Igavese linna külgetõmbejõud

Lisana Hessen-Kasseli muuseumi von Blanckenhageni kunstiostude väljapanekule on Kadrioru muuseumis väljas ka Tartu ülikooli raamatukogule kuuluvaid töid.

MAI LEVIN

Hessen-Kasseli muuseumi (Museumslandschaft Hessen Kassel) ja Kadrioru muuseumi ühisnäitus „Rooma 1810. Balti metseeni von Blanckenhageni kunstiostud“ Kadrioru muuseumis kuni 22. I, kuraatorid Christiane Lukatis ja Kadi Polli.

2014. aasta „Kunstiteaduslikes uurimustes“ (nr 1-2, lk 144–171) on Kadi Polli avaldanud artikli „Wilhelm von Blanckenhagen (1761–1840). Liivimaalasest kunstimetseen Roomas ja temalt Tartu ülikoolile ostetud teosed“. Et ajastu uurijatele oli Blanckenhageni nimi tuttav, ei jäänud artikkel märkamata. 2019. aastal omandasid Hessen-Kasseli muuseumid riialasele Wilhelm von Blanckenhagenile kuulunud joonistuste mapi, kus oli kollektsionääri 1810. aastal Itaalias omandatud saksa, aga ka teistest rahvustest kunstnike 31 joonistust ja akvarelli ning kaks estampi. Läbi aegade perekonnas hoitud algses nahkköites albumi juurde kuulusid ka 1810. aastal ja pärast 1873. aastat tehtud nimistud, mis aitasid selgitada albumi ajalugu. Lisaks osteti omanikelt 276 kogusse jäänud gravüüri. 2021. aasta sügisel ja 2022. aasta hakul korraldati Kasseli muuseumis Wilhelmshöhe lossis näitus „Kohtumispaik Rooma 1810. Ühe kunstialbumi lugu“, kuraatoriks Christiane Lukatis. Et Tartu ülikooli kunstimuuseumi looja professor Karl Morgenstern, kes oli Blanckenhageniga kohtunud 1809. aastal Pariisis ning külastanud teda 1814. aastal Lätis Mālpilsi (sks Lemburg) mõisas, ostis temalt 1820. aastal ülikoolile mõned maalid, antiikesemed (need asuvad I maailmasõjast peale Voroneži kunstimuuseumis), joonistused ja suuremal hulgal gravüüre. Seetõttu on Kadrioru muuseumi näitusele lisatud ka Tartu ülikooli raamatukogule kuuluvaid töid. Käesolev näitus on otsekui järg Mikkeli muuseumis möödunud suvel toimunud väljapanekule „Karl Morgenstern. Tartu õpetlase kunstikogu“.

Hessen-Kasseli muuseumid. Koostöö Hessen-Kasseli muuseumidega, mille keskmes on Wilhelmshöhe lossis asuv vanade meistrite galerii, väärib tähelepanu. Hesseni maakrahvide maalikogu kasvas eriti hoogsalt XVIII sajandil. Maakrahv Friedrich II avas 1779. aastal ühe esimestest Euroopa avalikest muuseumidest selleks spetsiaalselt ehitatud Fridericianumis, mis 1988. aastast on Kasseli „Documenta“ keskus. Mõnda aega kuulus sellesse entsüklopeedilisse muuseumi ka maaligalerii, mis 1874. aastal viidi üle Wilhelmshöhe lossi. 1857. aastal külastas seda suurepärast galeriid, kus muu hulgas on kaksteist Rembrandti maali, Johann Köler. Ühtaegu asutas Friedrich II 1777. aastal Kasseli akadeemia, kus maaliõpetajaks oli Johann Heinrich Tischbein, keda tunti Kasseli-Tischbeinina. Selle toreda perekonnanimega kunstnikke on üle 30, nende seas nn Goethe-Tischbein, kelle kuulsaim maal on „Goethe Rooma Campagnas“ (1787, Frankfurt, Städeli muuseum). Kunstikõrgkool tegutseb Kasselis siiani.

Kasseli tuntumatest asukatest olgu märgitud muinasjutukirjanikud vennad Wilhelm ja Jakob Grimm. Kasselis on sündinud omal ajal üle Euroopa tuntud ooperiprimadonna Gertrud Elisabeth Mara (snd Schmeling, 1749–1833), kes 1802. aastast elas Peterburis ja aastatel 1811-1812 Moskvas. Moskva põlengus varanduse kaotanud Mara asus elama Tallinna, kuhu jäi surmani.

