Pealelend – Ott Kagovere

JUHAN RAUD

Tänavusel Veneetsia biennaalil märkis žürii erilise tunnustusega ära Kosovo rahvuspaviljoni näituse „The Echoing Silences of Metal and Skin“. Kosovo paviljoni graafilise disaini autor on eestlane Ott Kagovere.

Kuidas sa sattusid Kosovo paviljoni tiimi? Mis lugu seal taga on?

Ma kujundan raamatuid ühele Soome kirjastusele, mille nimi on Rab-Rab Press. Selle kirjastuse juht Sezgin Boynik on Kosovost pärit ja eks nii on need raamatud ka sinna levinud. Seal hakkasid need silma kunstnik Doruntina Kastratile ja ta soovis minuga koostööd teha. Ma ei teadnud enne Kastratist midagi, aga põgusa tutvuse järel paistsid tema tööd mulle väga põnevad. Neis on kaasaegsele kunstile omane uurimuslik algpunkt, kuid lõpptulemus mõjub pigem poeetiliselt ja afektiivselt. Ta oli mulle ka inimesena sümpaatne, mistõttu arenes kiiresti vastastikune mõistmine ja hea koostöö.

Räägi palun sellest projektist.

Tema projekt „The Echoing Silences of Metal and Skin“ tegeleb lokum’i (Turkish delight, Türgi maius) vabriku töölistega, kelleks on läbi aja olnud enamasti naised. Kuna tegu on seisvas asendis tööga ja väga pikkade vahetustega, siis on neil enamasti juba ka põlveproteesid. Paviljoni näituse keskmes on neli inimsuuruses metallskulptuuri, millest kaks on põlveimplantaadi ja kaks Kreeka pähkli koore kujuga.

Sellel projektil on palju huvitavaid tahke. Ka Kastrati ema on üks lokum’i vabriku töölistest ja tegelikult räägibki Kastrati oma ema lugu. See lisab tööle isikliku tasandi. Kuigi kitsalt võttes on Kastrati teinud neli skulptuuri, siis sellega on ta loonud ühe veidra ruumi, kus helil on tähtis koht. Selles osas tegi Kastrati koostööd helikunstnike Paul Hauptmeieri ja Martin Reckeriga. Heli on suundkõlaritega suunatud skulptuuride sisse, kasutades neid justkui kõla­kodadena. Lisaks sellele tunnetame oma jalgadega põrandasse paigutatud kõlaritest tulevat helivibratsiooni – samamoodi nagu võiksid tunda masinate müra lokum’i-vabrikutes töötavad naised.

Biennaali keskkonnas mõjub Kastrati esmapilgul tagasihoidlik lähenemine silmapaistvalt. Tema tööga saab kontakti pelgalt esteetiliselt või afektiivselt pinnalt. Kui aga lugeda seinateksti, kavalehte või raamatut, siis võib selle tööga tunde vaikset dialoogi pidada ning eri detaile avastada.

Kas tunned, et projektis osaledes esindad ka Kosovot?

Otseselt mitte. Või vähemasti ma ei mõelnud sellest kunagi selles valguses. Samas oli näituse avamisel kohal väga suur Kosovo kogukond. On ju tegu esimese aastaga, kui Kosovost saab ilma viisata Itaaliasse reisida. See oli huvitav hetk: olles umbes pool aastat kolme-nelja inimesega Zoomi vahendusel tööd teinud, nägin järsku kogukonda kellega ja kelle jaoks sai töötatud. Selles oli midagi väga liigutavat.