Dokumentaalfilm „Tule sõnumid“ (Menufilmid, Eesti 2024, 70 min), režissöör Kairi Kivirähk, kaasrežissöör Sarine Arslanjan, monteerija Niels Gramsen, produtsent Anu Veermäe-Kalda, operaatorid Taavi Arus, Niels Gramsen, helilooja ja helirežissöör Richard Emanuel.
Kairi Kiviräha 25. juunil esilinastunud esimeses täispikas filmis „Tule sõnumid“ on vaatluse all maiade uskumused, kalender ja tulerituaalid. Loo keskmes on üle 25 aasta Guatemalas elanud spirituaalne juht ja astroloog inglane Mark Elmy, kes viib vaataja maiade eluolu ja tseremooniate keskele. Läbiv teema on tuli, selle olulisus rituaalide läbiviimisel ja igapäevaelus, maiade elufilosoofia ja iidsed tarkused, millest on tänapäeva inimestel palju õppida. Kõige selle käigus saab vaataja kogeda maiade ja lääne maailma ühendava Elmy pühitsemist maiade päevajuhiks.
Film algab elu poeetilise mõtestusega: „Me siseneme Maa üska, oleme kõik sündinud emakesest Maast, oleme sündinud pimedusest“. See võtab hästi kokku maiade kolm põhiprintsiipi, mis loovad üheskoos tasakaalu. Nendeks on kooseksisteerimine ehk eri eluvormide ja loodusega arvestamine; sisemise harmoonia ehk oma kutsumuse, tõelise mina leidmine ja aktsepteerimine, et kiirata harmooniat ka väljapoole, ning austus kõige ümbritseva vastu.
Maiad elavad seniajani loodusega kooskõlas, mis on tänapäeval nii haruldane. Loodusest kaugenenud inimesed on seevastu tasakaalutud, probleemidele ja tervisemuredele vastuvõtlikumad. Huvitav on tõsiasi, et maiade sõnastikus puudub sõna „haigus“: tegemist on keha, vaimu, meele ja emotsioonide tasakaalutusega – inimese energia on tasakaalust väljas. Elmy rõhutab, et kõik koosneb energiast, juhtides meid õigesse kohta, kus parasjagu olema peame, ning paneb kõik paika vastavalt asjade korrale maailmas. Eraldatus loodusest tuleneb sellest, et inimesed on end ümbritsevate energiate suhtes lukku tõmmanud – ei näe, kuule ega taju enam loodust ümberringi. Film suunab mõistma, kuidas olla ühenduses kõigega, mis meie ümber toimub.
Põlisrahvaste kultuuri on 500 aastat tugevalt survestatud. Viimased 50–60 aastat on olnud Guatemalas eriti turbulentsed: 1960. kuni 1996. aastani kestnud kodusõda tõi kaasa rände ja ulatusliku maiade genotsiidi, mitmete maiade vaimsete juhtide hukkamisega läks palju iidset tarkust kaduma. Kodusõja ajal olid igasugused rahvuslikud rituaalid keelatud. See jättis maiade kultuuri suure lõhe, mille vähendamine on viimastel aastakümnetel taas aktiivsemalt ette võetud.
Maiadega seoses on levinud palju eksiarvamusi, mille seast on vahest kuulsaim 2012. aasta maailmalõpu ennustus, mille tingis maiade kalendri vääralt tõlgendamine. Vähem teatakse maiade vaimsetest õpetustest ja elufilosoofiast. Balti filmi, meedia ja kunstide instituudis audiovisuaalse meedia õpingud läbinud ning Tartu ülikooli religiooniuuringute magistrikraadiga Kivirähk on pühendunud eri kultuuride vaimse praktika ja religiooni uurimisele. Viimasel seitsmel aastal on tema südameasi olnud kogu maiadega seonduv. Oma magistritöö1 tarvis uuris Kivirähk tänapäeva maiade uskumusi ja eluviisi ning 2022. aastal ilmus ka tema raamat „Püha aeg ja maiade kalender“2.
Dokumentaalfilmi tegija ei pea alati olema teema andunud fänn, kuid Kiviräha puhul see nii on: tema igapäevaelu on aastatega kogutud teadmiste ja kogemustega nii läbi põimunud, et maiade tarkustest on saanud loogiline osa ta elust. Ta on naljatamisi öelnud, et kui küsida ta käest, mis päev on, siis ei mäleta ta enamasti nädala- ega kalendripäeva, küll aga teab maiade päevaenergiat ja seab oma tegemised selle järele3. Näiteks enne lennupiletite ostmist või millegi planeerimist vaatab ta alati maiade kalendrit, sest on täheldanud, et kui ta seda ei tee ja juhtub liiga intensiivsel päeval reisima, võib probleeme esineda. Samuti teeb ta sõpruskonnas nalja, et kui keegi endale uue partneri leiab, siis nime asemel on oluline, mis maiade märki uus kaaslane on.
Kivirähk taotleb enamat kui vaid dokumentalistikat. Ühest küljest on film ootuspäraselt informatiivne, ehkki (ajaloo)fakte, küsimusi ja vastandumist oleks võinud isegi rohkem olla ning kohati on jäetud ka lahtisi otsi. Näiteks väidab Elmy, et maiad ei taju aega lineaarselt, vaid spiraalselt – aeg liikuvat tsüklites. Seejuures jääb selgusetuks, mida see täpsemalt tähendab. Lõpupoole toimuvast tuletseremooniast aimub aga soov viia vaataja meditatiivsesse või suisa transilaadsesse seisundisse.
Film on valdavalt hubane ja kutsuv, näiteks siis, kui Elmy oma kodus pannkooke küpsetab. Mehe selja taga liikumise pealt filmitud tuletseremoonia kohati värisevatest kaadritest jääb aga mulje, justkui viidaks vaataja kuskile ülisalajasse kohta, kus ta ei tohiks viibida, ehkki need on juba peaaegu 30 aastat seaduslikud. Intiimselt mõjuvad kaadrid vahelduvad avarust ja õhku lisavate looduse ja linnade panoraamvaadetega kohalike igapäevaelu saginast ja toimetustest.
Ei juhtu tihti, et Eesti autorid teevad dokumentaalfilme nii kaugetest ja müstilistest paikadest. Filmi vaadates võiks arvata, et tegu on Kumu või mõne muu dokumentaalfilmifestivali välisautori teosega – ei tulekski selle peale, et tegu võiks olla meie filmitegijaga. Filmi valmimine Kiviräha esimesest kokkupuutest Elmyga (režissöör osales veebi teel tema läbi viidud maiade astroloogia lugemisel) kuni filmi linastumiseni võttis seitse aastat. Ehkki koostöö Elmyga oli usalduslik ja sujuv, koges filmitrupp mõnel korral kohalike vastupanu. Protsess kulges siiski pigem ladusalt tänu headele võtmeisikutele, kes aitasid kohapeal uksi avada.
Kairi Kivirähk on tabavalt öelnud: „Kuniks me ei tea, mida me ei tea, ei ole me valmis otsima. Ma loodan, et see film annab impulsi teada, et siin maailmas on midagi rohkemat, mida meile pole õpetatud ja mida leiab vaid see, kes hakkab kuulama oma südant ja alustab võimatu missiooni rännakut.“ Ta leiab nagu Elmy, et kõik vaimsed koolkonnad ja religioonid tulenevad ühest algest ning igaühel tuleb leida oma südamele sobivaim tee. Isegi põliste eestlaste ja maiade loodusrituaalidel ja uskumustel on Kiviräha sõnul mitmeid ühisjooni. Mõlemad rahvad on olnud looduskesksed ning suhelnud vaimude ja loodusjõududega. Kõigi iidsete religioonide tavade järgimine aitab lähemale jõuda oma olemusele, elu kutsumusele, kuna oleme tugevalt seotud oma esivanemate ja loodusega.
1 Kairi Kivirähk, Tänapäeva maiade uskumused ja eluviis. Tartu Ülikooli usuteaduskond, 2019.
2 Kairi Kivirähk, Püha aeg ja maiade kalender. Varrak, 2022.
3 Kairi Kivirähk. Magistritöö: maiade ja eestlaste loodususkumustel on mõndagi ühist. – Novaator, 15. IV 2020.
