Reval on uus Rooma

Kui mõnel puhul sobib mainida, et kõik teed viivad Rooma, siis seekord võib öelda, et mõnikord viivad teed ka Revalisse.

MIRJE MÄNDLA

Varajase muusika festival „Tallinn feat. Reval“ 25. XI – 3. XII Tallinnas.

Kuues „Tallinn feat. Reval“ on lõppakordi saanud. Seljataha on jäänud üheksa sisuka kavaga kontserti. Programmi ääristasid korralikule varajase muusika festivalile omaselt võimas ava- ja lõppkontsert, kus sel aastal andis tooni Tallinna Barokkorkester esitatavale muusikale vastavalt mõnevõrra varieeruvas koosseisus, küll aga on 36aastase orkestriga liitunud uus kunstiline juht.

Kui mõnel puhul sobib mainida, et kõik teed viivad Rooma – ja Rooma leidis muusikalinnana kajastust mitmes selle aasta festivaligi kavas –, siis seekord võib öelda, et mõnikord viivad teed ka Revalisse. Tallinnas on endale tegevuspaiga leidnud Andrew Lawrence-King, kelle mahukas tegevus nii varajase muusika interpreedi kui ka uurijana on põhjalikuma kajastuse leidnud festivali kavaraamatus. Tõeliselt mitmekülgse renessansiaegse energiaga inimesena on tal peale muusika oskused ka näiteks tai chi chuan’i, hüpnoosi ja purjetamise vallas.

Kapteniverd Lawrence-King täitis festivalil eri rolle. Avaõhtul tüüris ta itaalia kolmerealise barokkharfi taga kapellmeistrina orkestrit Graubergi partituurides. Festivali teises kavas „Arpa doppia“ viis ta kuulaja seikluslikule reisile mööda Lõuna-Euroopat, kaasas erisugused harfid ning duopartner Kristo Käo barokk-kitarril ja chitarrone’l. Emotsionaalset muusikalist reisi oskas ta publikule selgitada oskuslikult artikuleerides ja Niguliste Antoniuse kabeli kaja eripäras arvestavalt fraseerides. Õhtu pärlitena kõlasid üpris pöörase kõlapildiga Carlo Gesualdo „Gagliarda del Principe di Venosa“ ning täpina i peal improvisatsioonid Lucas Ruiz de Ribayaz y Fonseca järgi (1677), mis lõid värvika pildi võimalikust tolle aja harfirepertuaarist.

Samal kontserdil esitleti eripalgelist instrumentaariumi: kolmerealine itaalia barokkharf, renessanssharf ja Stradivari barokkharf. Kolmandat korda kõrgus Lawrence-King troonil mitmesugustest keel- ja klahvpillidest ümbritsetuna festivali lõppkontserdil Mustpeade maja valges saalis, mõlemal pool kätt üles rivistatult Eesti Filharmoonia Kammerkoor dirigent Tõnu Kaljuste juhatusel esitamas Johann Sebastian Bachi kahe koori motette. Siingi oli instrumentaalses saatepartiis tunda Lawrence-Kingi visiooni, mis ulatus väiksema koosseisuga triolõikudest mahukate orkestri tutti’deni, milles osalesid peale violone ja tšello keel- ja puhkpillid.

Graupneri ja Bachi telg festivali ava- ja lõppkontserdil jätkas ka 1722. aasta Leipzigi muusikajuhi konkursi teemat, kus osalesid Telemann, Graupner, Fasch ja nende hulgas n-ö viimaseks jäi „heliloomingu olümpiavõistlustel“ J. S. Bach. Graupneri loomingut on festivalil tutvustatud algusaastatest saadik ning seekord sai publiku soovil (arvestades 5. festivali aegu korraldatud kuulajaküsitlust) kuulata tervikkava jagu Graupneri loomingut, mille kõrvale oli lõppkontserdil võrdluseks toodud Bachi motettide värviline ja tekstimahukas maailm.

