Valitsus peksab jälle

Parem on surra vaese ja haigena autoromus kui elada mootorsõidukimaksu all.

KAAREL TARAND

Lõpuks ometi sai Eesti ka ühe päris isikliku ja sisulise maksudebati. Avalikul mõttevahetusel mootorsõidukimaksu kehtestamise üle on küll puudujääke ja üldse oleks see pidanud toimuma ning viima maksu kehtestamiseni juba aastate eest. Kuid parem hilja kui mitte iial ning vähemasti praeguseks on eelnõu väljatöötamise kavatsuse valmimise järel toimunud aruteludes sisu tublisti enam kui kevadel riigikogus menetletud maksuseaduste muutmise aegu, mil opositsioonierakonnad tegelesid parlamendis kõige muu kui andmepõhise väitlusega.

Praegu näib, et toimub kõrvuti justkui kaks arutelu, millest teine sisaldab vaid müra ja võiks olemata olla. Ühes osalevad plaani välja töötanud asjatundjad, samuti transpordimajandust hästi tundvad ja selles osalevad huviesindused, maailma ja Euroopa suundumustest informeeritud inimesed laiemalt. Seal ollakse teadlikud probleemi komplekssusest, millest maksu abil inimkäitumise mõjutamine on kõigest üks element, ning arutatakse asjatundlikult maksu arvutamise ja rakendamise detaile, maksu mõju kliimaeesmärkide saavutamisele, linnaruumi planeerimisele, aga ka sõidukiomanikele, olgu nad üksikisikud või ettevõtted. Sel arutelul on kõik eeldused viia parima võimaliku tulemuseni, milleks teadagi on talutav, ehkki mitte kedagi täielikult rahuldav kompromiss.

Teine „debatt“ käib opositsioonierakondade juhtimisel. Selles domineerivad faktide ja andmetega katmata sisutud hüüatused, käigus on kõik, mis sobib juba valitsuskoalitsiooni moodustamisest saadik opositsioonilisi erakondi ühendanud propagandistliku üldteesiga, et meile (rahvale) on valetatud ja valetatakse muudkui edasi ning valetajad ei saagi põhimõtteliselt midagi muud teha kui kurja. Kellelegi, seal­hulgas riigikogu liikmele ei ole keelatud end avalikult naeruväärseks teha, kuid sellega ei maksaks liiga hoogu minna, sest oma rumaluse demonstreerimine ühes valdkonnas kahjustab pikkamööda inimese usutavust ka aladel, millest ta ehk tõesti midagi teab.

Selles osakonnas on värvikaid eksemplare. Üks peab öises ühismeedias dialoogi maakera tuumaga (kuid saab sellelt nõu küsides alati vastuseks „Mul ükskõik“). Teine on avastanud, et kuu on laiendanud oma mõjutustegevust ka Läänemere veele. Nüüd varitsevat ja hävitavat tõusulained pahaaimamatute suplejate kleite randades, kus seni tõusu ja mõõna ei tuntud. Kolmas aga on valitsuse kavatsustest nii meeleheitele viidud, et kaalub koguni oma viiest autost ühe mahamüümist, kui algatatud rahvaliikumine selle kaitseks ei peaks edukas olema.

Ajakirjanduse kohatisel võimendusel on selgunud, et just vaese maal elava leibkonna jaoks on vältimatu pidada vähemalt kolme autot, sest pereisa ja -ema käivad omadega iga päev kuskil kaugel ja mittetasuval tööl ning järelikult peab nende hulk alaealisi lapsi ühistranspordi puudumise tõttu kolmandaga iseseisvalt kooli vahet sõitma.

  Piia Ruber

Valdavalt aga on opositsiooni poliitilised juhid oma praegustes avaldustes lihtsalt silmakirjalikud, sest olid nad ju ise koos valitsuskoalitsioonis, kui majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi juhtimisel koostati „Transpordi ja liikuvuse arengukava 2021–2035“ koos kõigi andmemahukate lisade ja prognoosidega. Nad lihtsalt pidid olema teadlikud mootorsõidukimaksu kehtestamise vältimatusest arengukavas seatud eesmärkide saavutamiseks, kuid sellest rääkimiseks ei jätkunud poliitilist julgust. Iseennast ja avalikkust peteti valega, justkui edevus, ahnus ja sõltuvushaigused kaoksid ühiskonnast nõiaväel, ilma välise mõjutava sekkumiseta. Loomulikult, kui probleemi ei ole, ei pea seda ka lahendama. Paraku probleem ise ei teadnud, et teda pole olemas, ning ronis välja tagasi. Seega tähistab käimasolev maksudebatt mitte valetamist, vaid vales elamise lõppu.

