Superstaarid, minevikuvarjud, tulevikusähvatused

Euroopa kultuuripealinna Kaunase programmi koostajad on vastust otsinud küsimusele, kuidas kultuuri toel mõista mineviku julmusi.

SILVIA PÄRMANN

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Küsimusi, millega aasta jooksul nii tihedas programmis tegeldakse, on mitmeid. Kitsam, pigem esialgne eesmärk oli äratada ellu linna mineviku varjud ja panna tärkama linna tulevikumüütide alged. Selle õnnestumise kindlustamiseks on kaasatud maailmakultuuri raskekahurvägi alustades Yoko Onost ja Marina Abramovićist ning lõpetades William Kentridge’i ja Robert Wilsoniga. Juba paar kuud enne finišit on selge, et see aasta on olnud Kaunase suur edulugu, mis ei lõpe suurnimede näituste kokkupakkimisega.

Rahvusvaheliselt tuntud nimedele mängimine on olnud ratsionaalne otsus. Keda ma Leedust teadsin enne kultuuripealinna aasta algust? 2019. aasta Veneetsia kunstibiennaali võidutöö („Sun & Sea (Marine)“) autoreid; filmi­legendi, Ameerika avangardkino ristiisa Jonas Mekast (1922–2019) ja Leedu maffia noorukest liiget Deimantas Bugavičiust, kelle kaks eestlast seitse-kaheksa aastat tagasi Kaunases Šilainiai asumis koduväravas maha lasksid. Sedagi märkasin ainult siis, kui Deimantase elust rääkiv näidend „Mul oli nõbu“ jõudis Eestis teatrilavale.

Kultuuriaasta programm kasvatab selle arvu mitmekordseks. „Kaunas 2022“ programmi ei ole isegi Kaunase elanikuna võimalik täielikult kogeda, paratamatult jääb nägemata paljude seal kaua oodatud kunstnike Ida-Euroopa debüüt.

Nii jääb mul nägemata Marina Abramovići retrospektiiv „Olemise meenutus“ („Memory of Being“), tema esimene näitus Ida-Euroopas, mida käis vaatamas muljetavaldavalt suur publik – 25 000 inimest, kellest 6000 jõudsid kuulama ka Abramovići loengut. Ent olen kindel, et Abramovići pärast Kaunasesse sõitnud jäävad mäletama ka Kaunase tõesti võimast modernistlikku arhitektuuripärandit, sealseid noori entusiastlikke kultuurigiide, elamusmajutuse pakkujaid (kelle nimed jäävadki saladuseks), sealseid muusikuid, disainereid, tantsijaid ja kogukonnaaktiviste, kes tõid huvilised peatänavale pika õhtusöögilaua taha kultuurist rääkima.

Ühe hinnatuma kunstniku William Kentridge’i esimene Ida-Euroopa näitus on olnud Kaunase kultuuripealinna aasta publikumagnet.

Martynas Plepys

Ühena kolmest tänavusest Euroopa kultuuripealinnast Esch-sur-Alzette’i (Luksemburg) ja Novi Sadi (Serbia) kõrval saab teine Leedu linn väärilise tähelepanu osaliseks. Kaunase võlu seisneb sõdadevahelise arhitektuuri kontsentratsioonis ja on lootust, et selle modernistlik arhitektuur omandab peagi UNESCO maailmapärandi staatuse. Sealset modernismi tutvustatakse kultuuriaastaprogrammi raames esilinastunud filmis „Voldid“ („Folds“). Pandeemiakogemus on inimesi pannud rohkem huvi tundma linnaruumis pakutavate elamuste vastu, sest neid saab väikeses seltskonnas vabas õhus nautida. Nii on plahvatuslikult kasvanud entusiastlikult mööda linnu reisivate arhitektuurihuviliste arv, ja Kaunasel on, mida pakkuda.

