Antropotseen? Ehk on täpsem kapitalotseen?

Kumu näitus „Kunst antropotseeni ajastul“ on hariduslik tõhustusdoos kõigile, keda huvitab kliimakriis ja Eesti loodushoid.

EVA ANTSOV

Näituseprojekt „Kunst antropotseeni ajastul“ Kumus kuni 8. X, kuraatorid Linda Kaljundi, Eha Komissarov, Ulrike Plath, Bart Pushaw ja Tiiu Saadoja, roheliste praktikate kuraator Karin Vicente, kujundaja LLRRLLRR (Laura Linsi ja Roland Reemaa) ning graafiline disainer Maria Muuk.

Oktoobri alguseni on Kumus avatud antropotseenist inspireeritud näitus, kus lõimuvad kunst ja kliimakeskne mõtteviis. Arvustuses soovin kiita näituse uudset ülesehitust ja kõnekat teemavalikut. Ühtlasi lisan paar märkust, mis võiksid näituse tõlgendamisel kasuks olla. Kuigi lääne eluviisi jätkusuutlikkus kraabib loodustundlikke hingi juba aastaid, on keskkonnateadlikkuse suurendamise püüe ja arutelu vägagi tervitatavad. Milliseid samme tuleb ikkagi astuda, kui nähakse elupaikade hävinemist ja kliimasoojenemist lahti rullumas otse oma silme ees?

Mis on näitusel õnnestunud?

Näitusel on vaatluse all aktuaalsed keskkonnaprobleemid, kuid sellega ühes on ette võetud ka küsimus, kas kunstil on võime kliimaprobleeme kajastada ja lahendada. Näituse teoks saaminegi peegeldab, et Eestis on arvestav hulk inimesi, kellele ökoloogiline vaesumine on probleem ning tänu teadlikkusele tuuakse inimese põhjustatud ökokatastroof külastajate silme ette. Ühtaegu ei puudu näitusekorraldajatel ka enesekriitika. Nad uurivad, milline teguviis oleks õigem: kas kunstiteos lendab Eestisse või kunstihuvilised välismaa kunstisaali? Mis juhtub eestlase enesekuvandis siis, kui metsarahva identiteet seatakse kõrvuti põlevkivi kui tähtsa kivimi kaevandamisega Eesti iseseisvumise ja rahvuse kujunemise loos? Need on ainult paar kriipivat küsimust, mis näitusesaalidest hinge poeb. See on väga tänuväärne vaatenurk, sest keskkonnateadlikkus käib ühte jalga eneseteadlikkusega ning vaevalt leidub mõni keskkonnapatust puhas inimene, kuigi meile on looduslähedase rahva kuvand hingelähedane.

Inimene, ka Eestis, saab kõigiti loodust ekspluateerida. Näituse keskmes on Eesti suure keskkonnamõjuga majandustegevus: tööstuslik põllumajandus, süsinikupõhine põlevkivimajandus, kapitalism, industrialiseerimine ning selle mõju põlisrahvastele, pinnasele, metsale jms. Samuti osutatakse teostega – maalidest skulptuuri ja installatsioonideni –, et antropotseenil on ilmseid ja varjatuid külgi ning ega me täpselt teagi, millal saab tasakaalustatud inimmõjust looduse häving.

