Kõike selles raamatus tajutut ei saa sõnastada, kuid seletamatus ongi hea luule tunnus. Siin ta on. Selle aasta parim lyyrika.
Poliitikul on raske jääda demokraadiks, kui eduks on sillutatud ahvatlevamad teed.
Soomõõde pole Sofi Oksaneni teose ainus raskuspunkt. Oksanen avab hästi ka Vene ühiskonnas levinud mõistmatust Venemaast väiksemate riikide kodanike soovi suhtes oma kodumaad ja kultuuri kaitsta.
Miks suudab osa inimesi eristada õiget valest ka juhul, kui neil pole toetuda millelegi muule kui iseendale, eriti kui nende südametunnistus läheb vastuollu teiste inimeste üksmeelse arvamusega?
Ajaloosündmused on olnud sageli keerulisemad, kui Mihhail Zõgar neid kujutab. Lugeja ei tohiks unustada, et autor on ajakirjanik, mitte teadlane.
Mộng-Lani luule on rikkalik ja nõudlik, julge ja haavatav ning kas või sõja- ja pagulastemaatika tõttu aktuaalne.
Kõik uus on hästi unustatud vana. Kioskite uus tulek tähendab, et väikeses mahus on suur sisu, need aitavad täita sotsiaalseid, majanduslikke ja ruumilisi lünki.
Kuidas suhtuvad töötajad vilepuhumisse ja millised tegurid mõjutavad nende kavatsusi rikkumist nähes sellest teada anda?
Kui ühiskond mõistaks elurikkuse ja ökosüsteemide toimimise põhimõtteid, kaoks suur osa looduskaitse ja argielu vahelisi vastuolusid.
Pika elu jooksul kujunes Valtonist meie hõimurahvaste kultuuride asjatundja ja soome-ugri sildade ehitaja.
Vastvalminud näitusel pole hüpatud üle oma varju: näidatakse esemeid, mida siinsetes kodudes on kasutatud, ning pole püütud midagi osta või välismaalt laenata.
XXXI Haapsalu vanamuusikafestivalil sai kuulda uut koori, uut pilli, uusi üllatavaid seadeid ja uut teost.
Pärnu muusikafestivali publik armastab Neeme Järvit palavalt, aga ilmselt jagab seda tunnet kogu Eesti klassikalise muusika austajaskond.
Kumu näitus on peadpööritava orbiidiga rännak, mis suurele osale Eesti kunstipublikust on tõenäoliselt esimene põhjalikum kokkupuude Ameerika lõunamandri kunstiga.
Maiade kultuuri eritlev dokumentaalfilm „Tule sõnumid“ on ootuspäraselt informatiivne, ehkki fakte, küsimusi ja vastandumist oleks võinud isegi rohkem olla.
Temufi suvelavastuse „Oskar Luts ehk Laul igavesest õnnest“ õnnestumine saab alguse dramaturg Urmas Lennuki leidlikult valitud süžeest ja autoripositsioonist.
Ehkki klassikalise muusika kaanon vajab värske pilguga ülevaatamist, ei pea ka seda olemasolevat kaanonit tingimata juurteni dekonstrueerima.
„Hingede koguja“ palub vaatajal endaga autosse istuda, tühja kõledat maanteed pidi sõites ja hirmu alla surudes tooliservast kinni hoida ja kollidele vastu astuda.
Briti tiinekate reisikirjas Kreeta peohostelist on õnnestunud suurepäraselt kinni püüda industriaalpidutsemise ja kohustusliku rõõmu tühjus, selle lämmatav üksluisus.
Viljandi pärimusmuusika festival on mõneti nagu väike ajakapsel, kus saab igal aastal lemmikartistide esinemistele kaasa elada, samal ajal on alati midagi ka muutunud.
Liivia Leškin ei löö risti ette suure formaadi, tühjade pindade, žestiliste pintslitõmmete, otsiv-kobavate joonte ega energiliste värvitoonide ees.
Marleen Suvi lõuendid on intiimsed ning vaataja kõrvade vahel hakkab liikuma mõte, mis rahu ei anna: kas see on päris?
„Horizon“ on rõhutatult vanamoodne film – üsna žanritruu vestern, milletaolisi peale mõningate eredate erandite enam kuigi palju ei toodeta.
Lavastuse „Kibe!“ peamine komistuskivi tundub olevat alles arenemisjärgus autorikäekiri või siis vastupidi, liiga paljude käekirjade põrkumine, mistõttu isikupära läks kaduma.
Suhtlemine publikuga on loomulik ning piir etendajate ja publiku vahel kaob märkamatult.