Kodus ja võõrsil. KKEK tähtis kunstitöö

Eesti autoreid piiritagustele biennaalidele viivale kaasaegse kunsti keskusele pole oluline ainult eksport, vaid ka see, mis toimub koduriigis kohapeal.

ANITA KODANIK

Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus ehk KKEK on kunstielu korraldav eksperdiinstitutsioon, kes on avalikkusele eeskätt tuntud rahvusvahelise koostöö edendaja ja Veneetsia biennaali Eesti paviljoni korraldajana. Ehkki regulaarset näituse­tegevust keskusel ei ole, tegeleb kollektiiv pidevalt mitmel rindel nii kureerimise kui ka muud tüüpi kunstikultuuri sisuloomega, näiteks hiljuti lõppes Islandil biennaal „Sequences“, mis pälvis rohkelt rahvusvahelist kajastust. Aastalõpu tagasivaateid KKEK mitmekesisele tegevusele ja eesoleva (biennaali)aasta uudiseid jagasid Maria Arusoo, Kaarin Kivirähk, Marika Agu ja Sten Ojavee.

Üks selle aasta uudistest oli KKEK nõukogu otsus kinnitada juhi rollis jätkama Maria Arusoo. Keskuse põhikoosseis on viimaste aastate jooksul olnud stabiilne. Kui kauaks see nii jääb?

Maria Arusoo: On tõesti suur õnn, et meil on nii hea, toimiv ja pühendunud meeskond, kes tunneb oma tööd ning on motiveeritud ja visiooniga. Hea meel on ka selle üle, et viimastel aastatel on meiega liitunud Keiu Krikmann ja Mikk Lahesalu. Pidevalt muutuvas maailmas kuupäevi välja käia on keeruline. Vaatame igal aastal kriitiliselt üle, kas valitud suund on relevantne, soov pühenduda maksimaalne ja areng olemas. Seni on see nii olnud ning sellele toetudes saabki KKEK parimal viisil kunstivälja töösse panustada.

Kaarin Kivirähk: Kuna KKEK töö on nii mitmekesine, siis eriprojektide korral on meie meeskond ka märksa suurem kui neljast-viiest inimesest koosnev põhikollektiiv. Viimastel aastatel on rahvusvahelise praktikaprogrammi raames meiega mitmeid kuid koos töötanud ka assistendid Leedust ja Soomest.

Korraldate välisprofessionaalide visiite, haldate Eesti kunstnike andmebaasi, kureerite rahvusvahelisi üritusi jne. Kui raske on teha kaasatavate kunstnike valikut ja säilitada seejuures läbipaistvus?

Sten Ojavee: Iga tegevus nõuab ka veidi erinevat lähenemist. Näiteks näitust tehes lähtume sageli põhikollektiivi teadmistest, kogemustest ja kindlasti ka eelistustest. Eelistused on igasuguse inimtegevuse möödapääsmatu pärisosa. See ei tähenda aga seda, et tugineme kuraatoritöös ainult silmaklappidega tehtud maitse-eelistustele – alati peab tekitama väljakutseid, leidma suundade, häälte ja lähenemiste mitmekesisuses tasakaalu.

Marika Agu: Kunstnike andmebaas funktsioneerib lisavahendina, mis annab Eesti kunstiväljast laiema ülevaate: sealt leiab juurde infomaterjali ja viiteid. Kunstnike andmebaasi valimiseks oleme kokku kutsunud spetsiaalse komisjoni.

KKEK oluliseks jäljeks on info kogumine ja ka ainulaadne videoarhiiv. Kuidas on sellega aastal 2023?

Agu: Tuleb tõdeda nagu Jevgeni Zolotko teoses „Üks päev riigiarhivaari elust“, et olnut ei ole võimalik endisel kujul rekonstrueerida, möödunu paljuneb igaühe peas eri versioonideks. Teeme pingutusi, et KKEK arhiivi jooksvalt täiendada, vahel ka tagantjärele. 2023. aastal sai teoks tähelepanuväärne tehniline uuendus ning meie videoarhiiv on nüüd kättesaadavam ja turvatud. Teeme koostööd rahvusarhiivi filmiarhiiviga: seal on KKEK videoarhiivile tagatud parimad hoiustamistingimused ja videotöid saab nüüd vaadata ka andmebaasi Meediateek kaudu.

Üks aasta eredamaid sündmusi oli biennaal „Sequences“, mille kuraatoriteks osutusite avaliku konkursi kaudu. Miks peab selline organisatsioon nagu KKEK ka kureerima?

Kivirähk: Koostöö ja huvi Islandi võimaluste vastu oli juba varem olemas. Tegu on samuti väikese kunstiväljaga, millega oleme päris palju kogemusi vahetanud ka muuhulgas seoses Veneetsia biennaaliga, kus 2019. aastal olid meie paviljonid kõrvuti. Samuti oli ühisprojekt „Borderland Poetics“, mis tõi kokku Eesti, Islandi ja Leedu kuraatorid. Avatud kutse oli hea võimalus end proovile panna ja näha, kas meie ideed leiavad ka rahvusvahelises kontekstis mõistmist ja kaasamõtlemist.

