Tallinna külje alla kavandatakse uut linnalist asulat ning vallavõimu tabas pahameeletorm. Nii kirjutas nädalapäevad tagasi Delfi ja valgustas Tallinna linnaregiooni arengut.
„Lõpetage juba kord see valglinnastumine!“ kostab üha kõlavama koorina. Kõige valjemalt hüüavad ikka piirkonda äsja kolinud elanikud ja teised valglinnastunud autosõltlased, kelle elukvaliteet lööb uute valglinna elanike lisandumisega kõikuma. Veidi mures on ka arhitektid, linnaplaneerijad ja looduskaitsjad, kelle maailmavaatega ei käi selline planeedi raiskamine kokku. Teisalt kostab hüüe valikuvabaduse, valdade iseseisvuse ja vaba konkurentsi kaitseks. Miks kõige väetim ja viimane – või hoopis seni kõige tublim! – vald või maaomanik saab kriitikat, kui teised Tallinna ümbruse nn rasvaringi vallad ja naaberkinnistute omanikud on saanud jõukaks just suure valglinnastumise tulemusena?
Lootus peatada üle maailma toimuv valglinnastumine – Eestis on see näha kõigi suuremate linnade ümber – Jõelähtme valla piires oleks lihtsameelsus. Maailma linnastumise ning linnade laienemise ja kasvamise üldises voolus on selle trendi tagasipööramine Liivamäe külas võimatu ülesanne. Linnade laialivalgumist toetab Eesti maksusüsteem, mis on sidunud valla eelarve seal elavate inimeste maksurahaga, ning tee-ehitus: teid ja tänavaid laiendades kahandatakse distantsid ajalises mõttes väikesteks ning antakse võimalus kiiresti linna ja selle tagamaa vahel liikuda. Eesti põhiseadus kaitseb omandit, selle vaba kasutamist ja käsutamist, mistõttu iga piirang, mis maaomanikule seatakse, on olemuselt ebasoovitav. Kui lisada siia veel ka omavalitsuse halduspiirides toimuv ning üksteisest ja riiklikest planeeringutest täiesti või piisavalt sõltumatu planeeringute koostamine, siis peaks kõigil selge olema, et sellises taustsüsteemis valglinnastumisele kui nähtusele piiri panna ei ole võimalik.
Meil on ju planeerimine?!
Taustsüsteemi mõistmine on kriitiliselt oluline, kui soovida muudatusi ja hinnata ponnistuse suurust, mida tuleb teha protsesside muutmiseks. Kas on olemas õiguslik alus, vahendid, meetodid ja tegijad mõningaseks sekkumiseks?
Miks mitte, meil on ju planeerimine? Jah ja ei. Planeerimine pole ju seni aidanud. On vähe teada asjaolu, et planeerimisseadus on ilmselt ainus seadus Eestis, mis võimaldab demokraatlikult ja avaliku huvi tagamiseks seada piiranguid maakasutusele, sh lubada või piirata ehitustegevust, ning et planeerimine on selle seaduse mõtte kohaselt eelkõige avalikust huvist lähtuv tegevus. Sellepärast on planeerimisseaduses ka planeeringute koostamise õigus ja otsustusõigus antud üksnes kohalikule omavalitsusele. Tundub veider, eks? Valitseb arusaamine, et maaomanikud koostavad planeeringuid ning omavalitsused lihtsalt menetlevad neid. Selline arusaam on juurdunud seetõttu, et detailplaneeringute rahastamine ja koostamine on lepingutega delegeeritud arendajatele ja maaomanikele ning see, kes maksab, tellib ju ka muusika. Kohalikud omavalitsused on sageli jännis hästi motiveeritud ja kindla äriplaaniga arendajate suunamisel, sest töö tegemiseks palgatud planeerijad istuvad piltlikult arendajate selja taga ja kuulavad eelkõige neid. Omavalitsustel on aeg see võimuvahekord selgeks teha. Sedasi suudetaks planeerida paremaid ruumilahendusi. Üldised trendid jääksid siiski muutmata. Areng toimub ikkagi seal, kus leidub sobiv maa ja arendajaid, ning siis, kui see osutub majanduslikult tasuvaks. Arendaja raha eest ei saa koostada selliseid planeeringuid, mida ta ellu viia ei taha. Valglinnastumise haldamiseks oleks vaja selget riiklikku poliitikat ning vajaliku raamistiku selleks võiks luua koostatav kliimaseadus.