Peategelaseks tõuseb arhitektuur

Vähemalt mulle tõusiski kahe sõja vaheline arhitektuuripärand ja tolleaegsete hoonete lood kultuuripealinna programmi peategelaseks. Sada aastat on möödunud Kaunase hiilgeaegade stardipaugust ja nüüd püüab linn justkui ühe aastaga kahe aastakümne kultuurisaavutused üle trumbata. See on võimalik saavutada ainult linna ajalugu hästi tundes ja programmi koostajad on võtnud linna ajalugu tõsiselt, nad on toonud ka kohvilauavestlustesse aastakümneid keelatud olnud tabuteemad.

Kaunas on praegu peaaegu täielikult leedukeelne linn, üsna monokultuurne, ent kahe sõja vahel oli see tõeliselt mitmekultuuriline pealinn, kus leedulaste kõrval elasid saksa, poola, juudi, tatari ja vene kogukonnad. Kui Leedu oli kaotanud Esimese maailmasõja lõpus puhkenud erakordselt keerulises territoriaalvaidluses kontrolli oma ajaloolise pealinna Vilniuse üle, sai de facto pealinnaks Kaunas, mis oli küll pika ajalooga, ent lagunev ja räämas militaarlinn. Kaunas toibus sellisest üllatavast asjade käigust kiirelt ja kasvatas nendel aastatel oma elanikkonda 66%. Südalinna rajati puiesteid ja kerkisid uued hooned – majad kõikvõimalikeks avalikeks üritusteks ja ettevõtmisteks, aga ka kortermajad ja eramud, et mahutada vajalikke ametkondi ja järjest kasvavat linnarahvast.

Kui mõnusalt pisike ja unine Kaunas enne pealinnaks saamise üllatust oli, annab ilmekalt edasi tõsiasi, et uut viiekorruselist postkontorit (valmis 1932, arhitekt Feliksas Vizbaras) nimetati ilma igasuguse naljata pilvelõhkujaks ja selle ehituse ümber käis elav debatt nii hiiglasliku kõrghoone sobivusest pealinna südamesse. 1920ndad ja 1930ndad olid Kaunase kuldaeg ning sellest ajast pärinev art déco ja modernismipärand, mille Kentridge’i kunsti või Robert Wilsoni „Doriani“ nägemiseks linna sõitnud turistid nüüd avastavad.

Hulkusin tundide kaupa Kaunase kesklinna tänavatel mulle tundmatute arhitektide meistriteoseid jahtides ega pidanud paljuks minna hiljem veel arhitektuurituurile „Tuleviku modernismi“ („Modernism for the Future“) programmi juhi Žilvinas Rinkšelisega. Sain teada, et Kaunases polnud üht staar­arhitekti, sinna kogunesid Leedu, Läti ja Valgevene modernistid, kes lisasid Euroopas populaarsele stiilile uhkusega peotäie Leedu rahvusmotiive ja sündiski hullutavalt ilus uus Kaunas. Viimase kultuuripealinnas käigu ajal elasin 1920ndatel populaarseks suvituspiirkonnaks saanud Panemunė asumis kuldajast läbi imbunud villas – see on programmi „Voodi ja kultuur“ („Bed & Culture“) osa, kus pakutakse võimalust ööbida ajastutruudes Kaunase villades ja korterites.

Ent Kaunas ei olnud ainult rikaste ja ilusate linn, veel põnevamaks läks, kui kolasime koos kultuurigiid Domas Ramažauskasega ringi kunagistes slummides Brazilkas ja Argentinkas: Ladina-Ameerika favela’te kuulsus oli juba saja aasta eest ulatunud Kaunaseni ja hüüdnimed jäid külge nagu sügisene pori selle kitsastel tänavatel jalutades. Need südalinna servale ja paljude meelehärmiks sinna lausa ära paistnud töölisasulad on Kaunase mitte just prillikivina särava ajaloo osa, nendest rääkimine on tõstetud programmi tähtsaks osaks, lausa nii oluliseks, et kultuurigiidide teenused on tasuta. Ehkki need paigad on kohati väga vaesed ka praegu, toimib nimemaagia mitut pidi: Brazilka ja Argentinka majade ümber asendavad tihtipeale tavalisi hekke viinamarjaväädid, küpsetest mahlastest marjakobaratest rasked.

