Eesti arhitektide liidu novembri keskpaigas korraldatud konverentsil „Kallis kodu“ oli arutelu all eluaseme kättesaadavus, sealhulgas seda raskendavad tegurid, nagu sotsiaalmajanduslik ebavõrdsus ja segregatsioon. Sõna said välismaised ja Eesti eksperdid, tutvustati Euroopa linnade näiteid ning esitleti ettevõtmisi, mis hakkavad lähiaastatel kujundama siinset eluasemepoliitikat. Esinejad ei käsitlenud üksnes poliitikat ja planeerimislahendusi, vaid avasid sügavamalt ka arhitekti rolli selle murekoha lahendamisel.

Mõttemallide muutmine

On rõõm, et arhitektide liidu kutsel väisasid Tallinna mitmed arhitektuuri­avalikkusele tuntud tegijad, nagu peaesinejana üles astunud ilmakuulsa Office for Metropolitan Architecture (OMA) juhtivpartner Reinier de Graaf ja Belgia-Rumeenia arhitekt Oana Bogdan. Viini ühistuarendust tutvustas Katharina Bayer, Helsingi eluasemepoliitika lähtekohad avas Sanna Meriläinen, Berliini näidetest kõneles Ana Filipović ning Euroopa elamuühistutest pidas ettekande Ana Džokić. Välisesinejatele pakkusid täiendust Tartu ülikooli inimgeograafia ja regionaalplaneerimise õppetooli linnageograafia kaasprofessor Anneli Kährik, Tallinna linnaplaneerimise ameti detailplaneeringute teenistuse juht Kristi Grišakov ja kliimaministeeriumi ehituse ja elukeskkonna osakonna juhataja Kaja Pae.

Hollandlane Reinier de Graaf võttis oma ettekandega „„Arhitekt“ kui tegusõna“ („Architect, verb“) kokku 2023. aastal ilmunud samanimelise raamatu peamised mõtted.¹ Kuna de Graafi viimatine teos on väga põnev, teen ekskursi raamatusse ja tutvustan seeläbi ka konverentsi ettekande tuuma. Raamatus „„Arhitekt“ kui tegusõna“ on kesksel kohal tänapäeva arhitektuuri põhiväärtused ja sõnavara, mille abil hoonetest ja arhitektuurist kõneldakse. Arhitektuurivaldkonnas ei möödu päevagi, mil ei kuule või loe „jätkusuutlikkusest“, „innovatsioonist“, „heaolust“, „elamisväärsusest“, „ilust“ ja „loomingulisusest“. Need peaksid justkui kuuluma iga tänapäeva arhitekti varustusse ning nende abil peaks arhitekt elukvaliteeti parandama ja keskkonna taset tõstma.

Reinier de Graafi meelest algab arhitektide ja planeerijate ees seisvate keerukuste lahendamine sellest, kui muutub arhitektuurist mõtlemise ning rääkimise viis. Oma raamatut alustab ta 1990. aastate teise poole nn Bilbao efekti² süvaanalüüsiga ja jõuab nüüdisaegse arhitektuuri trendideni, kui projekteerimise võtab suure tõenäosusega üle tehis­intellekt. Arengukaare ühes otsas säravad endiselt staararhitektid, ent teises otsas kavandab tehisaru sama­suguseid humoorikaid ja viguritega hooneid. De Graaf tõi välja, et Bilbao efekt ei ole praeguses maailmas enam ammugi imerelv, mis lahendaks sellised ühiskonna ees laiuvad probleemid nagu konverentsi fookuses elamukriis. De Graafi humoorika etteaste ajal sai üsna kiiresti selgeks, et arhitektuurile pandud ootused ning (staar)arhitektide iha ehitada maailma kõrgemaid, suuremaid, peegelduvamaid ja veidramaid maju ei too leevendust praegustele valupunktidele. Pigem tekitab see neid juurde.

Reinier de Graaf näeb ühe põhimõttelise muutusena nimisõna „architect“ (EKI Sõnaveebi järgi on arhitekt „isik, kes projekteerib hooneid ja kontrollib teostatud ehitustööde tulemust“) teisenemist verbiks. Sõna „architect“ ei tuleks enam mõista pelgalt isikuna, vaid see võiks tähistada arhitektide igapäevast tegevust. Tema loogika põhineb mõistagi inglise keelel, ta toob näite: „I have to architect a solution that meets both the client’s needs and the constraints of the project budget“, mis tähendab, et arhitektil tuleb leida lahendus, mis „vastab ühtaegu tellija soovidele ja eelarve piirangutele“. Inglise keeles säilib seeläbi arhitekti kui eksperdi pädevus, aga rõhuasetus on probleemi lahendamisel, mitte arhitekti püüul silma paista ja nii-öelda staaritseda.

Kas üürida või osta?