Eesti viimase 150 aasta kunsti on vaadatud tänapäevase keskkonnateadliku pilguga ning näitusel ringi käies pakub tõesti rõõmu näha prohvetlikke kunstnikke, kes looduse murenemist juba aastakümneid tagasi ette nägid. Näiteks Peeter Lauritsa ja Jüri Palmi töödes leiab tunnistust, et kunstnikud on märganud teravusi, mida üldsus tunnustas alles aastakümneid hiljem. Kapitalism tõi Eestisse kõigepealt vabaduse maitse ning alles seejärel tõdemuse, mida ühes sellega allavoolu laseme – nii näikse kujutavat Peeter Laurits varastel 2000ndatel. Jüri Palmi 1971. aasta teos pinnase biosfäärist võimaldab vaadata jalge alla: kõrbeline elust tühi muld seiskab taimede kasvu. Keskkonnaohte teadvustavaid töid täiendab õnneks mõni näitusetöö, mis käivitab tunde, mida keskkonnakriisis elamine tähendab. Selles valguses tõstan esile Anu Põdra nukufiguuri, kus näen ennast kaitsvas asendis tundlikku elusolendit keset ebakindlust ja pimedat progressi. Samuti mõjub Silvi Liiva graafikas looma kaisutamine peatse minevikuna, sest vahetu kokkupuude loomadega aina kaugeneb inimesest. Ilma tundlike töödeta oleks näitus liiga intellektuaalne, didaktiline ja isegi väsitav, sest oleks jäänud osutamata küsimus, miks antropotseen meid üldse häirib. Inimese ajastu peaks ju olema inimesele elamiseks vägagi mugav koht.

Näituse kõige silmapaistvam saavutus on aga väljapaneku ülespanemise telgitaguste paljastamine. Kõikides saalides alates sissepääsust on viidad ja selgitused, kuidas näitust ette valmistati, mis materjale on kasutatud ja kui palju neid kulus, mis osa neist on taaskasutatav ning kust on tööd pärit. Nii sain ma teada seinavärvist, raamidest, siltide koostisest kui ka füüsilistest tingimustest, mis näituseruumidele on seatud. Nüüdiskunstnikud on mõtisklenud oma tegevuses ja teoste valmimisel, kui suurel määral see saab keskkonnasõbralik olla. Kogu mainitud peegeldus on kujundanud näituse metaruumi – saali, mida füüsiliselt ei ole, kuid mis on siiski ülimalt kõnekas. Seda eriti näituse kavatsuse tõttu panna proovile kunsti võime ennast läbi näha. Külastajana oli mul huvitav vaadata kuraatorite, näitusemeeskonna ja kunstnike olmeküsimustesse. Argisuse oleks saanud teha veel jõulisemaks, avaldades näituse kulud: kes kui palju teenis, millises mahus ja kust saadi näituseks raha ning millised olid rendi-, materjali- ja kommunaalkulud. Igal juhul toimib näituse olme kirjeldamine uudselt. Välja­paneku infrastruktuuri täppisnäitamine on ühtaegu ka kunsti poliitiliste ja ideoloogiliste institutsioonide läbivalgustamine. Kas pärast tehtud töö ja kulude nägemist oskan ehk paremini väärtustada kunsti panust? Sellega seoses tuleb mainida, et näitus tuletab meelde Veneetsia arhitektuuribiennaali Eesti gaasitoru projekti. Arhitektuuriteadlane Jane Rendell on kirjutanud gaasitoru-vihikus infrastruktuuride kunstilisest ja poliitilisest jõust. Gaasitoru on infrastruktuur, mille gaasi­tarnimise võime on kunstikeskkonnas peatatud. Seistes silmitsi reaalse, kuigi düsfunktsionaalse esemega, mõtleb inimene loodetavasti (tollal odava) gaasi ja selle saamiseks vajalike mitte nii odavate tehingute üle. Rendell sõnab: „Pole kahtlustki, et infrastruktuuri ühiskondlikuks ülesandeks on tagada eluliselt vajalike ainete pidev ja ühtlane tarnimine, kindlustada voogude ühtlus, pehmendada nõudluse ja pakkumisega seotud probleeme, muutes võimalikuks nii igapäevaelu kui ka teiste projektide teostamise. Selles mõttes toimib infrastruktuur paljuski nagu ideoloogia: see kehtestab end esemelise maailma „loomuliku olekuna“.“¹ „Antropotseeni“ näituse telgitaguste eksponeerimine toimib sarnaselt Veneetsia gaasitoru saavutatuga. Näitusel kritiseeritakse kunsti tegemise kirjutatud ja kirjutamata seadusi. Väljapaneku tulem on muu hulgas soov luua kestliku näituse mudel tulevaste ettevõtmiste tarbeks.

