Eesti sportlaste etteasted olümpiamängudel Pariisis said esmaspäeval kindlasti kümneid kordi suurema auditooriumi tähelepanu kui riigikogu liikmete omad Toompeal, kuid sealtki toimus otseülekanne ning jagati välja oma neljas, viies ja kuues koht. Need kohad on jama, nagu teada, ja need kuuluvad opositsioonierakondadele. Alati. Ehkki mõne opositsionääri peas võib keerelda lennukaid soovmõtteid ja lootust enne korralisi valimisi 2027. aastal kuidagi ikka valitsusvõimu juurde pääseda, paistab seekordses riigikogu koosseisus olevat selleks vähem võimalusi kui seni. Mingi muu koalitsiooni sünniks peaks üks kolmest liitlasest kuidagi eriti väljakannatamatult käituma ning mõni valitsusväline erakond omakorda vastupandamatult hästi. Kuid nõmeda käitumise monopolist hoiavad kiivalt kinni kõik kolm parlamendi opositsioonierakonda või nende osad, mis veel järel.
Riigikogu liikme tööst on saanud üks närusemaid ameteid riigis. Inimlikku kaastunnet väärib igaüks, kes karastunud pärisparteilaste meelituste ja virtuoosse mängu tõttu nende südametunnistuse klahvidel otsustas kandideerida ning jõudiski riigikokku tööle. Mitte üheski muus töökollektiivis, olgu tootmises või teeninduses, ei pea hommikul tööle minema teadmisega, et peaaegu pool töökaaslastest, „head kolleegid“, teeb kõik endast oleneva, et tööpäev nurjuks, sel tulemust ei oleks. Veel hullemaks teeb võrdluse teadmine, et erinevalt tavalisest ettevõttest ei saa ka omanik ehk tööandja kuidagi sekkuda ning masinapurustajaid tootmisliini äärest kõrvaldada, vallandada ega asendada tööhimulistega.
Ametlikult arutati esmaspäeval mootorsõidukimaksuga seonduvat, õigemini seda korra vastu võetud seaduse ainsat lõiku, mille president vaidlustas kui põhiseadusega vastuolus oleva. Nagu halvaks tavaks on saanud, juhtus midagi sootuks muud. Opositsioon rääkis kõigest läbisegi, enim mõistagi nn protseduurilistest küsimustest, mis üha korduva jaburusena paneb ka kõige kannatlikuma poliitikajälgija närvid proovile ja on kole kuulata. Peaaegu kangelasteona mõjus see, et mõned riigikogu töö takistamise viimase aja tavavõtted jäeti seekord kasutamata ning saadikud pääsesid enne ööd koju.
Enne lõpphääletust tõotasid oma fraktsiooni nimel kõnelenud Martin Helme, Urmas Reinsalu ja Andrei Korobeinik kolmest suust, et mootorsõidukimaksu eluiga jääb üürikeseks ja see tühistatakse esimesel võimalusel. Selline võimalus saaks kõige varem avaneda pärast järgmisi valimisi ja ka siis ainult tingimusel, et opositsioonierakonnad saavad kätte valimisvõidu ning loovad uue koalitsiooni omavahel, mitte mõne praeguse võimuerakonnaga, kel oleks peaaegu võimatu nn automaksu häälekaks vastaseks hakata olgu enne või ka pärast valimisi.
Miks aga üldse eeldada, et automaks võiks olla põletav päevaprobleem või valimiste põhiküsimus kahe ja poole aasta pärast? Kaks aastat on seda makstud, uue olukorraga on kohanenud nii inimesed kui ka turg, kuigi kõik seadusele pandud lootused ei ole võib-olla veel selleks ajaks täitunud ning mõjud ilmnenud. Tehniline vaidlus, kas maks on liiga suur või võiks olla natuke väiksem, võib ju tekkida, aga sellele jagub valimisdebattides umbes sama palju tähelepanu, kui seni on saanud näiteks aktsiisikaupade maksumäär, olgu tegu viina või bensiiniga. Keegi, kes tahab vähegi tõsiselt võetud saada, ei ole nõudnud ega hakka kunagi nõudma, et alkoholi- või mootorikütuseaktsiis tuleks üldse kaotada. Samamoodi läheb mootorsõidukimaksuga.
Opositsionäärid kaevavad visa järjekindlusega endale ise keelega auku, kui püüavad luua ühiskonnas arusaama, et maksud on karistus, mida valimistel kodanike enamuse toetuse saanud valitsuskoalitsioon määrab kannatavale rahvale erilise pahatahtlikkuse ilminguna ning soovist hävitada Eesti riik, tema kodanike jõukus ja heaolu. Valijad võivad ju olla naiivsed ja informeerimata, aga kui nende juurde minna jutuga, et päästame teid karistusest ja kaotame maksud, ei pääse ju ka selgituse teisest poolest, et kas see tähendab igaühele tasulist haridust ja meditsiini ning kust tekib raha toetuste ja pensioni maksmiseks. Kas ainus sallitud maks Eestis võib olla julgeoleku- või sõjamaks ning seegi tähtajaliselt?
