Muru on guru

MERLE KARRO-KALBERG

Muruniiduki leiutas 1830. aastal Inglismaal Edwin Budding. Vaevalt oleks härra Budding toona osanud arvata, et on kokku pannud masina, mis muudab järgmistel aastasadadel linna- ja maamaastike väljanägemist tundmatuseni, aitab kaasa elurikkuse kaole ning vahetab kuldnoka kevadekuulutajana välja. Kunagi Prantsuse aedadest ja Inglise parkidest tuntud pügatud muru, mida töömahukuse tõttu said endale lubada ainult kroonitud pead, on nüüdseks muutunud laiatarbekaubaks, mis üheülbastab ja vaesestab keskkonda. Murust on saanud kultuurifenomen, kus põimuvad keskkond, staatus, esteetilised tõekspidamised ja inimpõlvede kaupa edasi antud uskumused, milline peab linn olema.

Esimene muruniiduk oli enda ees lükatav lihtne mootorita masin ja seda kasutati eeskätt spordiplatside hooldamiseks. Kaks esimest muruniidukit müüdi Londoni Regenti pargi loomaaiale ja Oxfordi kolledžile. Sealt edasi andis muruniiduk põhjuse luua eraldi reeglid rohelisele pinnakattele näiteks tennises ja jalgpallis. Muruniidukite tõsisem tootmine sai tuule alla 1860. aastatel, XIX sajandi lõpust on pärit esimene aurumootoriga muru­niiduk.

Nüüdseks on muruniiduk või kaks igas peres, kel maalapike kasida. Tagasihoidlikust käsimasinast on välja kasvanud mootoriga traktorid ja veebi kaudu juhitavad robotid. Ühtlasi on muruniiduk ka radikaalne maastikukujundaja. Aiad ja niidud on muudetud roheliseks vaibaks, nagu pügatud muru nimetati XIX sajandi aianduse kirjanduses. Lisaks eraaedadele ja taluõuedele on niidukid töös ka parkides, eraettevõtete hoovides, kaubanduskeskuste parklates jne.

Välja on arvutatud, et USAs võtab muru enda alla 23 protsenti linnade pindalast. 1990. aastatel kasvatati Ameerika Ühendriikides muru enamal maa-alal kui maisi. Praegu on linna rohelistest aladest 50–70 protsenti intensiivselt pügatav muru. Saksamaal Leipzigi linnas on muru katvuseks mõõdetud 50 protsenti, ka Rootsi linnades on saadud sama tulemus. Meil pole vastavaid mõõtmisi tehtud, kuid pole põhjust arvata, et meil muru vähem oleks. Muru on parkide, liiklussaarte, eraaedade ja tööstushoonete ümbruse peamine n-ö roheline materjal, linnakeskkonna nähtamatu tapeet.

Mis siis murul viga on? Miks seda siunata?

Tihe muruniitmine süvendab paljusid kitsaskohti, mis ümbritsevatele kriisidele kaasa aitavad. Niidetud muru ei ole muud kui dekoratiivsel eesmärgil loodud taust, kuid murualad peaksid olema palju enamat: linnalooduse ökosüsteemi toetajad. Kui küsida, kust saaks linnas ruumi juurde põõsastele ja puudele, siis üks võimalus on muru arvelt.

Tihe niitmine on taimedele stress, pidevale pügamisele peavad vastu ainult mõned üksikud liigid. Tegime suvel maastikuarhitektide Karin Bachmanni ja Anna-Liisa Undiga katse ning märkisime istutuskasti toodud ruutmeetrisel lapil ära liigid, millest muru koosneb. Kokku tuvastasime neid kaks. Kõrval istutuskastis asus ruutmeetrine niidulapp, liike määrasime seal ligi kümme korda rohkem. Tihedasti pügatavas murus ei lähe taimed kunagi õitsema, seega ei paku need toitu tolmeldajatele. Lühikeses murus ei leia putukad ega loomad pelgupaika. Tihe pügamine teeb roheala põuakartlikuks. Eelmisel suvel oli Tartus näha, et juunikuu kuumale pidasid vastu paremini need alad, mida ei niidetud. Kui kuumal päeval termokaameraga pilti teha, siis selgub, et asfaldi järel on kuumimad paigad pügatud murualad, niitmata jätmine vähendab pinnatemperatuuri mitme kraadi võrra, puud, põõsad ja rikkalik rohttaimestik on jahedama linna võtme­tegurid. Lisaks neelab muru kasvatamine tohutult ressursse: vaja on väetada, kasta, murusse tükkivaid võililli mürgitada ja kütust, et masinaga niita.

Niitmine või niitmata jätmine on polariseeriv ning jagab eestlased selgelt kahte leeri. Murust on saanud elukeskkonna vaimne teejuht. Tõekspidamised, mis on linnalooduses ilus, mis kole seavad väga jõuliselt linna kujundamise põhimõtteid. On aeg vaadata esteetilise fassaadi taha ning näha, kui palju rohelisemaks ja mõnusamaks muutuks linnad kui muru asemel oleks tihnikud, aasad, metsad ja põõsastikud.