Teie ütlete kliimakriis, Eesti ütleb, et tegutseme

KERTU BIRGIT ANTON

„Teie ütlete kliimakriis, Eesti ütleb, et tegutseme.“ Just nende sõnadega võttis Kaja Kallas kokku Eesti sõnumi üleilmsel kliimakonverentsil COP28. Konverentsi tulemus oli ühelt poolt ajalooline – esimest korda kolme kümnendi jooksul mainiti lõpptekstis kliimamuutuste peamist põhjust fossiilkütuseid –, teisalt täiesti ebapiisav selleks, et hoida kliimasoojenemist enam-vähem elamiskõlblikes piirides.

Eesti sõnum konverentsil oli armutult silmakirjalik. Õigupoolest olid sõnad täpselt õiged, aga teod sellega vastuolus. Kuidas teisiti anda hinnang sellele, et kliimakonverentsi ajal sai Eesti Energia õlitehas uue ehitusloa? Fossiilkütuste ja taastuvenergia tootmise üheaegne arendamine kõlab nagu soov langetada kaalu, süües kolm hamburgerit, aga ühe salati sinna juurde.

Käesolev kümnend on kliimakriisi ohjeldamise seisukohalt kriitiline: kui inimkond ei asu lähiaastatel kiiresti vähendama kasvuhoonegaaside heidet, on võimatu hoida kliimasoojenemist isegi 2 kraadi piires ka siis, kui minu põlvkond annab endast kõik. COP28 lõpptekstis, millega Eestigi nõustus, sisaldub üleskutse „kiirendada tegevusi“ enne 2030. aastat. Arvestades valitsuse ponnistusi lasta uuel õlitehasel iga hinna eest fossiilkütuseid toota vähemalt 2035. aastani, paistab mulle, nagu oleks olnud Eestil algusest peale plaan minna konverentsile rääkima ilusaid sõnu, aga tegusid mitte kuidagi muuta.

Kliimamuutuste pidurdamisel on kesksel kohal ühise, kuid jagatud vastutuse põhimõte. Kliimakriisi leevendamiseks on vaja kõigi panust ning need, kel on võimalik teha rohkem ning kes on siiani põhjustanud suuremat kahju, peavad tegutsema kiiremini. Kui kõik elaksid nii nagu eestlased, oleks vaja veel kolme maakera. Seega on meil kohustus mahutada kõigepealt iseend kiiresti looduse piiridesse, alles seejärel tohime teistele näpuga näidata.

Meil ei ole vaja kliimamuutuste leevendamiseks oodata kuni järjekordse kliimakonverentsi lõppteksti saab kirja jõuline üleskutse jalad kõhu alt välja võtta. Kliimateadus on selge: selleks et inimühiskond Maal saaks edasi kesta, tuleb jätta fossiilkütused maa sisse, võtta kasutusele taastuvenergia, hoida ja taastada metsikut loodust. Vajalikke seadusemuudatusi ja rahastusotsuseid ei tee keegi meie eest, vaid neid peavad tegema riigikogu, valitsus ja kohalikud omavalitsused. Vaiksematest linnadest, renoveeritud korteritest ja puhtamast õhust on kõigil võita.

Klaarime ühe küsimuse ära: kliimakriisi süvendamisega ei saa ühiskond rikkaks. Mõne ettevõtte omanikud võivad küll ajutiselt teenida suurt kasumit ja kui see ettevõtte juhtub kuuluma riigile, siis saab sellega täita riigieelarvet, aga seda ainult põhjusel, et varjatud kulu jääb ühiskonna kanda. Süvenevate kuumalainete, tugevamate tormide ja hävinud saagi eest ei maksa fossiilkütuste tootja kellelegi hüvitist. Eestis kehtestatud madalad keskkonnatasud ja „süsinikukvoodid“ ei peegelda kaugeltki tegelikku keskkonnakulu. Tormidega katkevate elektriliinide ja leitsakus kadunud töövõime eest maksab lõivu igaüks ise. Praeguseks on õlitehase ehitusse maetud juba ligi 350 miljonit eurot. Kui tehas käima pannakse, tekitab see kliimamuutuste süvendamisega veel sadu miljoneid kulu. Ja nii igal aastal. Käsi püsti, kes soovib selle kinni maksta?

Eriliselt valusalt torkas mind Kaja Kallase kõnes viide noortele kui meie suurimale aardele, kes võtavad kliimaõigluse oma südamesse ja kätesse. „Me peame neisse uskuma,“ ütles ta. Kuid uskumisest ei piisa. Me peame tegema koostööd, et ohjeldada kliimakriisi ja taastada loodust. Noored ei suuda eales ellu viia vajalikke muudatusi ja teha seda piisavalt kiiresti, kui need, kes on otsustavatel kohtadel, kaasa ei aita. Me võime avaldada meelt, teha rahvaalgatusi ja võita kohtus, aga kui poliitikud muudavad seepeale mängureegleid, jäävad meie käed lühikeseks. Teismelistel võiks olla vabadus käia kohtingutel ja teha lollusi ilma ängistava vajaduseta õppida tundma poliitiliste läbirääkimiste salakeelt, et võidelda elamisväärse tuleviku eest. Noore inimesena tahaksin uskuda praegustesse otsustajatesse, aga nad annavad mulle selleks väga vähe põhjust.