Hädad haritud naiste maal

Rahvaloenduse andmed sunnivad kahtlema Eesti haridussüsteemi elujõus.

KAAREL TARAND

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui kohtuvad statistika ja poliitika, on kohe ka õhus oht, et sünnivad valed järeldused ja mõõtmistulemustes juba peidus olevad hävingu eod jäävad märkamata, vältimatud otsused langetamata. Statistikaameti äsja avaldatud 2021. aasta rahvaloenduse andmed Eesti elanike haridustaseme kohta võrdluses varasemate rahvaloendustega on just seda sorti libe pind.

Esmapilgul paistab kõik kaunis. Suurstrateegiasse „Eesti 2035“ ning sellest lähtuvasse haridusvaldkonna arengukavasse kirja pandud suhtarvulised eesmärgid on käeulatuses. Kõrgharidusega inimeste osakaal suureneb, põhiharidusega inimeste oma aga väheneb, teatab statistikaamet. Tööealise elanikkonna seas on kõrgharituid koguni 41,2%.

Kuid kas see trend on ikka püsiv? Esiteks paneb selles kahtlema laialt teada fakt, et Eesti kõrgharidussüsteem oma praeguses mahus on finantsilise kokkukukkumise äärel ning rahastuse suurendamine on esialgu veel vaid lubadus koalitsioonilepingus, mis kehtib teatavasti ainult märtsivalimisteni. Ja kui valimiste järel ka uuesti kokku lepitakse, siis ütleb näiteks 2018. aastal kõigi erakondade (v.a EKRE) allkirjad saanud teadusleppe kibe kogemus, et teele võib ilmuda üha uusi ootamatuid asjaolusid, mis asendavad lubaduse täitmise poliitilisele ja rahandustehnilisele iluvõimlemisele toetuva jutuvahuga.

Teiseks vaatab statistikast vastu tõsiasi, et põhiharidusega inimeste osakaal on võrreldes 2000. aastaga praeguseks kahanenud eeskätt kalendrilise paratamatuse, mitte aga haridussüsteemi pideva paranemise tõttu. Sajandivahetusel oli eakate vanuserühmades (75 ja vanemad) põhiharidusega inimeste osakaal 65–80%. Neist inimestest vaid üksikuid õnnestus nüüd taas üle lugeda, sest loendajate haare teispoolsusesse ei ulatu. Eakate vanuserühmades on sõja eel, ajal ja vahetult järel vähe koolis käinud inimesed asendunud järgmise põlvkonnaga, kus põhiharidusega inimeste osakaal jääb vahemikku 25–50%. Juba järgmisel rahvaloendusel nende pealt enam sama statistilist kasu ei lõika. Põhiharidusega inimeste osakaal on kõige väiksem (6–8%) vanuserühmas 50–65 aastat, kuhu kuulujad käisid koolis ENSVs kehtinud kohustusliku keskhariduse nõude aastatel. Nooremates vanuserühmades on neid, kes põhiharidusest kaugemale ei jõua, taas 13–20% ning siin ei ole elukestva õppe loosungitest ega PISA testi saavutustest positiivseks muutuseks erilist abi olnud.

Eesti Naiste Liidu juhatus 1920-1922; keskel istub Marie Reisik. Toona oli elu ilus, nüüd oleks neil haritud kaasasid keeruline leida.

Filmiarhiiv

Teisisõnu on hariduslik kihistumine väikseim keskealiste hulgas ja kasvab nooruse suunas, sest statistiline grupp „kõrgharidus või keskeriharidus keskhariduse baasil“ on stagneerunud, sellele tasemele jõudnute osakaal on enam-vähem sama (42–45%) terves vanuse­vahemikus 30–65 aastat. Seega on põhihariduse või vähemaga piirdujate arv söönud keskmikke ehk keskharidusega või selle baasil kutseharidusega inimeste hulka. Kas ja kuidas see võib olla seotud muutustega majanduse struktuuris või turul pakutava töö iseloomuga, ei julge siinkohal eriuuringuid tundmata oletada.

Ka kõrgharidusega grupi sees ei pruugi kõik olla nii ilus ja kestlik, kui optimist loodab. Tööealiste vanuse­rühmas (rahvaloenduse metoodika järgi vanuses 25–64 aastat) on kõrgharidusega isikuid kokku 300 000. Doktorikraadini on jõudnud 6800 inimest, magistreid on 148 000. Peaaegu sama palju on seega rühmas inimesi, kelle puhul kõrgharidusest saab rääkida vaid tinglikult. Statistikas on doktorite ja magistritega ühte gruppi pandud ka bakalaureused ning rakenduskõrghariduse või keskhariduse baasil keskerihariduse omandanud. Bakalaureuse tasemega (tõenäoliselt) piirdunuid on kokku 89 000 ja see on kõrgharidussüsteemis toimunud muutuste ehk Bologna deklaratsioonis sõnastatu kiire ja innuka rakendamise tagajärg.

