Vajame graafilist disaini

KARIN PAULUS

Suurte oluliste probleemide kõrval, nagu vaesus või süvenev ebavõrdsus, on lausa piinlik mureliku suuga sõna võtta väikeste proosaliste kribalate pärast, mis häirivad küll iga päev kümnete tuhandete inimeste elu. Nimelt rääkida ühissõidukipeatuste puudulikust disainist.

Trolli, trammi ja bussiga sõitis Tallinnas mullu ligi 133 miljonit inimest, kellele lisanduvad rongi kasutajad. Ometi peab selleks, et teada saada, millal on bussi oodata, kohati maadligi roomama, mõistatama, mis on rokakihi või sodi all või milline number on kustunud. Mõnel pool haigutab nädalaid tühi stend. Pealekauba võib veenduda, et enam tillemat kirjasuurust ei leia. Rongi väljumisajadki on esitatud kohati rahvarikastel perroonidel tihti hämaruses, krüptilises vormis ning mikroskoopilise suurusega koodidega, mille mõistmiseks on vaja spetsiifilise vaksaližargooni tundjate abi. Ajutiselt peatatud trammiliini number on peatuse märgil punasega üle soditud. Kui ei teaks, et tramm tõesti ei tule, arvaks, et mõni kratt on nalja teinud. Teisal on trammimärgil rist peal. Kas sellest saadakse üheselt aru? Rajult mõjub ka kleeplindiga imelik käskkirja moodi paber putkas. Kas tõesti hakkab pensionär seal pakutud QR-koodi skannima?

Ükskõik, milliseid vahvaid piktogramme ning elektroonilisi tabloosid sõidukites ka ei kasutataks, algab kõik siiski tänavalt. Graafiline disain peab olema arusaadav ehk siis loetav, koormavate seikadeta, üheselt mõistetav. See käib nii kellaaegade kui ka marsruudi kohta. Eriti vajavad tähelepanu ajutised ümberkorraldused. Kuidas saab inimene, kes on tulnud peatusesse, teada, et siit sõit ei alga, tramm liigub kuidagi ebatavaliselt või tuleb rongi asemel minna hoopis bussi peale? Ekstra küüniline on soovitus vaadata graafikut kodulehelt. Pole mõtet ka arvata, et kõikjale tulevad ekraanid, pealegi vajatakse nendegi kõrvale trükitud infot, sest nii on parem keskenduda ning sõite planeerida.

Avaliku ruumi infograafika peab olema nõnda selge, et mõjuks loomulikult ning arvestaks lugupidavalt nendegagi, kes on pikaldased või kehva silmanägemisega. Tuleb tõdeda, et optimaalse info väljasõelumine ning selle loogiline esitamine nõuab palju vaeva. Ideaalis võiks disain olla laiahaardeline, mõistetav nii lapsele kui ka eakale, samuti eri komberuumist tulnud persoonidele.

Muidugi on murekoht, et peatused pole meil tegelikult mõeldud mitte niivõrd peavarjuks, vaid erafirma teadetetahvliks nii Tallinnas, Tartus kui ka Narvas. Seal reklaamitakse bussiaegade asemel pigem kasiinot, poliitikut või mingit teenust. Asi pole ehk puuduvates linnadisainerites, vaid ühistranspordi asjapulkades, kes pole ilmselt empaatilised ega lähe ka ise naljalt trolli peale, rääkimata külakese rongijaama väisamisest. Teenuseid saab alati sisse osta.

Ometi on ajaloost võtta häid lahendusi. Näiteks lennujaamade puhul – need on ju ütlemata keerulised ja rahvamassist tulvil – on üks tuntumaid Amsterdami Schiphol, kuhu Benno Wissing (Total Design) tegi kuuekümnendatel adekvaatse lahenduse. Hoolikalt valiti paigutus, kirjatüüp oli kaugelt loetav, põhisildid kollased, teised rohelised, piktogramme polnud. USA üle neljakümne lennujaama kujundanud autor Jane Davis Doggett on rõhutanud, et teekond võiks olla ruumiliselt tajutav, ning on lisanud oma lahendustesse julgelt värve ning sümboleid. 1972. aastast tuntakse Massimo Vignelli New Yorgi metrookaarti, mis on loetav ning kergelt ampsatav eri värvi liinide ja kompositsiooni tõttu. Kogu sekundaarne info visati välja, et inimesel oleks lihtne liikuda punktist punkti ja adutaks, kus on ümberistumiskohad.

Tegelikult on linnaruumi viidad meilgi juba kohati talutavad: siin on sõna otseses mõttes suunda näidanud Ülemiste linnak, kus arendaja on mõistnud, et heaolu avalikus ruumis – see tähendab ka liikumise hõlpsust – on ka äriliselt kasumlik. Esitise lahenduse asemel on kasutuses juba uus osaühingu Disainiosakond loodud viidasüsteem, milletaolist näeb Tartuski, kus ekslemist on sestap vähem.

Hea graafiline disain pole seega mingil kombel snobism ning seda on põhjust kui tarvilikku kraami häälekalt nõuda.