Talvepuhkus suvepealinnas

TRIINU SOIKMETS

Näitus „Une hõlmas“ Pärnu muuseumis 18. X 2022 –29. I; Piret Siguse, Silja Saarepuu, Marili Soku, Ramo Tedre näitus „Naeris” ning Silja Saarepuu ja Villu Plingi näitused „Väikesed inimesed” Raekojas 21. XII 2022 – 28. I; Valdek Lauri näitus „Süvasuige“ Pärnu Linnagaleriis kuni 4. II; Agustín Castilla-Ávila graafikanäitus „Vaikelu vaikusega“ Pärnu keskraamatukogus 9. – 31. I ja Urmas Uustali maalide ülevaatenäitus Pärnu kontserdimajas kuni 28. II.

Talveunne suikunud suvepealinnas pole vähemalt tänavu jaanuaris midagi romantilist. Kuigi lugu illustreerib postkaardilik stseen, ei tasu sellest end eksitada lasta, sest päikesekiirtes sädelevate lumehangede asemel liguneb linn parajasti lobjakalainetes, õhtuhämaruses vajub Rüütli tänava kohale karge kuu asemel raske udu. Ilmastikuolud soosivad ideaalselt antisotsiaalset seisundit, kus kõigusoojase eluka kombel talv pigem mõnuga maha magada ja inimkontakte vältida. Ja galeriikäik, kus näitused ei püüa kontseptuaalseid või sotsiaalseid dialooge luua, sobitub sellise unise faasiga hästi.

Une hõlmas. Näitus „Une hõlmas“ Pärnu muuseumis on üheks peatuskohaks asjakohane valik, seda enam et aastaid tagasi seal toimunud Andy Warholi näituse üks markantsemaid videoteoseid „Uni“ pakub nüüd võimaluse uuteks assotsiatsioonideks. Warholi näitust reklaamis muuseum omal ajal muuhulgas loosungiga „I like boring things“ ehk „Ma armastan igavaid asju“, ka praegu lubab muuseum samuti „tõeliselt haigutama ajavat näitust“, kuid hoiab uneilma sümboliseerivat valget tüll-labürinti läbiva külastaja siiski lõpuni ärkvel. Näituse aegu kavas olnud Polina Tšerkassova muusikalise muinasjutuõhtuga omakorda laiendati ja pikendati külastuskogemust veelgi.

Miks me magame, küsitakse näitusel ning pakutakse vastuseid nii teaduse kui ka pseudoteaduse vallast: et energiat säästa ja välja puhata, sünteesida mälu ja irduda reaalsusest. Pikemalt neil teooriatel ei peatuta, vaid suundutakse tutvustama magamisega seotud atribuutikat koopainimese põhuallapanust moodsate elektrimootoritega madratsiteni. Madratsid kujutavad endast justkui sponsorite messibokse, mis koos reklaam­materjalidega võivad kriitilisemas külastajas küsimusi tekitada. Kuid oh ajad, oh kombed – need ju muutuvadki, nii nagu magamisasemed, nii ka turundusvõtted. Pealegi pole ime, et ka magamisest on saanud omamoodi kaup. Kompulsiivselt hommikust õhtuni televiisori ees istunud Warholile või praegu helendava ekraani külge klammerdunule võib uneaeg olla defitsiitsem kui kunagisele talupojale, kes suviti koidust ehani põllul rassis, talviti aga suitsuvinguses rehetoas pudu­lojustega magamisruumi jagas. Unisele kunstihuvilisele võib vahelduseks mitte­kunstinäituse külastamine mõjuda vägagi virgutavalt.

Urmas Uustal. Suvepealinn talvel. 2022, õli, lõuend.

 Urmas Uustal

Juurikad ja mugulad. Pärnu Linnagaleriis mõjus kaksikväljapanek hoopis lõbustavalt. Esimesel neist, „Juurikates“ jutustasid Silja Saarepuu ja Villu Plink pisikeste puunukkude keeles lihtsa ja liigutava loo elust maal. Just sellisest arhailisest maaelu idüllist, kus talvist toasooja annavad puud, mida suvel higistades järjepanu lõhutakse ja laotakse. Väljapaneku keskne teos „Maal XXIII“ ei ole maalitud, vaid laotud puuriidaks, kuhu sisse ka peremees ja perenaine on justkui sisse müüritud; järgmises ruumis aga püüdsid peategelased mööda lae alt läbi jooksvat köit ronides kuldkala. Pole selge, kas nad saagini küünitades selle lõpuks üldse kätte said – või sai too hoopis nemad kätte? –, kuid vähemalt said nad sooja. Ja kindlasti said sooja autoridki, kes ühes näitusevideos teineteist ringi kärutavad. Meenutades kunagist maaelule pühendatud kevadnäitust Tallinna Kunstihoones, kus sama tandem esitles analoogset videot ringiratast sõitvast traktorist, on meeldiv tõdeda, et ka looduse eluring käib ühte rada ning kaugel see kevad ja künnitöödki on!

