Suitsu nurk XXII – Heiti Talviku „Legendaarne“

JOOSEP SUSI

1 Üle heliseva luiteliiva
2 keerleb kajakate legendaarne lend.
3 Üle virvendava, valge liiva
4 matkan ma, käekõrval väike vend.

5 Vahupärleid ritta lükib meri,
6 hiilgab, hõbetab neist kogu kaldaviir.
7 Lainte rütmi kajastab mu veri,
8 igas libles tuikav päiksekiir.

9 Tunnid helepalgsed pikka kaovad,
10 pikka läände lookleb raugust õhkuv rand.
11 Vennakesel silmad kinni vaovad,
12 käies väsinuks jääb väike kand.

13 Aga kõrgelt nägematu käsi
14 hoiab hellana meid kangastuval teel.
15 Astu, vennakene, ära väsi,
16 rõõmsad ended ootavad meid eel.

17 Näed neid sinirünkaid mere taga,
18 sinna manitses meid ükskord isa hääl.
19 Pilved vestlevad sääl jumalaga,
20 kuldne valgus luilab nende pääl.

21 Tule, tule! Üle valge neeme,
22 läbi helge päeva virvendab me rand.
23 Sinna kaome, rinnas kuldne seeme,
24 igavese päikse võrsuv and.

Oi kui vahva, et sajad tuhanded eestlased tegelevad eeloleval nädalavahetusel eesti luuleklassikaga. Kes esitavad üheskoos Juhan Liivi, Hando Runneli, Juhan Viidingu või Heiti Talviku poeesiat, kes võtavad suvepäeval koos perekonnaga aja maha ja kuulavad lauluväljakul või televiisori vahendusel eesti luule tüvitekste. Tõeline lüürikapidu!

Teadagi käivad laulupidude traditsioon ja eesti luulelugu juba algusest peale käsikäes. Koorilaulu mõju luulekaanoni kujunemisprotsessile on määratu. Näiteks Juhan Liivi loomingust võib ju esile tuua palju erakordseid tekste, aga ennekõike on kultuuriteadvusesse – vähemasti nüüd ja praegu – kinnistunud mesipuu-luuletus. XIII noorte laulupeo ühendkoori repertuaari kuulub sedapuhku ka Heiti Talviku „Legendaarne“, millele on tänavuseks peoks seade teinud Tõnu Kõrvits, muusika Peeter Konovalovilt.

Talvik on eesti luule üks müstilisemaid kujundeid. Tema mahult ahtakest loomingut seostatakse 1930. aastate teise poole vormitäiusesse püüdleva estetismi ja nn uussümbolismiga. Talvikut on peetud suisa keskseks arbujaks, kuivõrd just tema värssides leidub sildu ka teiste arbujate loomingusse. Koos Uku Masinguga on Talvik kindlasti kõige metafüüsilisema kallakuga poeet, kes avab inimese olemust, teispoolsust, skeptilist eluhoogu klassikalises vormiranguses ja rikkaliku sümbolikeele abil. Siinkohal tuleks aga rõhutada sümboli kui kõnekujundi olemisloogikat. Nimelt on sümbol sündmus, mida ei saa n-ö ära lahendada – hää sümbol püsib ikka avatuna, tema tähendus on hägus, mitmetine, paljune. Keegi ju ei ütle, mida „must lagi“ eesti kultuuris täpselt tähendab.

Talviku sümbolistlik kujundiloome annab ühtlasi aimu põhitõdedest, millele tugineb luulelugemise eetika: tähelepanu, ammendamatus ja sündmuslikkus.

Eetiline luulelugeja on kõigepealt tähelepanelik, sest iga kirjavahemärk, fraas, sõna, häälik on oluline, neil tuleb lubada kõneleda. Sageli keskenduvad lugejad üksnes luuletuse nendele osadele, mis on ligipääsetavad, jättes varju niisugused fragmendid, mis võivad küll olla otsustava kaaluga, aga ei näi esiotsa tähenduslikud. Juba lugejalt eeldatava tähelepanu tasandil lahknevad kolm eri laadi nähtust: laul, selle sõnad ja luuletus (olgugi et neist kaks viimast võivad sõnaliselt kattuda). „Legendaarset“ kuulates kerkivad esile üksikud fraasid, kuulaja tähelepanu on suunatud tervikule, mõjule. Muusikapala kujutabki kuulamisprotsessis fragmentide jada, mille vahel luuakse metonüümilisi seoseid. Muusikat kuulates on ju olulised need sõnad, mis jäävad meelde, hakkavad kummitama. Sageli polegi tähtis, kas kuulaja kuuleb n-ö õigesti. Näiteks võõrkeelsete lugude puhul on täiesti mõistetav, et kummitama jäävad n-ö valed sõnad, mis õigupoolest polegi valed, sest tegu on kuulaja tõlgendusega helidele. Kes meist poleks duši all lõõritanud mõnd angloameerika poplugu rangelt asemantiliste sõnadega?

