Disainistik. Aeg

Artikkel sarjast „Disainistik“

TAAVI HALLIMÄE

Augustinus pihtis, et aja osas on ta suures segaduses. Ta ei teinud sellest saladust ja seetõttu teavad lääne mõttelooga kursis olijad, et kui keegi Augustinuselt ei küsinud, mis on aeg, siis ta teadis küll, millega on tegu, aga kohe, kui keegi seda temalt küsis, kadus tal järg käest ja ta ei teadnud enam. Nii nagu oli Augustinusel, nii on ka praegu vaja aja määratlemiseks lisandit – üldjuhul tehnoloogilist, olgugi et vahel võib piisata ka aset leidnud muutustest: märgatakse esimesi kortsusid silmade all, puuoksa tuule käes liikumas, muusikapala kulminatsioonini jõudmas või taldrikut, mis on kukkunud kildudeks. Kõikidel juhtudel tajutakse millegi liikumist, möödumist või seda, kuidas kohalolu on järk-järgult käest libisemas, asendudes lõpuks tundega, et midagi on puudu.

Tehnoloogiline lisand on midagi, mida ei saa aja määratlemisel ega selle mõõtmisel vältida. Inimene on tehnosfääri osa ja vajab tehnoloogiat. See on keha ja mõistuse pikendus ning omalt poolt üritatakse pakkuda tuge ka tehnoloogiale. Ajast saab rääkida millegi muu kui aja enda kaudu. Disaini ei ole vaja selleks, et selle toel rääkida ajast, vaid et tajuda aja möödumist. Küsimusele, mis on aeg, saab vastata vaid koos selle lisandiga. Küsimus ei ole aga ainult selles, mis on aeg, vaid ka selles, mida see inimesele tähendab, ka siis, kui keegi seda parajasti ei küsi. Lõpuks määrab arusaama ajalisusest just see, mitte võime mõistet defineerida.

Esteetiliseks ja seetõttu heaks disainiks peetavat esitletakse üldjuhul ajatuna. See on midagi püsivat ja seisab väljaspool igapäevaelu hektilisust. See on korrastatud ja terviklik, läbi mõeldud ja ettevaatav, ajakulukalt ja meisterlikult loodud, mistõttu ka turvaline. Selline disain ei peta ega allu kaubastamisele selle tavalises tähenduses, see ei ole mass­toodetav ja sellega on alati kaasas tükike autorist endast. Kuna selline disain rõhutab väärtusena järjepidevust –
esemed pärandatakse lähedastele –, siis on selles alati midagi kodanlikku. Seda ei tiražeerita vastavalt kellegi vajadusele või soovile, vaid tarbijate õpitud esteetilisele ja ratsionaalsele tajule. Seesugune disain kannab modernistlikku paradigmat.

Kuigi selline disain mõjub ajatult, on see siiski ajalik ja allub turuloogikale, muidu ei saaks see mõjuda ajatuna. Kõige selgemalt märkab seda eseme kulumisjälgede või esialgsete vormide muutumise kaudu. Disain, mille puhul on arvestatud aja ladestumisega materjalis, kulub ja tuhmub, kuid ei lähe kunagi katki. Sellele vaatamata ei ole see igavene, sest sellisel juhul oleks see nagu plastiktops, mis deformeerub staatiliselt mõjuvast vormist hoolimata kergesti, säilides prügina igavesti. See, kui aja kulgemise märgid jäävad esemele külge, toob välja materjali vastupidavuse ja isegi orgaaniliselt mõjuva muutlikkuse. Need on jäljed eelnevatest aegadest ja inimestest, liikumine, mida on vaja aja möödumise tajumiseks. See on esteetiline ja emotsionaalne komponent, mida objektiivselt ei mõõda.