Blanckenhagen. Wilhelm von Blanckenhagen (1761–1840) pärines XVI sajandil Pommerist Liivimaale ümber asunud suguvõsast. Tema isa Peter Heinrich Blanckenhagen (1723–1794) sündis Tallinnas Suurgildi oldermanni Simon Blanckenhageni perekonnas.

Tegutsenud algul Tallinnas ja Amsterdamis, siirdus Peter Blanckenhagen 1750. aastal Riiga, kus oli kaupmehena edukas ja sai 1763. aastal Riia Suurgildi oldermanniks. Amsterdamis pani ta kokku oma mündikogu, mille ise kataloogis ja publitseeris (ligi 700 münti sellest kogust omandas hiljem Tartu ülikool). Peter Blanckenhagen annetas 1792. aastal asutatud Liivimaa Üldkasulikule ja Ökonoomilisele Sotsieteedile 40 000 albertustaalrit, Saksa Rahvuse Püha Rooma keisririigi viimane keiser Franz II, kes oli ühtlasi esimene Austria keiser Franz I, tõstis tema lese ja lapsed aadliseisusse ja nad kanti 1795. aastal Liivimaa rüütelkonna matriklisse.

Wilhelm von Blanckenhagen õppis Leideni ja Leipzigi ülikoolis ning siirdus 1780. aastal koos oma guvernandiga reisile Prantsusmaale, Inglismaale ja Itaaliasse, kus tellis maastikumaalijalt Jacob Philipp Hackertilt Kadrioru näitusel eksponeeritud suure joonistuse „Vaade üle Bracciano järve Anguillarale“ (1781, seepia, Hessen- Kasseli muuseumid). Teel kodumaale külastas Blanckenhagen 1781. aastal ka Kasseli Fridericianumi, nagu näitab sissekanne külalisraamatus. Naasnud Riiga, töötas Wilhelm von Blanckenhagen kohtu kaasistujana, siis Liivimaa Maakrediidiseltsis, Liivimaa maamiilitsa ülema asetäitjana ja sai kolleegiuminõunikuks.

Blanckenhagenid Itaalias. Kuigi Napoleon laiutas oma sõjaväega Euroopas, vangistas 1809. aastal paavst Pius VII ning kuulutas 1811. aastal oma vastsündinud poja Rooma kuningaks, ei loobunud kunstisõbrad grand tour’idest.

1809. aastal läks Wilhelm von Blanckenhagen koos abikaasa, poja Johann Christophi ning kolme tütrega Euroopa-reisile. Pikemalt peatuti Pariisis, kus muu hulgas tutvuti kunstiaaretega Napoleoni muuseumis Saint-Cloud’ lossis. Blanckenhagen oli koguni 19. II 1809 Napoleoni audientsile kutsutute hulgas. Läbi paljude Itaalia linnade jõuti 1810. aasta veebruaris Rooma. Seal üüris Wilhelm von Blanckenhagen uhke maneristlik-barokliku Villa Aldobrandini, mis tollal kuulus majandusraskustes Borghesedele. Ta korraldas seal suurejoonelisi vastuvõtte, suhtles kunstnikega ja soetas kunsti. Elavat vastukaja leidis vastuvõtt Riia rootslastest vabastamise 100. aastapäeva puhul. Blanckenhagen tellis selle sündmuse tähistamiseks Bertel Thorvaldsenilt, kes elas ja töötas Roomas aastail 1797–1838, monumendi kavandi, mis kujutas Peeter I triumfaalset sissesõitu Riiga, sümboliseerides ühtlasi Aleksander I sõjalisi võite. Marmorbareljeef suurusega 1 × 2 m jäi küll teostamata. Kavand pole säilinud, ent Kasseli muuseum on omandanud Wilhelm von Blanckenhageni albumis Thorvaldseni joonistuse järgi tehtud Karl Friedrich Hauswaldi lito (1835).

Blanckenhageni kunstnikud. Saksamaa ajaloolisi sidemeid Itaaliaga ja nende kaudu antiikse maailmaga tähtsustas – keskaegse pärandi avastamise kõrval – romantismi rüpes kosuv rahvusromantism, mille puhus lõkkele Napoleon oma Euroopa-vallutustega. Kujukas näide sakslaste Itaalia-kiindumusest on Friedrich Overbecki maal „Italia und Germania“ (1828, München, Uus pinakoteek) kahe teineteisele naalduva naiskujuga. Üheaegselt Blanckenhagenitega tulid 1809. aastal Rooma Viinis asutatud Püha Luuka vennaskonna liikmed Friedrich Overbeck, Franz Pforr, Ludwig Vogel ja Johann Konrad Hottinger, kellega Igaveses linnas liitusid Peter Veit, Peter von Cornelius, Julius Schnorr von Carolsfeld, Wilhelm von Schadow. Neist kunstnikest-natsareenlastest on albumis esindatud Overbecki ja Pforri joonistused. Nagu paljud saksa ja vene kunstnikud, nii elas Roomas 1795. aastast surmani natsareenlaste suur autoriteet, maastikumaalija Joseph Anton Koch, kellelt Blanckenhagen omandas ühe maastikumaali ja koopia saksa neoklassitsismi markatse esindaja Asmus Jacob Carstensi akvarelli „Platoni söömaaeg“ („Symposion“) järgi (Morgensterni ostud, mis asuvad Voronežis).