Teisel väljapanekutest, Animailma „Mugulates“ (Piret Sigus, Silja Saarepuu, Marili Sokk ja Ramo Teder) tiksutakse esimesega samasuguses installa­tiivses ja nukufilmilikus rütmis selle erinevusega, et tegevus toimub maa all ning nukkudeks on tekstiilist putukad ja mutukad, rotid ja mutid. Üheskoos sõbralikult naerist näksides mõjusid nemadki idülliliselt ning hetk, kui maapealne inimsugu otsustab tohutu juurvilja hoopis välja tõmmata, lõikab oma ülekohtuga valusalt sisse. Tuntud muinasjutt avaneb hoopis uue nurga alt – kui tavapäraselt elame selle puhul kaasa naeri sikutajate pikale rivile, siis nüüd tunneme tärkamas empaatiat hoopis nende suhtes, keda oleme harjunud pidama kahjuriks. Animafilmide eripära ja supervõime ongi usutavalt lavastada ja kujundada stseene ja situatsioone, mis lihast ja luust näitlejatega poleks võimalik ning antud juhul lisavad veenvust ka eespool kirjeldatud (puu)juurikad. Inimnäoliseks voolituna mõjub kogu seltskond, sealhulgas sürreaalsed pastaka­joonistused, mis näitusekeskkonnas sulandusid mugulvormidega sümpaatselt kokku, sama südantsoojendavalt nagu Iti rätipoiss Nukitsamehes.

Vaikelu vaikusega. Soojalt ei mõju paraku Pärnu keskraamatukogu, mille ees lamab lumes õnnetult pikali kukkunud reklaamtulp ning seespoolne väljapanek näeb välja, justkui on loodusjõud sellestki üle käinud. Agustín Castilla-Ávila graafikasari „Vaikelu vaikusega“ on trükitud lõuenditele, mis on välja veninud nagu torm Birgiti painutatud Saaremaa elektriliinid. Teoste lohakas vormistus või säilitus ei ole sedapuhku ilmselgelt taotluslik ja seega ka hea sissejuhatus sellesse süvenemiseks. Lisades siia tõsiasja, kui läbimõtlematult nimetatakse praegu graafikaks põhimõtteliselt kõike, mis printerist välja tuleb, siis ei jää üle muud kui igatseda taga korralikku kõrgtrükki ja teisi klassikalisi graafikatehnikaid, kus kujutist moodustavatest joontest õhkuv füüsiline pingutus on selgelt tuntav ja äratab aukartust.

Sarja sisuks olevaid noodijoonestikke võib samuti võrrelda elektriliinidega, ainult et sedapuhku on neisse lisaks langenud oksi ja muud risu – moonutatud partituuridest aimub dekonstruktivistlikke taotlusi. „Nende muusikaliste vaikusegraafikatega püüan ma kujutada sümboolset maailma, luues portreid, maastikke või keele ja muusika­keele vastandumisi,“ selgitab Castilla-Ávila, kes on helilooja, kitarrist, improvisaator, graafik ja kultuuriuurija. Niivõrd kirju taust on ilmselt üks põhjus, miks huvitava idee teostamine on tehniliselt kahjuks kipakas ja tõepoolest nii vaikne, et ei kõneta kohe kuidagi. Nagu öeldakse ühes kommertsteadaandes: kui üks asi kõlbab kõigeks, ei kõlba ta millekski …

Elujõud ja ürgmüüdid. Vastukaalu sellele ebamäärasele ja ebaesteetilisele kogemusele pakub aga Pärnu kontserdimaja, kus on üles seatud Urmas Uustali ülevaatenäitus. Pärnakast autor, vahepeal ka Rakveres pesitsenud, on näitusetöödel kujutanud mõlemat linna, aga ka Ruhnut ja Saaremaad. Lisaks veel hulganisti vanu häid vaikelusid, abstraktsioone ja optikaga mängivaid moonutusi. Uustali taust – teatributafoori oma – töötab siin tema kasuks, mitte kahjuks. Eeskujulikult komponeeritud ja kvaliteetselt teostatud suvemagusaid taieseid peab nii mõnigi kolleeg ilmselt küll väikekodanlikuks, kuid valehäbita loen ennast selle žanri suureks sõbraks. Eriti pimedal ja sombusel ajal, kus nii vajalikud vitamiinidoosid võib kätte saada ka puhastest ja säravatest värvidest.

Pärnu uue kunsti muuseumis lõppes äsja taaskasutusnäitus koos töötubade sarjaga, endiselt kestab seal pügalristi motiivile pühendatud näitus – mõlemad toetuvad suurel määral traditsioonilisele käsitööle, aga ka kestlikkusele. Kunstnike majas saab veel viimaseid päevi osa ürgmüütidest läbi digikunsti prisma, Nooruse majas tegeletakse pühadusega klassikalise maali kaudu. Veinikodu lokaalis serveeritakse jumalate joogi kõrvale maha vaikitud tundeid, Café Grandis aga dekoratiivseid meelemaailmu. Kauneid kunste jagub suvepealinnas galeriist kaugemalegi, kuid erinevalt teistest hooaegadest on laad vaiksem ja napisõnalisem. Eks puhata on ka vaja.