Võib-olla on liialdus gümnaasiumi taseme haridusele kolmeaastase sisult endistviisi üldharidusliku programmi pakkumist kõrghariduse pähe nimetada noorte inimeste aastaid väldanud petmiseks, kuid nii palju kui tööandjatelt kuulda, tähendab bakalaureus tööturul pahatihti ebapiisavaid teadmisi-oskusi, kuid suuremaid nõudmisi sissetulekule. Riigi hariduspoliitikute ees seisab seega küsimus, kui mõistlik on bakalaureuste tootmist üldse lubada, kui on teada, et kolmandik neist magistriõppes jätkata ei taha või ei ole selleks suutelised, ning pealegi ei ole Bologna deklaratsioon mingi pühakiri.

Sihtimata ei tohi jätta ka haridusest endistviisi vastu vaatava soolise tasakaalustamatuse probleemi. Statistikaamet nendib: „Eestis omandavad naised kõrgharidust märksa agaramalt kui mehed. Nii on see olnud ka varasemate loenduste andmetel. Vanuses 25–64 on kõrgharidusega 52,7% naistest ja 33,7% meestest. Eelmise loenduse vastavad näitajad olid 47% ja 30%.“ 2000. aasta rahvaloenduse vastavad näitajad olid 37 ja 26%. Toona pidi hariduslikult võrdväärsest partnerist suu puhtaks pühkima 55 000 naist, nüüd aga juba 66 000. Eeldades, et haridusel on ühiskonnas väärtus, on hariduse soolise tasakaalustamatuse paratamatu tagajärg, et naised võtavad järk-järgult kanda aina suurema koorma ühiskonna juhtimisel. Küllap on sellel positiivne mõju ühiskonna rahumeelsusele, aga kas ka peamiselt vanemate meeste sõnastatud rahvastikupoliitiliste eesmärkide poole püüdlemisel? Ja kas haritud naised on intellektuaalsete partnerite defitsiidi käes ka eraelus õnnelikud?

Eriti nn rahvuskonservatiivide meele­härmiks tehti rahvaloendusel kindlaks, et kõrgharidusega 25–64-aastaste naiste keskmine laste arv ühe naise kohta oli 1,55. Keskharidusega naistel oli sama näitaja 1,72 ning põhi- või madalama haridusega naistel koguni 2,05. Kui A ei või jääda B-ta, siis oleks loogiline oodata, et vähemasti EKRE ja Isamaa, kus häälekalt nõutakse sündi­muse kasvu, alustaksid ka aktiivset kampaaniat ja näitaksid üles seadusandlikku initsiatiivi noorte naiste ülikoolist eemale tõrjumiseks. Selleks oleks veel teinegi põhjus. Nimelt kasvab Eestis kiiresti kõrgharidusega sisserändajate hulk ja konservatiiv võib hakata kahtlustama, et haritud naine kipub partnerina kohalikule matsile eelistama haritud võõramaalast.

Probleemi teisest otsast vaadates peaks lõpuks ometi leidma mõistliku vastuse küsimustele, kuidas tuua rohkem noori mehi ülikooli ja mis on valesti madalamates kooliastmetes, et poisid on seal tüdrukutest kehvemad või väiksema õpimotivatsiooniga. Sel teemal on jauratud peaaegu sama kaua kui üld­hariduskooli eestistamise üle, aga vastust, plaani ja tulemust ei ole.

Rahvaloenduse haridusstatistikast peaksid kiireid järeldusi tegema ka kõigi erakondade regionaalpoliitikud. Loendusandmete järgi eelistavad kõrgharidusega inimesed linnalisi elupiirkondi, eriti loomulikult Tartut, Tallinna ja selle lähiümbrust, kus kõrgharidusega inimeste osakaal tööealises elanikkonnas ületab 50%, maapiirkondades aga küünib see napilt 30%ni. Kuni endiselt kehtib vankumatu seos elanikkonna haridustaseme ja tema võime vahel tekitada majanduskasvu, luua lisandväärtust, siis kuidas paistab rahvaloenduse andmete valguses maapiirkondade majandusarengu perspektiiv? Ja mis neil haritud inimestel viga on, et nad sugugi ei kipu alaliselt maale elama ja töötama minema? Kas koalitsioonilepingusse kirja pandud lubadus, et „regionaalse ebavõrdsuse leevendamiseks arvestame Euroopa Liidu raha suunamisel Eesti maapiirkondade ning nende konkurentsi­võime ja tööhõive suurendamise vajadustega“, on senise trendi muutmiseks üldse töötav instrument?

Küsimused kõrghariduse, seal­hulgas selle hankimiseks tehtud kulu, ja sissetuleku seoste kohta jäävad mõneks järgmiseks korraks. Valitsuse arusaamad sellest (vähemasti avaliku sektori haritud tööjõu asjus) aga ilmuvad juba peatselt järgmise aasta riigieelarve eelnõusse.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht