Edith Karlson: „Mul ei ole võimalik tegutseda nii, et maailmas toimuv poleks mind puudutanud või et mu teosed ei oleks kuidagi sellega seotud.“
Et meri puhtaks saaks, peab preestreid püüdma nooda, mitte õngega.
Proosa asemel on transavangardistliku teose mudeliks luule, askeesi asemel nauding, koonerdamise asemel barokne küllastatus, ratsionaalsuse asemel metafüüsika.
USA on oma pehme jõu indeksilt maailmas endiselt esimene, Hiina alles 27. kohal ja Venemaa veelgi tagapool.
Mõned mustrid tihenevad, mõned hargnevad või lausa hajuvad. Minas pole midagi jäävalt kindlat.
Marius von Mayenburgil on loo taga alati olmerealismist kõrgem metatasand, mingi hingevalu, ühiskondlik probleem ja sotsiaalne sõnum, mida ta tahab vaatajaga jagada.
Jaan Tooming jäi meistriks paljudele ka hilisemal ajal, ent just tema lavastuste seeria 1960. aastate lõpust 1970. aastate lõpuni pani aluse põhimõttelisteks muutusteks eesti teatris.
Lukas Moodysson: „Rootsi on ainus paik, mida ma mõistan. See ei tähenda, et ma istun kodus ning mõtlen kogu aeg Rootsist ja meie ühiskonnast, vaid see on kuskil kuklas alati olemas.“
„Tulnuka II“ tegijate lennukate ideedega on siht seatud otse tähtede poole, et Valdis maa peale tagasi tuua. Tahetakse palju, ilmarahvas ootab, aga tiivad ei pea vastu.
Antti Nousjoki: „XXI sajandi hooned peaksid kasutajat julgustama loovalt mõtlema. Pelgalt efekti pärast pole mõtet arhitektuuri luua.“
Jaan Tooming on olnud läbi aegade ainuke eesti teatraal, kes on võtnud filmi tõsiselt, ja süvenenud täie kirega selle kunsti erilistesse võimalustesse ja väljendusvahenditesse.
Uudne takistus oli festivali esimestel päevadel habemega naljana saabunud aprillikuine talveilm, mis inspireeris ühismeedia sisuloojatelt ka nimetuse Tallinn Music Winter.
Joel Jans on roimaraamatus tabanud kõige olulisema: Riia ja Peterburi rafineeritud seltskonnad ei olnud omal ajal Rõngust sugugi kaugel.
Vanemuise interpretatsioonis paneb „Turandot“ publiku õhkama ja omaenda olemisviisi üle järele mõtlema, otsides vastust küsimusele, kuidas üldse arutleda olemise kui sellise üle.
Koidu tänava ümberkujundamise õnnestumine rõõmustab ümberkaudseid elanikke ja on teedrajav samm Tallinnale. Võistlusega on algatus tehtud.
Mükoloogia ei ole pelgalt metsas kasvavate seente uurimine, seeni leidub igasugustes keskkondades ja väga suurt osa seeneriigist ei ole võimalik palja silmaga nähagi.
Hantide, manside ja neenetsite endisaegsest sõjakusest liigub igasuguseid jutte.Mõne sõjaretke kohta on ka täpsemaid kirjeldusi.
Õhtulehe intervjuust Konstantin Vassiljeviga oli enamik kogemusintervjuu, kuid Vene-Ukraina küsimustes rollid muutusid.
Eesti 28 liikmega delegatsioon oli ülimalt nähtav ja paljud meie tippmuusikud olid messil kohal.
Parimad seiklused algavad siis, kui plaan läheb untsu, jääb kõlama etenduse lõpus – ja sellele on keeruline vastu vaielda.
Just nende inimeste mälestusi tahaks praegu lugeda, kes alustasid oma tööelu Nõukogude ajal, aga jõudsid palju teha veel ka Eesti Vabariigis.
Mingi eriline jõud peab Laura Pörsti raamatus olema, kui naiste riidekappides sobramine meeslugejat esimesest leheküljest saati lahti ei lase. Või kas oligi lugu üldse riietumisest?
Ingeborg Arvola romaani „Nuga tulle“ keskmes on oma tunnete ja vaistude kohaselt elav naine, kelle käekäigust loob kirjanik haarava ja rikka pildi.