Niisiis, keele materiaalsus varjab semantika: luule tihedus ja keerukus hakkavad tõrkuma, luule ei saa olla muusikana. Eks kuulamise semantika olegi võrreldes luulega hoopis iseasi, mistõttu keskendumine laulusõnadele nagu kirja pandud luulele on nagu maali kirjeldamine pelgalt sellel äratuntavate esemete järgi. Seega kogetakse „Legendaarset“ ühendkooride esituses hoopis teistmoodi kui sedasama Talviku luuletust: lugeja ja kuulaja kogemus on põhiolemuselt erinevad. Oluliseks saab näiteks (inim)hääl, teiseneb lausuja­positsioon (laulja, koor), meloodia muutub tähenduslikumaks jne.

Olen viimasel ajal märganud, et kirjandusõpetuses mõistetakse luule mitme- või paljutähenduslikkust kuidagi vildakalt. Selle all peetakse silmas, et iga lugeja võib lahendada luuletuse ära omamoodi, aheldada luuletuse enda äranägemise järgi sepistatud jalaraudadega. Aga kui igaüks määratleb luuletuse oma ühese tähendusmustriga, on tegu ikkagi ühetähenduslikkusega igas ainulises lugemiskogemuses. Luuletust ei maksa tahta ära lahendada, oma tõlgendusse aheldada. Luuletus on ammendamatu ja just ammendamatuseni võikski lugeja oma tähelepanelikkusega küünitada. Jõuda ammendamatusesse, jätta luuletus avatuks. See on ka põhjus, miks sageli pole näitlejate esituses luuleklassika üldsegi luule, sest nn koolnukangestuses (kui kasutada Meelis Oidsalu sõnastust) näitleja vajutab luuletuse kindlatele tähendusrööbastele.

Traditsiooniliselt jaguneb luulele lähenemine kaheks. Luuletust võib käsitleda kui objekti või kui sündmust. Neist esimene keskendub pigem ajaloolistele faktidele, moraalsele ja poliitilisele tähendusväljale, formaalsetele tunnustele (riim, rütm, narratiiv jne). Luuletust objektina käsitledes, nagu väidab Derek Attridge monograafias „The Experience of Poetry“ („Luulekogemus“), ei selgu aga, mida see tekst endast õieti kujutab, kas ja miks tuleks seda lugeda, mis muudab selle väärtuslikuks. Kas pole ses mõttes nõnda, et suitsunurga rubriik läheb paljuski vastuollu luule olemusega, kuivõrd tõukub ennekõike formaalsetest tunnusjoontest ning eirab suuresti luuletuse elujõudu? Lüürikale kohasem lugemisviis vaatleb luuletust kui sündmust või kui elusorganismi, astub temaga dialoogi, küsib, mis on väärtuslik ja kuidas see konkreetne luuletus siin olevikus juhtub, aset leiab. Kuidas ta just nüüd end tähendustele avatuna hoiab. Nagu öeldakse, lüüriline sündmus leiab aset siin ja praegu, kui ma seda teksti loen. Ühesõnaga, oluline on kogemus, mitte luuletus kui fakt. Lüüriline luuletus leiab aset olevikus, tegelikus ajas, mistõttu võimendub keele materiaalsus. Ja siin hakkavad muusika ja lüürika omakorda teineteisele lähenema, sest keskmeks muutub mõju, rütm.

„Legendaarse“ viisistamine pole kübetki üllatav: on ju luuletuse prosoodia, nn rituaalne võttestik, mis muudab luuletuse suunatuks väljahääldamisele (nagu on seda sõnastanud nüüdisaja kõige prominentsem lüürikateoreetik Jonathan Culler), sedavõrd jõuline, et tahes-tahtmata mõjub lugedes suisa füüsilise kogemusena, mida muusikapalana esitus omakorda võimestab. Vaatame pelgalt avastroofi, kus juba algriim põimib sisuliselt kõik sõnad tihedasti kokku (le-he-se-te jne; li-lui-lii jne; va-va-ka jne).

Üle heliseva luiteliiva
keerleb kajakate legendaarne lend.
Üle virvendava, valge liiva
matkan ma, käekõrval väike vend.

Niisama jõuline on ka alliteratsioon (kaashäälikualgriim):

Üle heliseva luiteliiva
keerleb kajakate legendaarne lend.
Üle virvendava, valge liiva
matkan ma, käekõrval väike vend.