Disain on anakronistlik. See suhestub alati ajaga, laotudes inimeste peale justkui väljastpoolt aega. Kaasaegne kunst, kus kasutatakse rohkelt uusi meediume, sekkub sellele iseloomulike eetiliste ja esteetiliste küsimuste tõttu sageli avalikku arutellu. Tal tuleb pidevalt ennast uuesti positsioneerida, uuendada ennast sisemiselt, aga värskendada ka oma suhet ühiskonna protsessidega. Kaasaegne kunst võitleb enda kaduvuse võimalusega, sellega, et tulevikus tuleb välja töötada täiesti uus lähenemine. Samal ajal see, mida peetakse heaks ja esteetiliseks disainiks, mis ühtedel puhkudel langeb meie peale minevikust (traditsioonilised käsitöövõtted), teistel tulevikust (jätkusuutlikud materjalid), pretendeerib jäävusele. Sellise disaini väljavahetamine oleks vastuolus kestlike väärtustega.

Muidugi ei ole selline eristamine nii lihtne, nagu seda siin kirjeldan. Tegu ei ole lineaarsete protsessidega, olgugi et mõlemad on ajalised ja sõltuvad ajast. Mõlemad on ajavõrku kinni püütud ning üritavad mitmesuguse taktikaga seda võrku kaardistada või sellest väljuda. Disainis ootab esteetika sobivat hetke, et uuesti moodi tulla, ja see mõjub enda üha sügavamale võrku keeramisena.

Kunstnik, kirjanik ja lektor Paul O’Kane kirjeldab oma loengutel põhinevas raamatus „Romantika tehnoloogiad“ („Technologies of Romance“, 2017), et nägi 1980ndatel kunstitudengina, kuidas üks tehnik või kunstnik – talle jäi selle tegevuse eesmärk arusaamatuks – salvestas küünla põlemist. O’Kane märgib, et küünla ja videokaamera puhul on tegu kahe „eraldiseisva staatilise vahendiga“, millest mõlemat saab kasutada aja mõõtmiseks:

„Selline kunstlikult tekitatud olukord tekitas küünla-, video- ja reaalaja hübriidi või sünteesi, kusjuures kõik ajad olid korraga kohal, justkui selleks, et kontrollida üksteise kehtivust või täpsust ning uurida, milline on õige või optimaalne viis mööduvat aega visualiseerida, kogeda, mõõta või salvestada. Kahe tehnoloogia kõrvutamine, millest üks oli vana ja romantiline, teine aga (tollal) moodne tipptase, tekitas vaatajas kahtluse, et aega ei saa täpselt või objektiivselt kujutada. See, mida kutsume laiskusest lihtsalt ajaks, võib, aga ei pruugi siiski erineda seetõttu, milline tehnoloogia selle mõõtmiseks ja kujutamiseks valitakse.“

See lihtne näide toob välja, kuidas puututakse kunstis ja ka argikeskkonnas kokku aegade üksteise peale ladestumisega. Aeg libiseb käest ja seetõttu püütakse seda kõikvõimalike ajapõhiste tehnoloogiatega kinni püüda. Üks tehnoloogia ei vaheta seejuures teist välja, vaid eelnev jääb kuskilt alati välja paistma. Aegade üheaegsed ilmnemised kehtivad ka näiteks kalendri puhul, kus kasutatakse aastaaegade tsüklilisuse visualiseerimiseks looduspilte, kuid mis Apple’i rakendusena seadistab kalendrisse sisestatud kellaaja vastavalt arvuti asukohale maailmas. Aeg ekraanil ei ole sellisel juhul seotud pildi, vaid sellega, kus parasjagu asutakse ja kas nähakse ekraani varjust tõusmas päikest või kuud.

See, mismoodi aega mõistetakse, tuleneb sellest, kuidas lõputul hulgal digirakenduste, kellade, kalendrite, õlimaalide, küünalde, toidunõude, kortsudevastase kreemi ja kõige muuga ennast ja oma keskkonda mõjutatakse. Kui küsida, mis on see, mida nimetame ajaks, saame vaid välja pakkuda nende asjade lõputu nimekirja.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht