Andres Alver: „Arhitektuuri tähenduslikkus asub linnaruumis. See on nii näitelava kui ka kunstiteos. Uus kultuur sünnib linnas.“
Mis mõtet on esitada küsimusi, mille vastused on juba ammu teada?
Teele Pehk: „Rahvakogule antakse tasakaalustatud teadmised ja ka aega suhtlemiseks, nii et lõpuks teevad kodanikud palju julgemaid ettepanekuid kui poliitikud.“
Hiljuti valmis kultuuriministeeriumi tellimusel uuring „Disainikasutus Eesti ettevõtetes ja sihtasutustes“.
Riigi asi on tagada elementaarne keskkond, et kultuur, sealhulgas meelelahutus ja muusikaettevõtlus, saaks toimida.
Kunstivaldkonnas on toimunud küll mõningaid positiivseid arenguid, kuid need muutused on olnud pigem pisiparandused ning vajadus suurema korrastustöö järele pole kuhugi kadunud.
Läbiv põhimõte peegeldab akadeemilise vaimu parimat palet: keskenduda mitte karistamisele, vaid sellele, et teaduseetika ja teaduse hea tava oleks teadlaste töö lahutamatu osa.
„Düüni“ tähelepanu pälvinud vaatemängulisusest on huvitavamgi selle alus, Frank Herberti raamatu vastuoludest pungil lugu.
Fotograaf Peter Lindberghi eraelust ei ole just palju teada, ent oma professionaalses tegevuses võttis ta igal võimalusel sõna naiste võimestajana.
Tehislikult kõlava teksti kohta öeldakse, et see on „pastakast välja imetud“ või „literatuurne“. Just niisugune on praegu ka tehisaru loodud kirjandus.
Humanitaarabi otsivad palestiinlased on märklaud Iisraeli vägedele.
Üheski kultuuris ei ole tätoveerimine olnud lihtsalt pildi tekitamine kehale, vaid tegemist on tähtsa rituaaliga nii indiviidi kui ka kogukonna elus.
„Misery“ lugu on teada, seda on loetud ja nähtud, aga ikkagi on Kellerteatri lavastuse tegijad tabanud midagi olulist, pinge kerib samm-sammult üles kuni vältimatu finaalini.
„Première’i“ korraldaja Sõltumatu Tantsu Lava peaks mugavalt diivanilt püsti tõusma ja hakkama võtma tantsulavastusi kui normaalset teatrit, mida vaatajad tahavad pidevalt vaadata.
Mulje jääb, et Aliis Aalmann on aimavalt avastanud sellesama meetodi, mille leiutas kord Artur Alliksaar.
Artikkel sarjast „Millest mõtled?“
Ülefeminiseeritud, -politiseeritud, -estetiseeritud, -reeglistatud ja suukorvistatud maailmas mõjub vrestlingu metsik triangel vabastavalt.
Kuressaare teatri „Üksildane lääs“ on ansamblilavastus: terviku määrab partnerlustaju, koosmängus toimivad vaimukad-löövad puändid ja valusad kontrastid.
Bruno Möldri kogumik püüab rohkem avalikku tähelepanu kui analüütilise filosoofia ainelistelt raamatutelt üldiselt on mõistlik eeldada.
Funk on kujunenud katusterminiks peaaegu kõigele, milles on groove’i, veidi džässi ja souli, ning transformeerunud higistest 1960ndatest pärit alusepanijatest, valgeks pestud ja klantsitud peomuusikaks.
Riias lavastanud Dmitri Krõmov on võtnud „Peeter Paani“ loost vaid kõige peamise, mineviku lõplikkuse ja pöördumatuse teema, ning ehitanud selle ümber oma mikrokosmose.
16. märtsi õhtul kuuldud eripalgelise kava põhjal ei jää muud üle kui nentida, et Vanemuise sümfooniaorkestril Risto Joosti juhatusel on kõik hea orkestri väärtused kindlasti olemas.
Catherine Breillat: „Minu eesmärk ei olnud muidugi taaslavastus, vaid teema täiuslik kohandamine nii, et uus film oleks sajaprotsendiliselt minu oma.“
Ljubov Kisseljova heidab valgust XIX sajandi vaidlustele Venemaa lähendamise üle läänele ning aitab seeläbi mõista ka tänapäeval toimuvat.
Ameerika Ühendriikides võib täheldada nii (kunsti)ajaloo kui ka kaasaegse kunsti mõjuväljade teisenemist. Millest see tuleb ja mida see endaga kaasa toob?
Näitusel „Leida Laius. Lõpetamata naeratus“ võinuks mainida ka väljakutseid, millega kutsumust järgiv režissöörist naine pidi Nõukogude ajal silmitsi seisma.
Lühifilmide kogumik „Lühike on uus pikk“ koondab viis väikeste, noorte ja suurte valikutest ja unistustest kõnelevat filmi.
27. I 1945 – 17. III 2024
Marie Underi ja Ivar Ivaski kirjavahetuses on julgust ja omaaegset mõõtkava, päevakajalisust ja kultuuripoliitikat. Eeskätt näitab see ruumi ja võimaluste loomist kasinate olude kiuste.
Bruno Möldri „Vaimu tõlgendades“
„Armas hiilgav laulik. Ivar Ivaski ja Marie Underi kirjavahetus 1957–1958“
Ljubov Kisseljova „Karamzinistid ja arhaistid“
Peter Lindberghi näitus „Olemise kergus“
Läti Rahvusteatri „Peeter Paan. Sündroom“
Kuressaare teatri „Üksildane lääs“
lühifilmikassett „Lühike on uus pikk“
näitus „Leida Laius. Lõpetamata naeratus“
Esiküljel Andres Alver. Foto: Piia Ruber
Järgmine Sirp ilmub 5. aprillil.