Tallinnas on viimase aasta jooksul senise tegevuse lõpetanud kolm olulist ööeluasutust: alternatiivkultuuri kodu Sveta baar, rahvusvaheliselt tunnustatud tekno­klubi Hall ning progressiivse house’i ja tekno armastajate lemmikpaik 9/11. Seda laadi kohti on suletud ka teistes Eesti linnades, samamoodi mujal Euroopas. Viimase nelja aastaga on Ühendkuningriik kaotanud 37 protsenti ööklubidest, mis teeb umbes kümme ühe kuu jooksul, selgub Öö­elumajanduse Liidu (Nighttime Industries Association) hiljutisest uuringust.¹ Niisamuti on teatanud oma tegevuse lõpetamisest järgmisest aastast Berliini menukad klubid Watergate ja Renate, s.t pikeneb sealsete suletud klubide nimekiri, kuhu 2000ndate algusest kuulub juba ligi 80 asutust. Ja kuigi kõikides nimetatud linnades ja riikides on avatud ka uusi kohti, siis on ööklubide sulgemine pikemaajalisem suundumus, mille lõppu on keeruline ette näha.

Majandusraskused

Klubide sulgemise peapõhjus on majandusraskused, mida süvendavad hinnatõus ja üldine kulude kasv. Ühelt poolt käivad inimesed harvem väljas ja kulutavad meelelahutusele vähem raha. Samal ajal on märkimisväärselt kasvanud ettevõtete kulud rendihinnast kuni elektriarve ja töötasuni. Seda kõike olukorras, kus klubid ei olnud koroonakriisist veel täielikult taastunud, kui juba saabusid erakordselt kiire inflatsioon ja energiakriis.

Kui Eestis ei ole kultuuriministeerium klubikultuuri hoidmiseks midagi teinud, siis nii Saksamaal kui ka Prantsusmaal kvalifitseeruvad ööklubid, kus pakutakse kvaliteetset programmi ja rakendatakse kahjude vähendamise meetmeid, kultuuriinstitutsioonideks. Need asutused on asetatud samasse kategooriasse ooperimajade ja muuseumidega. Selline staatus kaitseb ööklubisid linna keskklassistumise ja hinnatõusu eest ning võimaldab neile kultuuri­sektorile mõeldud maksusoodustusi ja ligipääsu varem kätte­saamatutele toetustele. Selline otsus on tehtud mõistes, et klubikultuur annab märkimisväärse panuse linna ja riigi majandusse: näiteks Berliini ööelu meelitab igal aastal ligi 3 miljonit turisti, kes panustavad kohalikku majandusse umbes 1,5 miljardi euro ulatuses.

Prantsusmaal on loodud sihtotstarbelised toetused ja maksusoodustused ööelupaikadele ja -üritustele. Ka Ühendkuningriigis eraldatakse ööelu elavdamiseks raha ning arutatakse seadusemuudatusi, mis suurendaksid kohalike omavalitsuste kohustust kaitsta ööelukohti kinnisvaraarendajate surve eest.

Vaatamata Saksamaa, Prantsusmaa, Ühendkuningriigi ja teiste riikide teadlikest sammudest klubikultuuri kaitsmiseks ja toetamiseks levib valdkonnas olukorra kirjeldamiseks juba mõnda aega uus sõna „Clubsterben“ (klubisurm). See on nähtus, kus kultuurilist ja ühiskondlikku lisandväärtust pakkuvad klubid sulgevad järjest uksi, samal ajal kui peavooluklubid, mida külastavad jõukamad keskealised, õitsevad.

Noorte uutmoodi harjumused

Peale juba kirjeldatud keerulise majandusolukorra ja kinnisvaraarendajate soovi ehitada igal võimalusel kultuuri­kvartalite asemele elamud on klubikultuuri hääbumise valemis veel üks oluline muutuja – noored. Mitmesuguste uuringute, aga ka klubiomanike väitel eelistab Z-põlvkond veeta vaba aega kodus. Iseenesest ei ole see kuigi suur üllatus, sest ei ole peaaegu midagi, millele oma kodudiivanil ligi ei pääse, alates kohtinguäppidest voogedastusplatvormide ja toidu tellimiseni.