Kokku lonkab parlamendi töö endiselt mõlemat jalga ja lõppu ei ole näha. Riigikogu juhatus on küll riigikohtu toel leidnud viisid istungite läbiviimiseks, kuid valdavalt töötavad veskikivid tühikäigul ja jahu ei tule. Ei ole küll head joonlauda ega valemit, mille abil kindlaks teha korrelatsiooni seadusandja töö tulemuslikkuse ning riigi majanduskasvu vahel, kuid selle seose eitamine viiks paratamatult väiteni, et põhiseadust, võimude lahusust, õigusriiklust ning riigikogu sealhulgas ei olegi vaja ja leidub mingi teine, ainult aknaalusele saadikule Kalle Grünthalile teada riigikorralduse viis, kus tal on piiramatult „karistusõiguslikke hoobasid“ igaühe vastu, kelle käitumine talle parasjagu ei meeldi.
Et lonkab, on isegi pehmelt öeldud. Mõni poliitikaveteran õhkas igatsusega 1990ndate tööparlamendi järele, mis ise mõtles ja juhtis, kirjutas ja otsustas, juba siis, kui see hakkas Eesti Euroopa Liiduga liitumise eel ja järel tasapisi jutuparlamendiks muutuma. Oli teraseid kõrvaltvaatajaid, kes kirjutasid demokraatia erosiooni pärast muretsedes palvekirju ja kolistasid häirekelli nii aastal 2001 kui ka 2012. Praeguseks ei ole Eestis juba mõnda aega ka jutuparlamenti. Olgu kuidas oli „Kahe Eesti“ või „Harta 12“ stiili ja tooni, üldsõnalisuse või konkreetsusega, kuid ühiskonnas oli tundlikkust ja reageerimisvalmidust, kui demokraatia masinavärgi mõne osa töös ilmnes tõrkeid.
Nüüd mitte. Publik vahib resigneerunult järjest nürimat vaatemängu, aga vilekoori üles ei võta. Mis lahti? Ollakse leppinud, nagu suur osa Eesti rahvast leppis Hruštšovi aja lõpuks Nõukogude võimuga. Kuna alternatiivi ei ole, valget laeva, Inglismaa sõjaväge ja ülekohtu hüvitamist ei tule, on ainus ellujäämise strateegia kohanemine, NLKP liikmeks astumine ja endale sedakaudu ehk tõekspidamisete müügi hinnaga suhteliselt parema sotsiaalse positsiooni hankimine. Võimukriitika saab eluõiguse vaid kodus, erasfääris, anekdootides.
Igaühe kohus võiks olla juba praegu läbi mõelda, kuidas ta kavatseb toimida 2027. aasta märtsis riigikogu valimistel, kui need ikka toimuvad. Demokraatia kriis Eestis on arenenud üsna küpsesse faasi ja millised on garantiid, et senises vaimus jätkamine, s.o elu toimiva parlamendita, triivib riigi ohutult järgmisse valimistsüklisse? Enamus ei saa normaalselt töötada ilma toimiva vähemuseta. See vähemus ise näeb end küll enamusena, kuid võimuta enamusena. Kui kaua ta viitsib end reitingutega toites võimuta tiksuda või millisteks meeleheitlikeks sammudeks on valmis, et „rahva soovil riik korda teha“?
Kuidas saame olla kindlad, et praegune reitingukuningas Reinsalu ei hakka peeglisse vaadates endas märkama aina rohkem Konstantin Pätsi näojooni ning ainest riigihoidja ameti pidamiseks? Ühe hiljutise peaministri näitel on hästi teada, kui kiiresti võib inimene hakata nautima eriolukorra võimutäiust. Ning mis juhtub näiteks 2026. aasta sügisel, kui president Alar Karis teiseks ametiajaks ei kandideeri ja riigikogu renegaadid vastupidiselt arvamusküsitlustes ilmnenud rahva enamuse soovile Urmas Reinsalu presidendiks ei vali? Mida teha, kui ka mõnes sõjaväeosas saavutavad ülekaalu härrad ohvitserid, kes usuvad, et parlament on kogu kurja juur ning näevad koos rahvaga lahendust ühes kõva käega päästeinglis? Hetkel veel võib see tunduda täiesti ebausutava stsenaariumina, kuid iga päev tegevusetust suurendab selle käivitumise tõenäosust. Ei ole tore, ei ole.