Näituse nõrk infrastruktuur

Näitusega uuritakse hüüdlause „Tere tulemast inimese ajastusse!“ tuules, kuidas planeedi tulevikku ette kujutada. Juhin tähelepanu kahele näitusetekstist ja keskkonna kujutamise tavast võrsuvale nn vaimse infrastruktuuri murele. Antropotseeni mõiste kriitikavaba kasutamine on probleemne. Küsitav on ka näitusematerjali üleküllus, mis lahjendab keskse küsimuse – üleilmse keskkonna hävimise – paljude väiksemate alateemade vahel. Võimetus piiritleda ja lahendada üht läbivat keskkonnaprobleemi, olgu selleks siis saastumine, rahvaarv või süsinikupõhine majandus, annab põhjust paljudeks kliimamuutuste aruteludeks. Ometi on see ka tõde: keskkond on kõikjal, kus liigume, ja näeme selle pragunemist peaaegu kõiges. Esmalt käsitlen antropotseeni kontseptsiooni ja seejärel pakun välja veel ühe viisi, kuidas looduse kadumise igihalja probleemiga edasi tuleks minna.

Antropotseen on akadeemilistes ringkondades populaarne aruteluteema. Viimaste aastakümnete jooksul on mõiste saanud vägagi populaarseks, kuid selle kasutamisele on tekkinud ka kriitikuid. Näiteks ökoloogid Andreas Malm ja Alf Hornborg väidavad, et antropotseeni nimetus on sügavalt ekslik, sest see omistab kliimamõju inimliigile. On aga ümberlükkamatult selge, et maaressursside ammendamine on ühiskonna- ja kultuurispetsiifiline nähtus ning seetõttu ei jagune vastutus keskkonnakahju tekitamise eest sugugi kõigi ühiskondade vahel võrdselt.² Kapitalotseen võiks olla antropotseeni asemel täpsem termin, kuna see viitab konkreetselt majandussüsteemile, mis teenib kasumit odava tööjõu ja odavate tootmisvahendite abil. Näiteks on Jason W. Moore ja Raj Patel oma raamatus kirjeldanud üksikasjalikult odavalt tootmise viisi, mis on võimaldanud väikesel inimhulgal omandada suuri rikkusi teiste arvel.³ Teisisõnu, keskkonnakahju tekitamise saab suuresti kirjutada suurtöösturite ja rikaste riikide jõuka elanikkonna eluviisi kraesse, mitte kõigi maade või siis rohke rahvaarvuga, vaeste ning mittetootlike maade süüks.

Esimeses saalis asuv holotseeni geoloogiline näide on hea lähtekoht, et mõtiskleda inimese võime üle mõista tuhandeid aastaid kestvaid ning meie tajust väljapoole jäävaid protsesse. Kuigi näitusel kasutatud antropotseeni seletus on kindlapiiriline – inimesed mõjutavad tänapäeval loodust enneolematul viisil –, tasuks siiski kahelda, kas kõik inimesed on süüdi ja kas me teame kõike, mida võiksime teada. Õnneks leiab näitusel vihjeid, et kõik inimesed ei ole panustanud antropotseeni kujunemisse. Sellest räägivad kujukesed põlisrahvaste pärandist, millega viidatakse kolonialismile: maade anastamise ja teiste inimeste ärakasutamise tagajärjed ongi natuke sobivam nimetus praegusele keskkonnakriisile kui lihtsalt inimmõjuline planeet. Kliimakriisi on põhjustanud väikese arvu inimeste otsused ning vastuseisu on vägivallaga maha surutud; ekspluateeriva mõtte- ja teguviisi kõrval on teisi seisukohti teadlikult eitatud ja summutatud.

Näituse saatetekstis on väidetud, et inimmõjulise planeedi keskkonnaprobleemide osas ei tohi kunstnikud ja muuseumid jääda kõrvaltvaatajaks. Jälgides aga Eestis areneva petrokultuuri (põlevkivikaevandamine ja väärtustamine) kunstilisi jäädvustusi, jäi minu meelest puudu selle teadlikust vastandamisest. Sotsialistlikes töödes ilmneb kaunilt usk progressi ja tehnoloogiasse, millega kiideti heaks tööstuslik areng. Selletaoline eufooria ei ole ka tänapäeval kuhugi kadunud, ükskõik kas kõneleme fossiilkütustest või uutest energiatest. Tiit Pääsukese maalitud auto metsas seab siiski kahtluse alla, kas autosõit metsa kui võimalus hoida ühendust loodusega on siiski edu ja innovatsioon. Kaasaegse kunsti ja muuseumi roll ei saa üksiti olla katastroofi kinnitamine. Nii jääb kahe silma vahele, et takistus teistsuguse tuleviku ees on endiselt olemas.

Väike kahtlus antropotseeni olemuse osas avab võimaluse näha tulevikku teistsugusena. Pean siinkohal silmas posthumanistlikku mõtlejat Báyò Akómoláfét, kes leiab, et mis siis, kui kriisile reageerimise viis on üks osa sellestsamast kriisist.⁴ Koos Alnoor Ladhaga kahasse kirjutatud essees on nad seda ideed edasi arendanud ja kutsuvad süvenema oma arusaamise metafüüsikasse. Autorite silmis selgitatakse tänapäeval paadunult kõikide tegude vajalikkust majanduskasvu, tärkavate turgude hõivamise või tarbimise suurendamisega.⁵ Üks võimalik tee, mida järgida, seisneks selles, kui loobuksime nägemast kapitalistides kasvu ja innovatsiooni loojaid. Teisisõnu emergentsus – kõik mis on uus ja esilekerkiv – tuleb taasmõtestada ja mitte majanduskasust lähtuvalt. Báyò Akómoláfé ja Ladha meelest tegelemegi ennekõike kliimakriisi puhul inimkonna vaimse-epistemoloogilise kriisiga, mitte ainult poliitilise või keskkonnakriisiga. Lahendused peituvad seniste arusaamade lõhkumises, mida kapitalism ja selle alus patriarhaat säilitavad. Ühiskonna liikmete ülesandeks on pidada end tarbija-minast erinevateks olenditeks. Akómoláfé ja Ladha lühike tees kõlab järgnevalt: „Kokkuvõttes (mitte et me eeldaksime, et miski saab üldse olla lõplikult lahendatav või lõpuni räägitud!), et kliimakaitse oleks õitsvam ja võimekam, [—], on vaja mõtiskleda looduse olemuse üle. Kui tahame omaenda tegevust mõjutada ja teha seda tõesti jõuliselt, siis peame tahes-tahtmata ümber mõtestama oma senised arusaamad kausaalsusest, lokaalsusest, agentsusest, intentsionaalsusest, individuaalsusest, valikutest ja subjektiivsusest.“⁶ See tähendab eetiliste tõekspidamiste ümberhindamist. Vastastikune sõltuvus ja lõpuni määratlemata identiteedid, mis muu hulgas hõlmavad suhteid teisest liigist olenditega (milleks võib olla ka näiteks pinnas), on samal ajal füüsilise maailma reaalsusega täiesti kooskõlas. Möödunud sajand on andnud tõendeid selle kohta, et inimesed ise on korraga mitut liiki, kui mõelda mikrobioomi peale, millest koosneme, või pidada silmas ka valguse mitmekülgsust, mis võib olla osake või laine. Teises tekstis nimetab Akómoláfé nende esilekerkivate identiteetide otsimist postaktivismiks, kuna see nõuab meie praegusest minast lahkumist.⁷

Mis siis nüüd?