Kuid on ka teine seltskond noori, kes ei istu küll kodus, kuid ei käi ka klubides ja kelle huvid on vanemate põlvkondadega võrreldes muutunud. Raha kulutatakse kallitele brändirõivastele ning aega eelistatakse veeta spordi- ja mitte ööklubides. Kui väljas käiakse, eelistatakse restorane ja kokteilibaare. Muutunud eelistuste ja keerulise majandusolukorra tõttu pole klubides käimine noorte seas varasemaga võrreldes enam nii atraktiivne ja see ei ole enam nende elus nii oluline, sest üksteisega suheldakse veebis.

Ööklubide sulgemise trend peegeldab ühiskonna muutusi, alates majandusraskustest ja kinnisvaraturu survest kuni noorte uutmoodi eelistusteni. Klubikultuur, mis on olnud linnade kultuuri- ja majandusidentiteedi oluline osa, seisab silmitsi keeruliste sisemistest ja välistingimustest tulenevate raskustega.

See, et noored osalevad ööelus vähem kui varem, ei pruugi olla läbinisti halb suundumus, vaid sellega tuleb kohaneda neil ettevõtteil, kes soovivad oma tegevust ööelu valdkonnas jätkata. Hiljutises vestluses märkis üks selles valdkonnas 25 aastat tegutsenud Tallinna ööklubi juht, et ööklubi ärimudel ei ole märkimisväärselt muutunud 1980ndatest peale – juba üle neljakümne aasta. Kuigi endiselt on inimesi, kellele sobib traditsiooniline formaat, kus klubi­öö tähendab baari, tantsupõrandat ja suitsunurka, on selge, et tänapäeval on vaja värskemaid lahendusi, mis vastaksid praeguste noorte ootustele ja harjumustele.

Milleks pingutada?

Kuigi suurel osal 1990ndail sündinuil on äärmiselt kurb näha senise klubikultuuri hääbumist, tuleb tunnistada, et nooremate muutunud elustiili ja väärtustega on vaja kohanduda. Samal ajal on oluline kasvatada teadlikkust klubikultuuri sügavamast tähendusest ja selle kultuurilisest ja sotsiaalsest rollist – tegu pole ainult meelelahutusega. Kui selleks ei leita tõhusaid meetmeid ja uusi formaate, võib lähiaastatel kultuuriliselt ja sotsiaalselt rikastavate klubide arv veelgi kahaneda. Alternatiivne klubikultuur toetab eneseväljendust ja kuuluvustunnet. Alternatiivne klubi on rohkem kui lihtsalt peopaik: see on pühendumusega kureeritud turvaline keskkond, kus inimesed saavad jääda iseendaks, sõltumata klassikuuluvusest, seksuaalsest sättumusest, rassist või muudest isikuomadustest.

Näiteks minu Sveta baari kohta tehtud uurimistööst ilmnes, et seal said inimesed end vabalt väljendada, nautida muusikat, tantsida ning kogeda turvalisust ja vabadust ilma kriitika või tõrjutuse hirmuta.² Klubikultuuri kadumine oleks linnadele märksa suurem kaotus kui pelgalt mõne meelelahutusasutuse sulgemine. Klubid on osa linna identiteedist, kogukonnatunde kasvatamise paik. Elanikud ja külastajad saavad seal võimaluse loovaks eneseväljenduseks. Linnad, mida tuntakse elava klubikultuuri ja mitmekesise ööelu poolest, suudavad meelitada kohale peale nädala­vahetusturistide ka pikaajalisemaid elanikke ja ette­võtteid. Näiteks Berliin, kus ööelu on linna brändi osa, on suutnud klubikultuuri kaudu tõsta oma atraktiivsust ka rahvusvaheliste tööandjate ja spetsialistide seas, mida ilmestavad isegi töökuulutustes tehtud viited linna ööelule.

Kui klubikultuur marginaliseerub või kaob täielikult, jäävad linnad vaesemaks nii kultuurilise mitmekesisuse kui ka majandusliku elujõu poolest. Seega on oluline nii klubivaldkonna sees kui ka laiemalt arutleda ja tegutseda selle nimel, et klubikultuur kestaks ka muutuvas maailmas.

1 Night-time Economy Report 2024 https://ntia.co.uk/nte-economy-report-2024/

2 Natalie Mets, Eesti- ja venekeelsete noorte integratsioon läbi klubikultuuri. Tallinna Ülikool, 2024.