Aet Annist: „Loodan väga, et eestlane pole see viimane, kes on nõus kapitalisti ja kasvumajandust orjama.“
Keskmisest kehvema aasta lõpuks võiks dirigeeritud vingumisele siiski punkti panna.
David Graeberi ja David Wengrow’ kirglikkus võidelda inimkonna arenguetappide ja Turgot’lt pärineva „evolutsioonilise hullusärgi“ vastu on imetlusväärne.
Elin Kard: „Kunstnikupalgale kandideerijate üha suurenev professionaalsus ja pühendumus loometööle teeb valikud aasta-aastalt keerukamaks.“
Mismoodi võiks kunst tagasi tuua selle lummuse, mis maailma ratsionaliseerudes vägisi kipub ära kaduma?
Teatrite rahastuskorra täpsustamise puhul kehtib loodetavasti ühe kunagise lavastuse pealkiri „Lõpus on kõik õnnelikud, ja kui ei ole, siis pole see lõpp“.
Teadmise väljendamise vorm peaks olema kultuuriliselt tundlik, võimaldama siseneda mõistmisviisidesse põliskultuurilise kogemusega kooskõlastatud moel.
Kogukonnad võivad teha suuri asju, aga ei saa kogu maailmavalu ka nende lahendada jätta.
Jõelähtme valla Liivamäe küla areng sunnib taas arutama valglinnastumise üle ja mõtlema sellele, kuidas teha nii, et kasvav linn keskkonda ei koormaks.
Eluaseme hinda on mõjutanud ehitamise kallinemine, intresside tõus, ehitusturu jahtumine ning investeeringuna soetatava kinnisvara kasv.
Päikeseline poetess paljastab oma peidus poole. Kristiina Ehini uue raamatu sõnum kõlab: naised, õppigem ennast väärtustama.
Teine maailmasõda ei lõpe enne, kui toona kannatanute järeltulijad oma (perekonna)lugu mõtestavad ning seeläbi muutuvad. Ühe võimaluse pakub selleks kunst.
Euroopa filmiauhindade kahe viimase aasta valikut vaadates tundub, et Balti riigid on vana Euroopa filmimaade kõrval kohta leidmas. Tänavune suurvõitja oli aga „Emilia Pérez“.
Tänavu sai sada aastat Eesti esimese täispika mängufilmi esilinastusest: 12. detsembril 1924 hakkas Tallinna kinos Rekord jooksma filmidraama „Mineviku varjud“.
Klubid on osa linna identiteedist, kogukonnatunde kasvatamise paik. Elanikud ja külastajad saavad seal võimaluse loovaks eneseväljenduseks.
Minevikku pagemise peapõhjusena joonistus välja info üleküllus. Noored ütlevad, et praegune aeg on liiga kiire.
„Leviaatani“ suurus ei seisne pelgalt show mastaapsuses ja sündmusväärtuses, vaid esteetilises plaanis ka selles, kui mitmes katseklaasis seekord paralleelseid reaktsioone korraldati.
Kas ja kuidas õpetada tehisarule juba olemas termineid? Või tuleb leppida, et eesti terminid hakkavad tehisaru pakutava tõttu muutuma?
Gilma Teodora Gylytė: „Tagantjärele ma väga imestan, et õpingute ajal ei pööratud nõukogude arhitektuuripärandile ja selle uuendamisele mingit tähelepanu.“
Läti teatri ülevaatefestival „Skate“ on ennekõike mõeldud Euroopa festivalide produtsentidele, et nood märkaksid Läti lavastusi ja teatritegijaid, aga vaadata võivad kõik.
Tänavusel „Jõulujazzil“ sai kogeda oskuslikku stiilide sulatamist, aga ka teatraalsust, matkimist ja illusiooni loomist.
Kuraator Maike Lond soovis lühilavastuste õhtul „SAAL3“ anda sõna saalile, mitte nii nagu harilikult teatrit tehakse, võttes sinna kaasa midagi juba olemasolevat.
Soome valgete-punaste vastuolu on hakanud taanduma alles nüüd, rohkem kui sada aastat pärast kodusõda. Niisugused romaanid nagu „36 urni“ aitavad jõuda mõistmise ja lepituseni.
Põnev tervik moodustub Mart Kangro raamatus „Põhineb tõestisündinud lool. Päriselt-päriselt“ just dialoogidest, mis loodud lavastustele, ja ka sellest, mida keegi Kangro kohta ütleb.
Päiv Dengo luulekogu „Kilpkonn üheks päevaks“ tekstid tahavad läbitantsimist, kehastamist, väljahääldamist.
Taavi Suisalule iseloomulik hoiak kunstnikuna on teaduslik neutraalsus, ta loob tingimused kogemusteks, aga ei sunni neid vaatajale peale.
Thornton Wilderi „Üle noatera“ tekst on äge: näitlejalt oodatakse rollist sisse-välja jalutamisi ja publikuga suhtlemist, ka rollivahetusi. Ent toimima see lõputu maailmalõpp laval ei hakka.
Esiküljel antropoloog Aet Annist. Foto Piia Ruber
Tarmo Soomere, „Eesti hariduse tähendusrikas lähiajalugu“
Intervjuu Leedu arhitekti Gilma Teodora Gylytėga
Päiv Dengo „Kilpkonn üheks päevaks“
Sirpa Kähköse „36 urni. Eksimiste ajalugu“
Mart Kangro „Põhineb tõestisündinud lool. Päriselt-päriselt“
lühilavastuste õhtu „SAAL3 vol. 3“
Taavi Suisalu näitus „Arktika saatkond“
Läti teatri esitlusfestival „Skate“
Järgmine Sirp ilmub 10. jaanuaril.