See kõik on kokku pandud rangesse trohheilisse värsimõõtu, kus iga stroofi teine värss on kuuejalaline ja ülejäänud viiejalalised. Lisaks seovad luuletust kordus ja liitriim (ne lend: ke vend; teliiva: ge liiva). Täiuslik tihedus!

Heiti Talvikult jõudis lisaks perioodikas avaldatud tekstidele ilmuda vaid kaks luulekogu, „Palavik“ (1934) ja „Kohtupäev“ (1938). Vormirangus ja estetism iseloomustavad ka laulupeo repertuaari jõudnud kuuest katräänist koosnevat teksti „Legendaarne“ Talviku esikkogust. Luuletus jaguneb kaheks osaks: esimesed kolm stroofi määratlevad lüürilise olustiku, paigutavad lausuja koos väikevennaga piki mereranda jalutama; viimased kolm stroofi avavad aga hoopis laiema metafüüsilis-religioosse tähendusvälja, mida varasemalt tähelepanelikult ette valmistatud: kaht rännumeest juhatab teispoolsuse käsi, mille juhtimisel liigutakse horisondi poole, kuhu lõpuks tegelased kaovad. Raske on aga öelda, mida see luuletus endast õigupoolest kujutab. On see elujaatav või -eitav? On see helge või üdini traagiline?

Kolme esimese stroofi struktuur on sarnane: kahe esimese värsireaga antakse edasi meelolu, kirjeldatakse välist, ümbritsevaid loodusdetaile, kahes viimases värsireas seotakse see lausuja ja/või väikevenna siseilmaga. Avastroof annab kätte lähtepunkti: lausuja on koos väikevennaga teekonnal („matkan ma“) rannas, rannaliiv heliseb ja virvendab, pea kohal tiirleb kajakaparv. Teises stroofis seotakse lausuja looduse, mere ja päikesega kokku, nendevaheline piir tühistub: vahutavad lained peksavad rannale, merepiir „hiilgab“ ja „hõbetab“, aga lausuja on sedavõrd looduspilti kätketud, et tema veri tuksleb juba lainete rütmis, tema veres tuiklevad päikesekiired. Kolmandas stroofis venitatakse aeg laiali, selgub, et matk piki mereäärt on väldanud kaua (9. rida) ning päevast on võib-olla saanud juba õhtu (10. rida). Kui varasemalt on väline seotud ennekõike lausujaga, siis nüüd tuuakse mängu väikevend, kes on matkast väsinud, silm vajub looja, jaks on otsakorral.

Talviku kaks raamatut on teineteisest võrdlemisi erinevad, aga püsiv on näiteks maine piiratus, religioosselt laetud tung suhelda teispoolsusega, kristlikud sümbolid. „Kohtupäeva“ traagikat täis filosoofiliselt laetud värsidki sisaldavad liikumist lunastuse, puhastumise poole. „Legendaarse“ kolm esimest stroofi sellest aimu ei anna. Nood on pigem animistlikud, isegi panteistlikud, aga kui animism jätkub kuni luuletuse lõpuni, siis panteisimi vahetab välja Jumal-isa kuju ja hääl.

On palav päev, lained raksudes rannale löövad, sund on liikuda edasi. Kust leida jõudu? Näete, kaugel on pilverüngad, mis servast heledad. Meenub, et isa ütles kunagi, et need pilved seal kaugel räägivad Jumalaga. See on ju hea enne, kas pole? Isa annab jõudu edasi minna. Loodus ja armastus annavad jõudu edasi minna. See on raske ja pikk rännak, mida pole keeruline võrdsustada elu endaga. Neljandas stroofis mainitud metafüüsiline register, teispoolsusega suhestumine eksplitseerubki: lausuja ja väikevenna rännakut juhatab midagi kõrgemat, mis hellalt hoiab neid õigel teel (read 13 ja 14).

Luuletuse viimased kümme värsirida kujutavad endast võrdlemisi traditsioonilist lüürilist pöördumist. Nagu mitmed luuleteoreetikud (sh Baudelaire) on väitnud, kujutab apostroof (pöördumine millegi poole, mis ei saa vastata või ei vasta, nt surnud inimene või päike) lüürika tuuma. On ju ka meie luuletraditsioon apostroofikeskne, Käsu Hans pöördub enda kui Tartu linna, Kristian Jaak millegi transtsendentse poole (kas siis selle maa keel…). Tasub tähele panna, et juba traditsiooniliselt kasutatakse vähemasti ühendkooride repertuaari kuuluvates luuletustes ikka ja jälle apostroofi: Liiv pöördub hinge, Koidula, Veske ja Jannsen ikka isamaa poole.