Mitme esineja ettekandes teadvustati olulisi lähteandmeid ja fakte, mis eluasemekriisi kujundavad. Loomulikult pole see üksnes Eesti, vaid üleeuroopaline katsumus. Oana Bodgan tõi välja, et aastatel 2015–2023 on eluaseme hind tõusnud 48 protsenti. Seda on mõjutanud mitmed tegurid, nagu ehituse kallinemine, intresside tõus, ehitusturu jahtumine ning uue trendina investeeringuna soetatava kinnisvara kasv. Sama näeb ka Eestis. Tulu teenimiseks ostetud korterid on üks põhjus, miks näiteks Tallinna kesklinna piirkond ning Kalamaja on hinna ja kommunaalkulude poolest laiemale elanikkonnale kättesaamatuks muutumas. Kuigi eestlaste seas on kinnisvara omamise protsent endiselt suur, siis on Euroopas rendihind tõusnud kõige kiiremini just siin. Seda on tõuganud muu hulgas tagant idufimade ja tehnoloogiaettevõtete värbamispoliitika. Põhjusi on loomulikult teisigi.

Kinnisvara vallas saavad rängima tabamuse noored, kes on oma karjääri alguses. Linnageograaf Anneli Kährik tõi esile, et see ühiskonnagrupp sõltub eluaseme rentimise või mõnel juhul ka ostmise puhul kõige enam kuupalgast, sest neil pole enamasti tagavara, pärandust või muid tuluallikaid. Kuid, olgem ausad, kinnisvara ostmisel on määrav ka tugivõrgustiku suurus ja olemus. Eestlaste seas on elamispinna omamine endiselt oluline saavutus, kuigi koduomanikke on võrreldes 2010. aastaga üle kaheksa protsendi vähem ning üha enam suundutakse üüritule. Mujal Euroopas on eluaseme rentimine samuti tõusuteel, seda olenemata vanusest. Suured üürikulud on probleem sealgi ning üha enam vaadatakse lahenduste poole, mille puhul elanikud jagavad majas teatud ruume, nagu köögid, stuudiod, rattahoidlad või isegi elutoad (co-housing). Konverentsil tutvustati Genti, Berliini, Viini ja teiste Euroopa linnade näiteid. Ruumi­tüübina sündis co-housing 1960. aastate teisel poolel Taanis ning on võtnud aastakümnetega eri vorme, üks levinuim on noorte ja üliõpilaste hulgakesi koos elamine ja üheskoos kinnisvara rentimine. Saksamaal nimetatakse seda WGks,³ ja sellega on tõenäoliselt kokku puutunud suurem osa sealseid noori. Eestiski elavad näiteks üliõpilased või noored spetsialistid nagu ühiskorteris koos, igaühel oma tuba, kuid spetsiaalselt koos elamise tarbeks ehitatud hoonete hulk on meie elamufondis marginaalne.

Üürielamud ja restaureerimine.

Konverentsi lõpuosas tutvustati kliima­ministeeriumi plaane eluasemekriisiga toimetulekuks ning Tallinna linna visiooni. Oli kuulda plaanist jätkata riigi üürielamute rajamist, mõjutada poliitika kaudu üüri- ja ostuhindade kujunemist ning suurendada kohalike oma­valitsuste rolli elamumajanduse korraldamises. See tähendab terviklikku ruumiplaneerimist, uute elamupiirkondade kerkimise kõrval pakutakse ka restaureerimistoetusi, arendatakse teenuseid ja pööratakse tähelepanu piirkondadele, mis on vabal turul tagaplaanile jäänud. Linnade huvi on taskukohasemad eluasemekulud, mis tähendab, et need ei ületa ühte kolmandikku leibkonna sissetulekust. Tuleval aastal alustatakse Tallinnas tasukohase eluasemepoliitika alusuuringut, mille põhjal kavatsetakse aastaga valmis saada ka linna elamumajanduse poliitika. Muu hulgas püütakse uusehitusi linnaosade vahel jaotada, sest uued elamud tõmbavad kokku jõukamaid inimesi. Soovitakse, et ka uuselamupiirkondades oleks eri hinnatasemega kortereid. Riik jätkab üürimajade programmi, Tallinnas pannakse aga edaspidi rohkem rõhku paneel­elamupiirkondade renoveerimisele ja nende atraktiivsemaks muutumisele. Eks näis, kui kaua nende plaanide ellurakendamine aega võtab, kuid olukorra paranemise märke on näha.

1 Reinier de Graaf. Architect, verb.Verso, London 2023.

2 Bilbao efekt tähendab, et kultuuriinvesteeringud ja selle käigus loodud suurejooneline arhitektuuriteos peaksid kaasa tooma majandusliku tõusu linnades, mis on seni olnud raskustes. Nähtus on nime saanud Bilbao Guggenheimi muuseumi ja selle arhitektuuri järgi (arhitekt Frank Gehry, valminud 1997).

3 WG ehk Wohngemeinschaft ’korteri jagamine’.