Nüüd on aeg vastata küsimusele, kas ja mida saame üldse teha. Näitus on mingis osas (post)aktivistlik ning toob lisaks kestlikku näitusetegevust edendavale suunale esile ka keskkonnahoiu liikumisi, mis ei ole ehk seni liiga suurt tähelepanu teeninud. Näiteks 1970. aastatel rabamaastike eest peetud intellektuaalne võitlus on usutavasti aidanud säilitada Eesti imelist maastikku. Tuntum on lugu eestlaste ökoloogilisest enesemääramisest fosforiidisõjas ja vastupanus Nõukogude võimule. Kuigi näituse tekstis märgitakse, et sellist tüüpi sekkumised ei pruugi enam ei siin ega ka globaalsel tasandil üldse toimida, leiab siit vähemalt paralleele käesolevate aruteludega kas või Eesti metsa raiemahtude üle: loodetavasti mõjutavad ühiskonna hoiak ja identiteet otsuseid tänapäevalgi. Mõni kuu tagasi avaldatud raporti järgi ületab keskmise eestlase keskkonna jalajälg planeedi taluvuspiiri 3,8 korda ja on ka suurem kui keskmise eurooplase oma.⁸ Eestlastel on selgelt arenguruumi, et luua keskkonnaga hoolivam suhe, eriti kui soovime säilitada oma looduslähedase rahva nägu. Igatahes soodustab antropotseeniteemalise näituse korraldamine arutelusid kunsti ja keskkonnakriisi üle nii külastajate seas kui ka neis, kes on märganud näituse reklaami.

Vastuseis üleilmsele elupaikade ja bioloogilise mitmekesisuse kadumisele nõuab tõenäoliselt midagi enamat tavalisest kunstipraktikast ning, nagu öeldud, antropotseeni näituse ennast mõtestav ja oma jalajälge uuriv lahendus väärib kiitust. Kuna üheks kliimakriisi iduks on antropotsentristlik ideoloogia ja tarbija-mina globaalse identiteedi kinnistumine, vajame ka kunstilt juhiseid, kuidas oma praegusest minast eemalduda. Kunstnikel (ja ka kuraatoritel) on õigus luua ekslikke, piiripealseid, aeglasi ja kapitalismile vastuokslikke aegruume, mis juhiksid paljuliigilise ja jätkusuutlikuma tuleviku poole. Nii et jõudu tööle! Kumu nüüdiskunsti korruse antropotseeni näitus on õpetlik ja teeb sammu sinnapoole: see on hariduslik tõhustusdoos kõigile, keda huvitavad kliimakriis ja loodushoid. Loodan, et oma peegeldusega olen lisanud vajalikku kriitikat antropotseeni kontseptsiooni kohta ja kutsun üles ületama mugavaid antropotsentrilisi käsitlusi nii keskkonnakahju tekkepõhjuste selgitamisel kui ka selle vastu võitlemisel.

1 Jane Rendell, Infrastruktuuri ümbermõtestamine. Gaasitoru/Gas Pipe (Estonian Exposition at the 11th International Architecture Exhibition booklet). Näitusevihik, lk 18.

2 Andreas Malm, Alf Hornborg, The geology of mankind? A critique of the Anthropocene narrative. – The Anthropocene Review, 2014 nr 1, lk 62–69.

3 Mark O’Connell. A History of the World in Seven Cheap Things review – how capitalism works. – Review of A History of the World in Seven Cheap Things, by Raj Patel and Jason W. Moore. The Guardian 14.VI 2018.

4 Bayo Akomolafe. The dot on my forehead: how we understand the crisis is part of the crisis. A blog post. 18. III 2016. Vaadatud 9. VI 2023. https://www.bayoakomolafe.net/post/what-i-mean-by-postactivism

5 Bayo Akomolafe, Alnoor Ladha. Perverse particles, entangled monsters and psychedelic pilgrimages: Emergence as an onto-epistemology of not-knowing. ephemera: theory & politics in organization, 2017, 17 (4).

6 Samas, lk 822.

7 Bayo Akomolafe. What I Mean By Postactivism. A blog post. 13 XI 2020. Vaadatud 9. VI 2023. https://www.bayoakomolafe.net/post/the-dot-on-my-forehead-how-we-understand-the-crisis-is-part-of-the-crisis

8 Rohepöörde trendid ja stsenaariumid Eestis. Raport. Tallinn: Arenguseire Keskus, 2023.