Agu: See oli hea võimalus rakendada tiimi kogunenud ressurssi. Kuraatoritöö on oluline, kuna sealtkaudu tekkivad kogemused, teadmised ja kontaktid tulevad kasuks KKEK tööülesannete täitmisel.

Arusoo: Rahvusvaheline kureerimiskoostöö, eriti nii suures mastaabis nagu biennaali puhul, toob Eesti kunstiväljale märksa laiema tähelepanu, mis ulatub kaugemale osalevatest kunstnikest või kuraatoritest. Seesuguseid võimalusi ei tule paraku liialt tihti ette, kuid kui need käes, siis tasub asju võimendada. Biennaalist „Sequences“ on meist sõltumata juba nii palju asju välja kasvamas, sh osalevate kunstnike omavaheline koostöö, ja see on väga tore festivali kaasfaktor.

Milliste rahvusvaheliste suhetega on tegemist tänavu, võrreldes näiteks viie aasta taguse ajaga? Kuhu edasi?

Kivirähk: Viie aasta taguse ajaga võrreldes on ehk siinses regioonis rohkem enesekindlust: see, mis siin toimub, ongi väga väärtuslik, meie kunstnikud on põnevad. Oluline pole ainult eksport, vaid ka see, mis siin olemas on. Rahvusvahelise kunstielu lokaalsete väiksemate narratiivide suund mängib samuti rolli, aga ilmselt ka sõda Ukrainas. See tõi meie piirkonnale suurema tähelepanu, aga hakkasime ka ise väärtustama solidaarsust teiste Ida-Euroopa riikidega.

Arusoo: Meil on ka pikka aega toiminud koostöö Belgiaga: Wielsi residentuuris Brüsselis käib igal aastal täisstipendiumiga tööl kaks eesti kunstnikku. Sidemed on Hollandi, Itaalia ja mitmete teiste Euroopa maadega. Me ei välista kunagi midagi, kuid paraku seab eelarve ja ka ajaressurss piirid ning kõikjale ei jõua, seega pole me loonud suhteid väga kaugetes paikades ega ookeani taga.

Miks oodata Eesti paviljoni näitust kuuekümnendal Veneetsia biennaalil?

Ojavee: Seekord esindab Eestit Edith Karlson, kelle looming on niivõrd mitmetähenduslik ja rikkalik, et kõnetab minu senise kogemuse põhjal väga erinevaid inimesi, väga erinevate eelistustega – elu võlus ja valus. Seda kohtumist ootan väga.

Kivirähk: Eesti publikul on kindlasti huvitav näha, kuhu Karlson on edasi liikunud, kuna tema viimane isikunäitus „Süütuse tagasitulek“ kaasaegse kunsti muuseumis pälvis ju rohkelt kiidusõnu ning kultuurkapitali kujutava ja rakenduskunsti valdkonna 2021. aasta peapreemia.

Arusoo: Tulevane Eesti paviljon suhestub tugevalt Veneetsia kui linnaga. Biennaal on Veneetsias veidi nagu UFO, kes lendab kohale, intensiivistab linna lühikeseks perioodiks, lahkub siis ja jätab veneetslased tükikesi kokku korjama – kuni uue pealelennuni. Ilmselgelt oleme me külalised, kel privileeg selles linnas veidi üle poole aasta kohal olla, kuid Karlsonile on väga oluline ka biennaaliväline elu ja talle on sihtkoht pigem Veneetsia kui linn.

Mida KKEK 2024. aasta kalendrisse märgitust ise kõige rohkem ootate?

Kivirähk: Saime Suurbritannias suure tellimuse kunsti- ja kultuuriajakirjade levitajalt Stack, mis võtab oma nimistusse KKEK välja antava ingliskeelse ajakirja A Shade Colder. Kohe aasta alguses on plaanis taaselustada Eesti kunstiakadeemia kunstiteaduse ja visuaalkultuuri instituudiga loenguseeria „Rahvusvaheline laeng“, mille isutekitaja oli Cecilia Alemani loeng tänavu septembris.

Agu: Hea meel on, et suur hulk kunstiakadeemia graafilise disaini osakonna publikatsioone on leidnud koha meie riiulitel ja tudengid kasutavad KKEK trükiste arhiivi oma praktika arendamiseks. Õppejõud Alexandra Margeticu juhendamisel käsitletakse raamatut kui ideede talletajat, mille näitel on võimalik uurida protsesse, mis kujundavad ja vormivad ajaloolise artefakti. Läti rahvusraamatukogu tunneb samuti huvi KKEK arhiivi vastu ning see saab üheks teemaks nende korraldatavas suvekoolis, mille fookuseks on alakäsitletud nais- ja kväärkunstnikud.

Arusoo: Koostöös Läti kaasaegse kunsti keskusega kureerib Solvita Krese Ateenas näituse „Ghosts of impossible present“, plaanime uut Põhjamaade-suunalist koostööd, paljud juba käigus projektid jätkuvad ka uuel aastal.