Pealelend – Kaisa Sööt

Tänavuse Veneetsia biennaali Soome paviljoni „The pleasures we choose“ ruumikujundaja on samuti eestlane – Kaisa Sööt.

JUHAN RAUD

Kuidas sa sattusid Soome paviljoni tiimi? Mis lugu seal taga on?

Mind kutsus näituse üks kuraatoritest Jussi Koitela, kellega olin varem teinud kaks näitust – Stockholmis Konsthall C-s ja Pori kunstimuuseumis. Meie koostöö oli varasemalt väga tore ja sujuv, ja ilmselt polnud tal selles pingelises protsessis soovi uue inimesega katsetada.

Kuraatorina hindab ta, et ruum ja kujundus annaksid näitusele ühe kihi juurde. Talle, nagu ka mulle, ei piisa lihtsalt tööde seina riputamisest.

Räägi palun sellest projektist.

Näituse pealkiri on „The pleasures we choose“ ja see projekt koondab kolme kunstnikku – Pia Lindman, Vidha Saumya, Jenni-Juulia Wallinheimo-Heimone – ja kaht kuraatorit – Yvonne Billimore, Jussi Koitela. Mina olin ruumi­kujundaja ning algusest peale protsessi kaasatud. Soomel on oma rahvus­paviljon biennaali südames Giardinis. Sinine puidust paviljonike, mille Alvar Aalto 1956 ajutise hoonena kavandas, on kaitse all ja seega paljude piirangutega.

Näitus räägib (muu hulgas) kunstnike väga isiklikest kogemustest toksilises ja tasakaalust väljas keskkonnas. Seega oli selge, et ruumi ligipääsetavust tuleb parandada ja otsus lisada Aalto paviljonile käepide näis justkui elementaarne. Käepide saigi kujunduse läbivaks elemendiks ja täiendab kunstnike detailirohkeid õrnu joonistusi, tikkimistöid ja aeganõudvaid toeseid. Tumelilla metallkäepide, mille külge on poogitud istumiskohad, saab alguse väljastpoolt paviljoni ja kulgeb läbi ruumi, olles iga teosega omalaadses dialoogis.

Lisasime paviljonile ka kaldtee, taktiilse kaardi, audiokirjelduse ja teoste vahele manööverdamisruumi – access architecture, nagu kuraatorid seda nimetavad. Algselt plaanisin käepideme puidust ja nikerdustega, mis käe all sõnumit kannaks, aga siis taipasin, et lahendus peab mõjuma eelkõige utilitaarselt, mitte „kunstina“, et ei tekiks kahtlust, kas võib seda kasutada või mitte. Avamis­nädalal avastasin, et inimesed on loomult nõjatujad, eriti veel biennaali kurnavas keskkonnas.

Metallitööd tehti Itaalias ja ma ei saanud tulemusel silma peal hoida, pidin lihtsalt usaldama. Aga Itaalia meistrid tunnevad oma tööd – keevitus tuli palju ilusam, kui mu Eesti projektides seni on olnud.

Kas tunned, et projektis osaledes esindad ka Soomet?

Kõlab võib-olla üleolevalt, aga ma suhtusin algusest peale sellesse projekti nagu igasse teise projekti. Kuna näituse meeskond on suur, otsustasin võtta eelkõige näitust toetava rolli ja püüdsin kokku tuua eri soove. Soomlased peavad mu tööd aga väga oluliseks näituse osaks ja on mu nime igal pool eraldi välja toonud.

Mulle valmistas ka nalja, kui ühed eestlased tulid minult küsima, et kui kaua ma juba Soomes elan. Aga esindan ma ikkagi pigem Soomet kui Eestit, sest töötasin ju soomlaste tiimis ja nende näitusega.