Selle kõik oskab Kaunas oma külastajatele, kunstimaailma superstaaridele, kes on kohale lennanud nagu kärbsed poola-leedu traditsioonilise koogi šakotis’e peale, maha müüa.

Kauaoodatud kunstimaailma superstaarid

On põhjust arvata, et maailmasõdade vahel ümbruskonna arhitektide koorekihi kohale meelitanud Kaunas jääbki nüüd magnetina kunstimaailma tippe ligi tõmbama, sest linn on tõestanud, et pakub kunstnikele tänulikku publikut ja rahvusvahelist tähelepanu.

Kunstnike valikul pole ainsaks argumendiks olnud nende tuntus maailmas, linn on püüdnud oma juurte juurde tagasi tuua neid, kelle esivanemad on kunagi Leedust lahkunud – nende hulgast leiabki nimed nagu näiteks William Kentridge, Jenny Kagan, Philip Miller, Bruce Clark, Marilia Destot ja paljud teised, kes nüüd on oma töödega tagasi pöördunud.

Lõuna-Aafrikas elav William Kentridge on vaieldamatult üks maailma mõjukamaid kunstnikke ja tema näituse esimest korda Ida-Euroopasse toomine märkimisväärne saavutus: tema väljapanekuid ihaldavad maailma parimad galeriid ja raske uskuda, et ainult Leedu päritolule mängimine mõjus.

Kentridge’i teos hõlmab mikrokosmost ja makrokosmost, inimkonna ajaloo laiaulatuslikku ülevaadet ja elu pisiasju. Tööga „See, mida me ei mäleta“ („That Which We Do Not Remember“) antakse publikule muu hulgas ka haruldane ülevaade Kentridge’i töömeetoditest – näitusel on taastatud kunstniku ateljee. See väljapanek on sügavalt tõsine ja täiesti absurdne … ja arusaadav inimestele kõikjal maailmas.

Faktide, ajaloo ja mälestuste tagasilükkamine enese alalhoiu või propagandavahendina on Johannesburgi ja Rooma elanike seas sama levinud nähtus kui Kaunases, on Kentridge ise öelnud. Me kõik valime, mida tahame mäletada ja mida oma mälestustest välja jätta.

Kentridge on täitnud need lüngad meie mälus ja räägib sellest, mida tahtlikult või alateadlikult enam ei mäletata. Kentridge on tõstatanud suurt segadust tekitava küsimuse „kuidas unustamata edasi minna?“.

Sama teemaga tegeleb ka Jenny Kagan (Ühendkuningriik) näitusel „Pimedusest välja“ („Out of Darkness“), kus tutvustatakse Kaunase geto ajalugu ja räägitakse Kaunases holokausti ajal Kagani vanemate ellujäämise lugu. Esmapilgul kõlab uskumatult, et sel teemal kellelgi veel midagi mõjusat öelda on, ent mahajäetud majja üles ehitatud detailitäpne, sünge keskkond teeb kõheda loo nii üldinimlikuks kui ka isiklikuks. Kaunase kunagise suure juudi kogukonnaga tegeletakse tänavu palju, publikul oleks ilmselt huvitav selle kõrval näha ka lugusid sealsest poola, saksa ja tatari kogukonnast. Kardetavasti pole need vähem sünged.

Teiste tippnäituste hulka kuulub veel kindlasti Yoko Ono suur retrospektiivne näitus. Kui kevadel sai Leedu panga Kaunase filiaali teenindussaalis raha vahetamise ja pangatoimingute kõrvale vaadata Yoko Ono installatsiooni „Ex It“, siis aasta teine pool tõi näituse „Vabaduse õppimise aed“ („The Learning Garden of Freedom“) Kaunase pildigaleriisse. Rahuliikumisega tihedalt seotud Yoko Ono tuletab igas saalis meelde, et kunsti ja vabaduse tähenduse saab igaüks ise luua.