Maa- ja ruumiameti võimalus
Riigil puudub kohaliku omavalitsuse autonoomiast tulenevalt otsene võimalus ruumiplaneeringuid ette määrata. Asjaolu tõttu, et planeerimisega pole eeltoodud põhjustel suudetud asustuse laienemist ohjeldada, on Eestis kujunenud asustust suunavateks tööriistadeks hoopis riiklikud piirangud, eelkõige loodus- ja muinsuskaitse omad. Need kaunis paindumatud suunised aitavad kindlasti maastikke kaitsta, kuid leiavad nutikalt rakendamist ka planeeringute takistamiseks … sest, kust otsid, sealt leiad. Nii ongi juhtunud, et kõrvuti asuvad rangete piirangutega alad, mida ei lubata planeerida, ning sellest välja jäävad vabad arengualad – head tervikut ei kujune. Tervikule oleks parem, kui planeeringutega sekkutaks jõulisemalt ja piirangud oleksid paindlikumad.
Kuigi omavalitsuste autonoomia ei lase riigil planeeringu koostamisse sekkuda, on riik võtnud mitmeid seda puudutavaid kohustusi ja eesmärke. Nende eesmärkide suunas liikumiseks, omavalitsuste ruumiotsuste koordineerimiseks ja sobiva taustsüsteemi kujundamiseks võiks olla abi loodud ja kujunemisjärgus maa- ja ruumiametist (Maru). Maru võiks kujuneda omavalitsuste ruumilist arengut tasakaalustavaks ja koordineerivaks üksuseks, mis võiks toetada kohalikke omavalitsusi planeerimisel ning juhtida linnaregioonide planeerimist, sh ühistranspordi, liikumise, maakasutuse, teenuste ja looduskeskkonna tervikvaates. Planeerimisel võib eeskuju võtta Soomest, kus näiteks Helsingi linnaregiooni kohta on koostatud omavalitsuste piiride ülene maakasutus-, elamu- ja transpordiplaan1. Selle peamine eesmärk on valmistuda tulevaseks (elanike ja linna) kasvuks, põimida laienemine jätkusuutlikult olemasolevasse linnastruktuuri ja suunata kohtadesse, kus ühistranspordi arendamine on soodne
Kas linnad valguvad üle piiri või kasvavad?
Kuidas aru saada, kas tegemist on linna laialivalgumisega või hoopis loomuliku kasvamisega? On ju linnad kasvanud ajast aega ning oleks kohatu arvata, et need ei peaks enam laienema, kuigi linnaelanikke tuleb jätkuvalt juurde. Tõsi, linnades on ruumi küllalt ning teenusedki on seal käe- jala juures. Põhjusi, miks kasv ei jää linna piiridesse, on palju ja neid juba kirjeldasin. On ka objektiivseid linnade laienemise linnaehituslikke põhjendusi, näiteks ebatavaliselt suur kortermajades elavate inimeste osakaal suuremates linnades. Kui Euroopas on see näitaja 50 protsendi ringis, Põhjamaades kohati kuni 70 protsenti, siis Tallinnas elab kortermajades ligikaudu 90 protsenti2 elanikest. Võib pidada loomulikuks, et see protsent väheneb edaspidi ka siin. Pereelamute või väikeelamute ehitamise võimalused on linnas küllaltki piiratud ning surve linna laienemiseks on seega loomulik. Linnad võiksid siiski püüda sellele muutusele vastata ning luua võimalused eramute ehitamiseks, planeerida sobivaid väikeste kruntidega tihedaid pereelamualasid, millest osa võiks olla ka renditavate (taskukohaste) eluruumidega. Linnade halduspiir on samuti ebapiisav argument valglinnastumise määratlemisel. Näiteks Rae valla Peetri asum on Tallinna südalinnale lähemal kui Nõmme, Pirita või Kakumäe. Pealinna laienemine Rae valda ja mõnele poole mujalegi on geograafiliselt seega täiesti loomulik. Eelkõige on valglinnastumine ruumilise keskkonna kvaliteedi küsimus. Tegemist on kompaktse asustusega alast väljapoole, looduslikele aladele või põllu- ja metsamaadele valgunud hajusa hoonestusega alaga, kus valitseb töökohtade, avalike ja äriteenuste puudus või vähesus, või on need kättesaamatud aktiivse liikumise vahendite või ühistranspordi puudumise tõttu.
