Trine Dyrholm: „Näitleja peaks võtma vastutuse ja esitama küsimusi. Muidu oleme vastamisi kitsaste käsitlustega, sealhulgas teemal, milline on naine.“
Võistlus viimase eestikeelse raamatu kirjastamisõiguse pärast algab 2025. aastal.
27. PÖFFi põhivõistlusprogramm ja kõrvalsektsioonid pakkusid omajagu elamusi, rohkelt mõtteainet, ja vahel ka sidekatkestusi ajuga.
Ühiskonna silmis on armunu kas loll või hull. Sedasorti hullust saaks ehk ravida psühhoanalüütik, aga mõistagi ei tahagi armunu oma „haigusest” terveks saada.
Tulude progressiivne maksustamine võimaldab koguda piisavalt maksutulu ning ühtlasi piirata varanduslikku ebavõrdsust.
Väärtussõnade innovatsioon, jätkusuutlikkus, koostöö, lahenduskesksus, pädevus, traditsioonid, turvalisus, tõenduspõhisus, uuendusmeelsus jt seast tuli hakata valima kolme olulisemat.
Eesti autoreid piiritagustele biennaalidele viivale kaasaegse kunsti keskusele pole oluline ainult eksport, vaid ka see, mis toimub koduriigis kohapeal.
Eesti Teatri Agentuuri ning EMTA lavakunstikooli teemapäeval „teater | kestlikkus“ käsitleti vaimset ja materiaalset kestlikkust.
Aksel Part: „Eestis toetatakse igal aastal üle 800 miljoni euroga auto kasutamist. Tervis, heaolu ja jõukus on seotud autostumise vähendamisega.“
Tallinna linnahalli tulevikku ei saa määrata ainult arhitektuurist ja muinsuskaitsest lähtuvalt. Selleks ongi välja töötatud mereala visioon.
Kuidas leiab muusika inimesed siis, kui nad seda vajavad? Või hakkab muusika alles siis kõnetama, kui igatsus tähenduse järele nii suur on?
Tartu Tähetorni kalendrit võib pidada Eesti vanimaks järjekindlalt ilmuvaks populaarteaduslikuks ajakirjaks.
Teadus ei saa kunagi teadmis- või ressursineutraalseks, kuid prügi tekitamise piiramisele ja inimressursi raiskamisele peab mõtlema oma töö kõigis etappides.
Romaan „Taeva tütred“ on mitmekihiline romaan Eestist pärit misjonärist Anna Hedwig Büllist, armeenlasi tabanud genotsiidist, usu jõust ja naistest, kes hoiavad ühte ka kõige kohutavamates oludes.
Finlandia auhind on hea eeskuju, kuidas äratada ja jätkata diskussiooni, raamatute üle kirglikult ja argumenteeritult vaielda – hoida omakeelset kirjandust pidevas arengus.
Uudiste vältimise tõttu väheneb teadlikkus ühiskonnas toimuvast, selle tagajärjel informeeritusest tulenev osalus ja lõpuks saab kannatada ühiskonna sidusus.
Kui mõnel puhul sobib mainida, et kõik teed viivad Rooma, siis seekord võib öelda, et mõnikord viivad teed ka Revalisse.
Lavastus „Klassis“ oma askeetlikus režiis ja stsenograafias jätab igale vaatajale ruumi omaenda koolimälestuste taaselustamiseks.
Paratamatult kummitab klaveritriot looma asudes alaline risk, et valmib hoopis klaverisonaat kahe segajaga, kellele tuleb ka midagi pisutki olulist kätte anda.
Borgese looming ei ole küll poliitiline fiktsioon, kuid näib kandvat antifašistlikku loori.
Ilmselt kõige kauem tegutsenud kunstnike peetav näitusepind Eestis ujub põranda all vastuvoolu ning annab välja mitmeid kriise üle elanud kunstiauhinda.
Julguse ja teravuse poolest annavad lätlased eestlastele silmad ette, vähemalt nii paistab pärast Riias festivalil „Skate“ neljal päeval nähtud kaheksat lavastust.
Vaataja saab kinnituse, et tegu pole kahvatute luuserkunstnike, vaid temperamentse verega loojanatuuridega.
Näitus on justkui vastandlike protsesside ringlus – täiuseni jõudmine, ilu saavutamine, veretu vägivald, kontrollitud minnalaskmine ja taas täiuse poole liikumine.
Vladimir Proppi „Imemuinasjutu morfoloogia“ on kantud Aristotelese, „Imemuinasjutu ajaloolised juured“ aga Platoni vaimust.
Vladimir Proppi „Imemuinasjutu morfoloogia“ ja „Imemuinasjutu ajaloolised juured“
Jorge Luis Borgese „Liivaraamat“
festival „Tallinn feat. Reval“
kontsert sarjast „Meistrid laval“
Füürer Praissi laureaatide Terje Ojaveri ja Billeneeve näitus
Art Allmäe ja Katrin Piile näitus „Origami“
Alice Kase ja Neeme Külma näitus „Midagi on õigemat selles“
Läti teatri esitlusfestival „Skate“
Esiküljel taani näitleja Trine Dyrholm. Foto Reiko Kolatsk