Apostroof on võimas kujund. Olen viimasel ajal pidanud sageli matustel kõnelema ja vahest keskseks strateegiliseks küsimuskohaks ongi saanud apostroofi kasutamisdünaamika: kas kõneleda siinviibijatega või pöörduda kadunukese poole? Või neid kaht registrit vahetada? Kadunukese poole pöördumine pole niisama üks võimalik retooriline võte – see on rituaal, see on kinnitus, et pärast surma jätkuvalt mõtleb meist keegi, see on intiimne, see on pöördumine ka iseenda ja teiste kuulajate poole. Apostroof kehtestab lüürilise aegruumi! Heiti Talvik ei kasuta nn puhast apostroofi, kus konkreetselt adressaadilt nõutakse midagi võimatut. Pöördumise eripära seisneb asjaolus, et lausuja on ebamäärane ja muutuv, kuivõrd lausuja, isa ja Jumala positsioon sulanduvad vaikselt kokku, lõppeks ei kõnelegi lausuja enam justkui väikevenna, vaid iseendaga.

Mis aga kindel, nüüd hakatakse järk-järgult kehtestama matka/rännaku sihtpunkti. Esmalt selgub, et see sihtpunkt on heaendeline (16. rida). Viies, eelviimane stroof kirjeldabki kaugust, silmapiiri, meretagust, kuhu kunagi manitses surnud isa. Siin hakkavad hägustuma isa ja Jumala piirjooned. Kauguses on igatahes kuldne ja ilmselt jumalik valgus.

Viimases stroofis jätkatakse kutsungit. Kas kutsub kaugus või julgustab lausuja väikevenda, polegi selge, aga igatahes tuleb minna edasi, jätkata pikka ja väsitavat rännakut. Minna ei tule mitte üle mere, kus luilab valgus, vaid üle neeme. Kas see on otsene kutse teispoolsusesse või kutse jätkata paratamatut teekonda? Kas tegu on äreva ja ängistava või malbe ja õndsalt õrna matkaga? Nendele küsimustele ei anta luuletuses selget vastust. Viimased kaks värsirida liiguvad olevikuhetkest tulevikku, lausuja ja väikevend kaovad kunagi kuhugi kaugusesse. Kui varem tuikasid vaid minategelase verelibledes päikesekiired, siis luuletuse lõpuks on „igavese päikse võrsuv and“ ehk kuldne seeme mõlema tegelase rinnas.

Kirjandusteadlane Franco Moretti on väitnud selle aastatuhande alguses, et luule kaotas XIX sajandi keskpaigas oma sotsiaalse funktsiooni. Seda pööret on lihtne seostada muusikast ja laulust kaugenemisega. Olgugi et nüüdisaegses tarbimiskultuuris ongi muusika meedium, mille kaudu kõige intiimsemalt ja intensiivsemalt puututakse kokku (nüüdis)luulega, kujutab laulutraditsiooni kandev roll luule levimisel (ennekõike digitaalsel ajastul) enamikus kirjanduslugudes jätkuvalt pimetähni. Luule ja laulu lõimumist vaadeldakse peamiselt turvalisest kaugusest, keskendudes ennekõike suulistele traditsioonidele, rahvaluulele jne. Laulusõnad on aga nii üks vanimaid, ent ka nüüdisaja kõige populaarsem luulevorm. Mesopotaamia hümnid ulatuvad enam kui nelja tuhande aasta taha, Sokrateski hindas vaid hümne jumalatele ja oode suurmeestele. Eel- ja varauusaegsetel žanritel (nt hümnid ja ballaadid) on akadeemilises käsitluses alati oluline roll. Alles viimastel kümnenditel on esile kerkinud ka nüüdisaegne suhe muusika ja luule vahel. Olgu selle põhjuseks kas siis hierarhiate lammutamine või levimuusika sedavõrd kandev roll kultuuris. Kõige selle krooniks muidugi Bob Dylani Nobeli kirjandusauhind 2016. aastal. Kirjanduse ajaline keerukus ilmneb paljuski just siis, kui võtta vaatluse alla kuuldavaks tehtud luuleklassika ringlemine, kujunemine ja teisenemine.

Olen viimasel ajal hakanud mõtlema, et lüürikasse on koondunud kõiksugused patriarhaalse ühiskonna dogmad, mida, tõsi, üritatakse nendesamade dogmade abil lammutada. Laul – alates juba meie rahvalaulust – on aga näide vabadusest. Nõnda on hoopis teistlaadse kuju saanud ka Talviku „Legendaarne“, mis lauluväljakul kaotab ilmselt oma potentsiaalsed traagilised ja ängistavad tähendusvarjundid, et avada hoopis teistsugused sotsiaalsed ja rituaalsed aspektid, kollektiivsed esteetilised luule­kogemused.