1807. aastal tulid Rooma ning jäidki sinna vennad Franz ja Johannes Riepenhausenid, kelle mitmed joonistused on Blanckenhageni kogust jõudnud Tartu ülikooli raamatukogusse. Eelkõige väärib märkimist pliiatsijoonistus „Amorettide müük“ (1810), mida näitusel täiendab vendade õlimaal „Kes müüb armastusjumalaid?“ (1806, Hessen-Kasseli muuseumid). See juba varaklassitsismi ajal nii kujutavas kui ka tarbekunstis levinud süžee lähtus Stabias 1759. aastal välja kaevatud antiiksest freskost. Riepenhausenid olid viljakad kunstiajalooliste väljaannete illustreerijad ajastule iseloomuliku, klassifitseeriva kontuurjoonistusega.

Blanckenhageni albumis ei puudunud ka 1805. aastast püsivalt Roomas elanud liivimaalane, peaaegu kõigi kuulsuste hea tuttav, literaat ja kunstiharrastaja Carl Gotthard Grass.

Üks keskseid tegelasi Rooma kunstielus aastail 1802–1811 oli maalija Gottlieb Schick, kes kuulus seal Preisi kuningriigi saadikuks olnud filosoofi, filoloogi ja diplomaadi Wilhelm von Humboldti ja tolle abikaasa Caroline suhtlusringi. Schick oli maalinud Humboldti tütarde kaksikportree, elusuuruses kaksikportree tellis Schickilt oma tütardest Eva Wilhelminest ja Emilie Henriettest ka Blanckenhagen. Portree pliiatsieskiisid on Stuttgardi riigigaleriis, ent õlimaal hävis koos teiste Blanckenhageni kogusse kuulunud kunstiteoste ja arhiiviga tema Allaži (sks Allasch) mõisas Põhja-Lätis 1905. aasta revolutsioonitules. Ka Mālpils põletati tollal maha. Tagasiteel ostis Blanckenhagen 1811. aastal Viinis natsareenliku kunstniku Johann Scheffer von Leonardshoffi Raffaeli 1507.-1508. aastate madonnapiltide vaimus tehtud sulejoonistuse „Madonna Jeesus-lapse ja Ristija Johannesega“. Scheffer von Leonardshoffi hüüti Raffaellinoks.

Albumižanr. Mitmete kunstnike töid kätkevate joonistusalbumite (sks Stammbuch) traditsioon ulatub renessansiaega, need olid väga levinud romantismi ajal. Üldjuhul olid lehed kokku köidetud, seda algul ka Blanckenhageni albumis, mis eristub teistest suuruselt (27,7 × 38 cm). Näitusel on eksponeeritud albumeid Kasseli muuseumi kogust, eriti huvitavad on aga kaks albumit Riia börsi kunstimuuseumi kogust. Üks kuulus Riia apteekrile ja kollektsionäärile Jakob Johann Vossile (1737–1794) ning sisaldab 195 lehte Hackerti, Carstensi jt joonistustega. Teise omanik oli Kuramaa hertsogi Peter von Bironi reisi- ja õuemarssal parun Heinrich von Offenberg (1752–1827), kelle „Album amoricum“ sai alguse tema esimesest Inglismaa-reisist 1779 ja jätkus 1780. aastatel. Albumi 78 joonistuse autorite seas on Angelika Kauffmanni, Benjamin Westi, Anton Graffi, Daniel Chodowiecki jt töid. Sellest albumist on kirjutanud Wilhelm Neumann oma kultuurilooliste mistsellide raamatus „Aus alter Zeit“ (Riga 1913). Tänu moodsale tehnikale saab seda näitusel lehitseda.

Romantismieelse ja -aegse Rooma asustustihedusest, ühtlasi sellest, kuidas uuem aeg on Igavese linna südames „laamendanud“, annab näitusel aimu Giuseppe Vasi 16 vaskplaadilt trükitud gravüür vaatega linnale Gianicolo mäelt (lehemõõduga 102,5 × 261,5 cm, 1765, Gotha, Friedensteini loss-muuseum).