Kui asustuse laienemist linnapiiri taha ei saa vältida, siis saab ometi planeerida ka linna piiridest väljas ruumilise terviklahendusega asulaid, identiteediga kohti, mille selgroog on kvaliteetne avalik ruum koos kiire ja mugava ühistranspordiga ning kuhu on planeeritud mitmekesine maakasutus töökohtade ja teenustega. Vaid sel juhul saavad linnad kasvada valglinnastumata.
Jõelähtme valla Liivamäe küla
Sajandivahetusel Maardu järve lähedale tasapisi kerkima hakanud ning praeguseks 500 elanikuga Liivamäe küla on valglinn. Selle jätkuna planeeritakse nüüd aga valla suurimat elamuala, umbes 100 uut hoonet 1500 elanikule. Sinna on planeeritud nii pere-, rida- kui ka korterelamuid, kuid ei midagi muud. Liivamäe küla kavandatavate planeeringute tulemusel kerkib sinna ruumikvaliteedilt ja liikumislahenduselt puhtal kujul valglinn. Koostamisel detailplaneeringutes ei ole arvestatud loodus- ja kohaväärtustega, üldplaneeringus kaardistatud poollooduslike rohealade ega rohevõrgustikuga, uusi parke ei kavandata, järvekallast ei avata. Puudu on järvest jõeni ulatuvad liikumisteed inimestele ja loomadele.
Linnades on hea tava, et kodulähedane park jääb 300 meetri kaugusele ning suurema loodusalani on kilomeetri jagu minna ehk 15 minutit jalgsi. Sama põhimõtet tuleks rakendada ka maapiirkondades. Kuigi elanike arvult annab plaanitu välja väiksema linna mõõdu, ei planeerita seda asulana oma avaliku ruumi, identiteedi ja kodulähedaste teenustega, nii et sinna oleksid oodatud ka uudistajad lähemalt ja kaugemalt. Asukoht Maardu järve ja Pirita jõe vahel on linlikuma asula kujunemiseks samas suure potentsiaaliga.
Linliku arengu eeldus on ühistransport. Küla kõrvalt läheb raudtee, kus võiks tulevikus sõita Tallinna ja Maardu vahel reisirong, uus jaam võiks olla kohe küla kõrval. Sellise liini mõtte ongi juba Tallinn ja Maardu välja pakkunud. Tõsi, peatus jääks teisele poole Peterburi teed, kuid eritasandiliste ülepääsudega saaks jalakäijate ja jalgratturite mure lahendada, siduda uue linnalise asumi ettevõtlusalaga ning avada Muuga asumist juurdepääsu Maardu järve äärde. Järve ääres peaks olema avalik rand ning linnaväljak. Kõik see on praegu kavandamata ja seega tuleks alustada otsast peale ning korraldada planeeringulahenduse saamiseks avalik arhitektuurivõistlus, teha koostööd naaberomavalitsustega ja piirkonna elanikega. Kui aga siinkohal visandatud visiooni piirjooned tunduvad Jõelähtme vallale või arendajatele liiga ambitsioonikad, tuleks tagasi tõmmata ka hoonestamise ambitsiooni: kavandada hajaasustuse põhimõttel mõnikümmend elamut ja säilitada suur maa-ala loodusmaastikuna.
Lõpetuseks
Valglinnastumist suuremate linnade ümber on raske, kui mitte võimatu tagasi pöörata. Vajalik on eesmärki ja fookust täpsustada ning „valglinnastumine“ defineerida. Asustuse planeerimisel tuleb luua identiteediga kohti, mida iseloomustab kvaliteetne avalik ruum. Uued asumid tuleks kavandada kiire ja mugava ühistransporditeenusega ning luua tuleks mitmekesine keskkond, kus on piisavalt teenuseid ja töökohti. Peab meeles pidama, et elukeskkond luuakse sajanditeks. Vaid sel juhul saavad linnad kasvada valglinnastumata. Kui soovitakse siiski hajusalt hoonestatud ala, peab see hajaasustuse kombel maastikku sulanduma ja olema väga väikese hoonestustihedusega.
1 Land use, housing and transport agreements. https://ym.fi/en/agreements-on-land-use-housing-and-transport
2 Arengustrateegia „Tallinn 2035“, Lisa 6.4. https://strateegia.tallinn.ee/kodu-mis-algab-tanavast/lisa-6-4