Informeerimatus ehk teadmatus on suur ja paljudele meelepärane jõud. Nagu võiski eeldada, näitavad esimesed arvamusküsitlused nn automaksu kohta, et ülekaalukas osa kodanikest on selle kehtestamise vastu mis tahes kujul. Mõistagi ei ole neist inimestest 97% lugenud silpigi arutelule pandud eelnõu väljatöötamise kavatsusest (VTK) ja selle aluseks olevatest uuringutest, rääkimata süvenemisest riigiametite mahukates andmekogudes sisalduvasse ja kõigile avalikult kättesaadavasse statistikasse. Milleks lugeda, kui see tekitab peas ainult häirivaid ebakõlasid? VTKs on kirjas, et „mootorsõidukimaks on suunatud Eesti sihile vähendada transpordivaldkonnas juba lähiaastail fossiilenergiakasutust ja heitkoguseid, panustades seeläbi nii rahvatervisele kui elukeskkonnale avalduva negatiivse mõju vähendamisse“. Kas maksu vastased 72% kodanikest on ühtlasi veendunud, et nimetatud siht on vale ning ongi lahe, kui elukeskkond ja tervis halvenevad, ning valitsuste ja riigikogu otsustega Eesti riigile võetud siduvatest rahvusvahelistest kohustustest tuleks kiiresti lahti öelda? Inimtekkeliste kliimamuutuste eitajaid on Eestis õnneks üsna vähe ning järelikult näitavad välkvastused automaksu küsimusele mitte ühiskonna järsku ja traagilist pööret vaimupimedusse, vaid lihtsalt seda, et teema on veel lihtsalt läbi mõtlemata.

Mootorsõidukimaksu üle käiv arutelu on sünnitanud mitu toredat ja lausa mütoloogiliste mõõtudega inimtüüpi, kes kõik täidavad näitemängus ohvri rolle. Senisest veelgi rängema rõhumise alla lähevad maavaene, suvekoduga linlane, mitmeautopidaja jt. Rollid ei ole veel lõpuni välja joonistunud ja igasse sobivate inimeste hulk on ka teadmata. Nende eestkõnelejateks hakanud erakondades paistab igatahes valitsevat lootus, et automaksu ohvreid on sadu tuhandeid ja nad kindlustavad praegusele opositsioonile järgmistel valimistel seninägematu võidu. Tõsi, osaliselt tüübid kattuvad, sest ajakirjanduse kohatisel võimendusel on selgunud, et just vaese maal elava leibkonna jaoks on vältimatu pidada vähemalt kolme autot, sest pereisa ja -ema käivad omadega iga päev kuskil kaugel ja mittetasuval tööl ning järelikult peab nende hulk alaealisi lapsi ühistranspordi puudumise tõttu kolmandaga iseseisvalt kooli vahet sõitma.

Seda muidugi juhul, kui kolm muinas­jutuautot ikka tõesti on peres olemas. Rabavaim uudisinfo, mis maksu­debati keskmesse jõudnud, on väide, et peaaegu iga neljas registris figureeriv sõiduk võib füüsiliselt enam mitte üldse eksisteerida võis siis olla sõiduvõimetu. Kuidas sai üks register üldse nii käest ära minna? Me ei kujuta ju ette, et samamoodi võiks surnud hingedest kubiseda rahvastiku-, äri- või töötamise register. Kuid hästi: nüüd on asjaga tegelema hakatud, kuigi minu meelest kohtlevad teemal hoolikalt sõnu valivad rahandusminister Võrklaev ja kliima­minister Michal seda seltskonda liiga poputavalt ning lubavad kanda riigivõimu kuluna tagajärjed, mis on ju suures osas tekkinud kodanike hoolimatusest, lohakusest või siis varimajanduses tegutsedes õigusvastase käitumise tõttu. Üleüldine „amnestia“ nihutaks veelgi rohkem paigast igaühe õiguste, vabaduste ja kohustuste tasakaalu, millega rahva meelest on niigi probleeme. Seetõttu ootaks valitsuselt pigem sirgjoonelisemat sõnumit ja mõjuvaid sanktsioone kui empaatilist hoolekannet.

Lootuskiirena kõigile enam kui 20 aasta vanuse sõiduki (registri järgi on neid 309 000) omanikele terendab see, et kui nad ka automaksuvastase vabadusvõitluse kaotavad, aga metsas kümmekond aastat vastu peavad, dekoreeritakse paljud neist, täpsemalt nende autod, Musta Märgi Ordu kavaleriks. Nad saavad oma sõidukid arvele võtta vanasõidukina, mis maksu alla ei käi, ning siis ei ole enam kaugel ka aeg, mil riigi tegevustoetuse abil lööb Eestis õitsele kuni 10 000 väikest ja armsat, autondusele pühendunud 30 uunikumiga eramuuseumi. Jätkub igasse külla ja kihelkonda.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht