Tantsija, koreograaf ja lavastaja Mart Kangro: „Kõige suhtelisus on minu ideoloogia. Aga see ei tähenda, et kõik on ükstaskõik. Igal asjal on tähendus ja igal teol tagajärg.“
Kes ei haara võimalusest Venemaa militarism nüüd ja igaveseks lõpetada, paradiisi ei pääse.
Mart Kangro kujundisüsteem on alati pigem keeruline: ta ei ulata publikule kohe abikätt, vaid nõuab kohati arrogantseltki koodi tundmist.
Veneetsia seekordse kunstibiennaali peanäituse pärliks on postamendid ja juhtmotiiviks antropofaagia. Parim viis seda näitust kogeda on ehk selle kataloog.
Kas linnahall tuleks viia vabaõhumuuseumisse, anda laste kasutusse või lõigata pooleks? Linnahalli tulevikuvõimaluste võistlus andis palju ideid.
Arhitektuuriajaloost vaatavad vastu mitmed eksperimentaalsed lavad. Rahvusaate pühapaikadeks peetavate platside sappa sobib jääpurikatega Keila laululava ilusasti.
Kuidas personaalse riigi kujundamisel tehtavad valikud mõjutavad kodanike rolli ja põhiõigusi, nende tunnetamist ja mõistmist ning sellest tingitult hakkama saamist kiirelt muutuvas ühiskonnas?
Institutsionaalne pärand, rahvusvahelistumine ja konkurents 1988. aastast kuni 2010. aastate keskpaigani
Eesti ei peaks minema kaasa Saksamaa moodi pimesi Iisraeli toetamisega. Iisraeli riigi ja selle poliitika kritiseerimine ei ole antisemitism.
Kartul on apoliitiline, tema hektarisaaki ei mõjuta maailmasõda ega sundkollektiviseerimine, vaid ainult ilmastik. Teravili on poliitiline põllukultuur: sõda, stalinism ja eriti kollektiviseerimine vähendavad saaki.
Vaatajate arvu põhjal kipub eesti film ühes muu maailma väärtfilmiga teisejärguliseks jääma. Levi ja reklaami kõrval võiksid ka kohalikud kinod eesti uudisfilme toetada.
Nõnda „Jazzkaar“ igal aastal targalt toimetabki: ka muusikasõprade laiem ring on aru saanud, et festivali kaubamärk on kaljukindel ja selle soovitusi tasub kuulda võtta.
Cory Doctorow: „Sageli peetakse düstoopiliseks niisugust kirjandust, kus kõik läheb halvasti. Tegelikus düstoopias lähebki kõik halvasti, aga sinna ei saa midagi parata ega olukorda kuidagi muuta.“
Kui klassikalist maakaardi tüüpi utoopiat kummitav igavus võis võrsuda selle staatilisusest, siis nüüdisaegse teekaardi tüüpi utoopia võimalik igavus peegeldab keskkonnakriisi leevendusprotsessi võimalikku igavust.
Kontrakultuurist läbi kahe HÕFFil linastunud eesti filmi, „Mootorsaed laulsid“ ja „Tulnukas II. Valdise tagasitulek 17 osas“.
Paari-kolme mõtet hõlmavad raamatu-, kontserdi-, näitusekäsitlused ei suuda pakkuda täieväärtuselist mõtestust, vaid jäävad balansseerima kuhugi vahendatud tutvustuse ja reklaami piirimaile.
Artikkel sarjast „Millest mõtled?“
Võiks öelda, et „Päästik“ kasutab külastaja käivitajana nostalgiat ühe tõeliselt hea peo suhtes. See on põgenemine, aga mitte maailma hädade eest peitu pugemine, vaid enese laadimine.
Loodetavasti said muidu Saksamaal tegutsevad muusikud kodusel laval kodustest sonaatidest hingele sooja.
Kõlanud laulud saab teksti poolest jagada kolmeks: eesti luuleklassikal põhinevad, nüüdisteksti kaudu intiimsema puudutusega ning rahvaluulest ainest võtnud palad.
Tegemist on küll lavakunstikooli magistriõppe raames sündinud lavastusega, aga töö näitlejaga vajanuks siiski repliigi tasandil lavastaja Tormi Toropi suuremat tähelepanu.
On lahe, et tudengite teostest saab kokku panna ka vormiliselt kenasti läbi tunnetatud terviku, andes noortele võimaluse oma ideid näidata.
Sel aastal on veel mitu ooperivõrgustiku kohtumist ees ja Eesti meeskonnas olevat ka mõned vabad kohad, nii et alati on võimalus meie tiiba võrgustikus tugevamaks teha.
Tänavuse Veneetsia biennaali Soome paviljoni „The pleasures we choose“ ruumikujundaja on samuti eestlane – Kaisa Sööt.
Andres Söödi fotonäitusel kerkivad esile pildid, kus piiritul maastikul on imeväiksena tunduvad inimesed või objektid, andes edasi, kuivõrd mastaapne on maailm ja kui väike inimene.