Muide, Mustpeade maja lava, kus toimus festivali lõppkontsert, oli üles seatud sammaste ette astmete peale ning publik tõstetud akende alla. Proovisin kava kuulata saali eri punktidest ning eelistasin kohta, mis jäi eelviimasesse ja kergelt astmele tõstetud piirkonda, mis võimaldas omamoodi loožina head vaadet lavale ning oli ka akustiliselt kuulatava muusikalise materjaliga mõjusamas ja ühtlasemas positsioonis.

Grandioossete sammaste vahele asetusid festivali ülejäänud sisutihedad ja emotsiooniküllased kammermuusika­kavad. Kel on käepärast festivali kavaraamat, siis kaantelt avaneb üpris heatujulise muusikute seltskonna fotokollaaž. See hea huumoriga vürtsitatud mõnus õhkkond oli ka kõikidel kontsertidel. Kammerkavasid võis nautida nii puhta rikkaliku emotsiooni kui ka selle peale ladestunud muusikalooliste faktide kihi pärast. Kõik virtuoossed muusikud olid pealegi publikuga väga otseses ja soojas kontaktis nii instrumentaariumi kui ka sõna kaasates. Lawrence-Kingi koostatud kavaraamatust saab lugeda veel palju põhjalikke tekste.

Kava läbivaid muusikuid oli veel teisigi, näiteks esinesid avaõhtul Alfredo Bernardini (barokkoboe, oboe d’amore) ja sopran Carlotta Colombo. Mõlemad osalesid ka ansambli Zefiro kavas „Amorosi intrecci“: kontsert kujunes emotsionaalselt raputavaks elamuseks, milles polnud midagi igapäevast, kulunud ega kramplikku. Ühtlasi jäin mõttesse, kuhu on jäänud meie aja n-ö aadelkonna rivaalitsemine teemal, kes saab oma õukondlikesse saalidesse tegutsema ajastu kõige hiilgavamad meistrid, meie aja Graupnerid, Bachid, Händelid ja Telemannid.

Võib vaid ette kujutada, kui meeli ergutavalt kõlasid teosed lõuna- või õhtusöökidel, olgugi et meie aega on jõudnud pudemed Graupneri hädaldamisest, et käsi kipub vilkast suletööst krampi minema. Kontsert kulges äärmisel hoogsalt, mitte tingituna kiirete tempode valikust, vaid sisemise energiapuhanguga, mille paistel põhjamaine novembrikuu valgusepuudusest veidi unisevõitu publik virgus. Kohe hoogu siiski üles ei kistud ning kava algas mõnevõrra vagurama ja huvitava stiilinäitega Napoli muusikakultuurist, Francesco Mancini kantaadiga „Quanto dolce è quell’ardore“.

Et Alfredo Bernardini on Euroopa varajase muusika lavad oma humoorika ja tehniliselt täiusliku persooniga barokk­oboe vallas vallutanud, pole ehk niivõrd üllatav. Jahmunud publik vaatles hämmeldusega Alberto Grazzi barokkfagoti käsitsemise virtuoossust, mida muidu kohtaks mõne märksa nobedama pilli puhul. Kas tõesti on ka nii võimalik mängida barokkfagotti ja peaaegu tund aega järjest? Bernardini andis publikule võimaluse vaadelda kontserti metafoorilisest küljest, jutustades lugusid ja andes laval olijaile mitmesuguseid ilmekaid rolle. Mõni teos hiljem pidas ta aga sama hingetõmbe ja graatsilise joonega ülevaate kõlanud teoste muusikaloolisest taustast.

Kui Giovanni Benedetto Platti trio­sonaadis oli esile tõstetud kaks puhk­pillisolisti ning tekkis võimalus võrrelda kahel pillil mängivate meistrite virtuoossust ja teose meisterlikku ülesehitust, siis õige hoo sai muusikapidu sisse alles Agostino Steffani äärmiselt emotsionaalse ja külluslikku muusikalist materjali pakkuva kantaadiga „Spezza Amor l’arco, e li strali“. Kui murti (Amori) nooli, siis muusikaliselt väljendatuna tükkide lennates, nii et oli murtud. Kui tekstis võeti aga ette zeffiretti placidetti (it ’heljuvad tuulekesed’), siis võeti barokkoboe partiis ette lausa põhjalikum tormihoog ja lugu jätkus tagasihoidlikust muusikaõhtust märksa marulisemas meeleolus, sealjuures maalis barokkfagott ojakeste vulisemist. Kui kantaadi tekstis tuli aeg uurida meeleheidet ja piina, siis võeti need tunded põhjalikumalt uurimisele ka muusikalises plaanis, nii et see emotsionaalne piinlemine jõudis taas vääramatult kõigi saalis olijateni.