Vanameister Robert Wilson

Oktoobrisse oli kavandatud teatriprogrammi kõrghetk, mil esietendus üle 80aastase teatrilegendi Robert Wilsoni „Dorian“ – teos, mis põhineb Oscar Wilde’i elul ja loomingul ning Francis Baconi biograafial. Juba nende kahe suurnime sidumine on eriskummaline ja paralleel esmapilgul justkui puudub, ent selgub, et kui üks tüüp tungis Baconi Londoni stuudiosse, siis selle asemel et politsei kutsuda maalis Bacon temast portree ning neist said armukesed.

Wilson on selle lavale toonud korra juba Düsseldorfis, ent Kaunases ei ole tegemist monotükiga nagu Saksamaal, Kaunase draamateatri laval on duo – sarmikad, galantsed, nartsissistlikud Mantas Zemleckas and Dainius Svobonas.

Kui etenduse alguses kustusid saalis tuled, siis muutus Kaunas Berliiniks. Ma ei ütle midagi kvaliteedi kohta, ma ei ole varem selles teatris käinudki, ent kogu esteetika, millega olen kokku puutunud, on olnud lihtsalt niivõrd erinev. Kuid ka minu viimane Robert Wilsoni lavastus oli Berliinis ning see atmosfäär, see käekiri – kõik tõi tagasi Berliini.

Wilson tõusis teatritaevasse 1970ndatel, kui tema loomingus nähti üldiselt ainult tagasitulekut visuaali juurde. Tema lavastused on terviklikud lavakunstiteosed, kus elemendid on viimistletud viimse detailini. Selles mõttes ei erine „Dorian“ kuidagi varem nähtust, ent sellise perfektsionismi nägemine on alati täiesti hämmastav kogemus. Tema visuaali paisutamise oskus on erakordne: see on legendaarsete kunstnike deliiriumite taaselustamise ja elujõulise, peatumatu evolutsiooni segu.

Arvestades Wilsoni vanust on kõigil, kes veel pole näinud ühtegi tema tööd ja sooviksid seda kogeda, kõige mõistlikum nüüd kohe Kaunase poole sõitma hakata.

Puuduvad „tavalised kahtlusalused“

Üllatuslikult ei leia programmist aga nimesid, mida Kaunases kõige rohkem oodanud oleks. Puudu on Kaunases elav režissöör Rugilė Barzdžiukaitė (snd 1983), kirjanik ja dramaturg Vaiva Grainytė (snd 1984), Kaunasest pärit kunstnik Lina Lapelytė (snd 1984) – trio, kes 2019. aastal Veneetsia kunstibiennaalilt Kuldlõvi koju viis, esimest korda Baltimaadesse. 100. sünniaastapäeval ei räägita Kaunases midagi ka Jonas Mekasest, ehkki näiteks mõni tema sõpradest ja mõttekaaslastest, täpsemalt Yoko Ono, on esindatud. Tema näitust näidati veebruari lõpuni hoopiski Vilniuses.

Kultuuripealinna aasta ei ole veel lõppenud. Viimased sisutihedad kuud on ees ja võivad vabalt tuua sama suuri üllatusi ja tähenduste lisandumisi, kui seda tegid esimesed.

Kaunase draamateatris on Francis Baconi, Oscar Wilde’i, Basil Hallwardi ja Dorian Gray lood segunenud, põimunud ja kattunud Robert Wilsoni lavastuses „Dorian“.

Lucie Jansch / Kaunas National Drama Theatre

Jenny Kagani näitus „Pimedusest välja“ täidab tervenisti ühe Kaunase kesklinnas tühjana seisnud maja, kus saale ühendavad okastraatidega palistatud sünged koridorid.

Silvia Pärmann

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht