / igaveseks tüütuseks olin pidanud, / on mu tütar võluväel saanud viieaastaseks.“ Või veel üks: „Kojumineku ajani jäänud minuteid / üksnes lugedes / terve päeva töö juures tänagi ma tiksusin.“

***

Näen nelja-viit omavahel seotud põhjust, millel põhineb Liivi auhinna pälvinud luuletuse ja „Üleelamiste vanakese“ lugemiskogemus.

Alustada võiks just nimelt temaatilisest lihtsusest. Nagu mulle ikka meeldib korrutada, eesti luule on põhiolemuselt lihtsuse pidev taasleiutamine ja -avastamine. Nüüdisaeg, võrgustumine, afektiivsus, kehalisus, üleilmastumine, polariseerumine loovad soodsa pinnase tekstidele, milles paljuski juba traditsiooniline uuslihtsus on pakendatud lühikesse, ligipääsetavasse ja laululisse vormi. Rusuvate aegade ja meeleheite tingimustes mõjub eneseirooniline maailmavalu, argipoeetiline metafüüsika kosutavalt.

Veelgi olulisem on süsteem, mis selle näilise lihtsuse abil üles ehitatakse. Kruusa Kalju on oma luuletajametoodikast siin ja seal päris palju kõnelenud. Kõnelenud näiteks lummusest kõnekeelsuse poeetika vastu. Ja tõepoolest, see meetriline lause, mida kujutab endast moodne kolmerealine tanka, seotakse omakorda argipäevaga, aga seda tehakse nõnda, et tulemuseks pole mitte lihtne väide argipäeva kohta, vaid tihe lüüriline kujundisüsteem. Ühe­sõnaga, lüürika võimalused (pöördumised, ainsuse esimese isiku sisekaemus, mittefiktsioonilisus, alg- ja siseriimid, kordused, homonüümia jms) põimivad kõnekeelsuse ja argisuse metafüüsilise mõõtmega. Või muudavad kas või supermarketis käimise või tütrele tatra pealesundimise omamoodi kvantmehaaniliseks objektiks, kui taas kasutada Julius Ürdi metafoori. Aga Kruusa ei piirdu argisusega. Sageli ehitatakse lüüriline aegruum üles eri klišeede abil. Klišee on teadupärast lingvistiline nähtus ja kummalisel kombel kaunis ambitsioonikas, suutes haarata ka metafüüsilist teemat. Kujutan ette, et fraas „aeg lendab linnutiivul“ võib Kruusa Kalju esituse esmakuuljas esile kutsuda vapustuse. Ühesõnaga, ei tasu unustada, et klišee on tihtipeale ka sügav tõde.

„Üleelamiste vanakese“ põhimiseks sidusaineks on ikkagi rütm. Nagu Kruusa on korduvalt rõhutanud, ei meeldi talle silprõhuline raiumine. Viiest värsitaktist koosnevate lausete puhul saab rütmi peenelt varieerida ja nihestada sedavõrd kaugele, et igasugune meetrum oleks justkui puudu, jääb mulje, et ongi ainult argikeel ja vabavärss (või tagumisel juhul silbiline värsisüsteem, mis iseenesest ongi vabavärss). Aga kohe kui seda lugeda või iseäranis Kruusa Kalju enda esituses kuulata, hakkab rütm mõjuma, ilma et seda tähelegi paneks. Kuulake teda kas või sedasama luuletust lugemas – tal oleks nagu oma tekstide lugemise salavõti. Asi võib olla muidugi lihtsalt selles, et Kruusa Kalju luuletuste mõõt on meie luuleteadvuses võõras, eksootiline. Kõigele annab iseäranis jõulise mõju kordus, luuletuste lugemine kaks korda. Või nagu autor saates „Loetud ja kirjutatud“ selle sõnastas: esimesel lugemisel leiab aset ilmutus, teisel korral aga kinnitus. Olgu kuidas on – teksti vastu võttes oleme juba selle fluidumi mõjuväljas.

Ühesõnaga, Kruusa Kalju tankade mõju nõks seisneb rõhkude ärapeitmises ja rütmi varjamises piirini, kus me saame ainult kehaliselt seda rütmi tunda. Nõnda on mu meelest suure osa selle raamatu tekstidega: luule essents on viidud sedavõrd latentsele tasandile, et me ei panegi tähele, kuidas oleme lugejana tekstivõrku juba punutud. Ja samasugune on sageli ka kujundiloome. Kujundit just kui polegi, aga ilmeksimatult tunneme, kuidas kujund hakkab tekkima, võrsuma. Tegu on kristalselt puhaste, lakooniliste ja nõtkete hingetõmmetega, mis on avastatud siitsamast üldse mitte poeetilisest agooniast. Need värsid kutsuvad üles: „Vaadake ringi, luule ongi siinsamas, igal pool!“ Ja iga lause võib omandada kõla, kinnistuda mällu, jääda kummitama.

Lõppeks ei saa üle ega ümber luulemina ilmavaatest. Luulemina on justkui mõnus ja muhe ludiit. Poeedid on raevukalt astunud tühjadele barrikaadidele, aga üks räägib sellest, et äratuskell, pagan, heliseb hommikul ja päev pudeneb käest. Tema tahab ainult koju minna.

Või nagu kõlab ühe luuletuse viimane stroof kogus „pilvedgi mindgi liigutavadgi“:

on luuletaji
kes kirjutavad olulistest
asjadest aga teevad seda nii
et asjast ei saagi asja
ja on luuletaji
kes kirjutavad jumal
teab mida ja teevad seda
kuradima hästi