Virtuoosne õhtupoolik kulmineerus õige pööraselt Georg Friedrich Händeli kantaadis „Mi palpita il cor“. Siin oli armukütkeis piinlemist ja valudes põlemist ehitud luksusliku vokaalpartiiga ning sopran Carlotta Colombo hääl lõhestas saali virtuoossetes kaskaadides.

Etenduse nn ritornelli osas kõlas kahe kulminatiivse kantaadi vahel klavessiini soolopala, Domenico Scarlatti „Fuga del gatto“. Naljaka vahepalana on mul sel sügisel õnnestunud kontserdisaalis muusika vahendusel kohtuda nii mõnegi möödunud aegade kassi käpajälgedega, kui meenutada Heinineni teost ansambel U: Saariaho pärandile pühendatud kontserdil. Nüüd siis kohtusime XVIII sajandi kassi müstiliste käpajälgedega, mis olevat Scarlattit inspireerinud fuuga teema kirjutamisel. Võis vaid imetleda, milleks on võimelised neli muusikut – see oli hoogsa käega valitud kava, kus olid ülekaalus huvipakkuvad muusikalised lahendused. Õnneks olid korraldajad kõik esitatavate kantaatide tekstid lasknud korrektselt tõlkida (tlk Marju Riisikamp) ning tekstid avanesid QR-koodi kaudu festivali veebisaidil. Suur tänu selle materjali eest! Tänu sellele ei läinud kaotsi ühegi teose tähendusväli ning sõnal oli sobiva pealkirjaga kavas „Amorosi intrecci“ suur kaal.

Hakkasin lähiminevikku kaevuma festivali korraldaja pillatud lause peale, et Zefiro on festivalil juba käinud. Selgus, et tõesti, kuid 2019. aasta novembrikuu oli mul tegemistest ilmselt nii kirju, et tookord sinna kontserdile ei jõudnudki. Mis vahele jäänud, sai nüüd kuhjaga tagasi tehtud. Püüdes leida tollases muusikakajastuses äramärkimist paistis, et Zefiro tollasel kontserdil ei peatutud. Seega näib, et head vanamuusikapärli võib teatud aja tagant ilmarahvale uuesti näha tuua.

Maailm on lava

Ja mehed-naised kõik vaid näitlejad

Nad sisenevad ja lahkuvad

Ja ühe inimese ellu mahub mitmeid osi.

(William Shakespeare, „Nagu teile meeldib“, II vaatuse VII stseen, tlk Markus Kariis)

Need read oli oma kontserdile valinud Ivo Haun, kes on siinsele nõudlikule vanamuusikagurmaanile tuttav esimeselt festivalilt 2018. aastal, mil ta andis kontserdi koos Šveitsi ansambliga I Fedeli. Meenub, et juba siis äratas ta tähelepanu fraseerimise, ornamentatsioonide ning võimeka ansamblitunnetusega. Maheda tämbriga tenor tõi seekord kaasa trubaduuride kava, mis oli liigendatud viide stseeni: inimese maapealse elu etapid, mida tinglikult võiks meeleolu poolest nimetada inimese elu kevadeks, suveks, sügiseks ja talveks ning epiloogiks. Siin oli nooruslikku värskust ja energiapuhanguid, rohkeid armupiinu, küpsema ea mõtisklusi, rõõmuküllaseid veinilaule ning maailmast ja armuvalust väsinud põrmu varisemist. Kuna lõpuks kõlas epiloog, mis võttis meeleoluka õhtu kokku Shakespeare’i eelmainitud värssidega ja John Dowlandi oodiga armastusele „Say, Love“, jäi publikule kogetust õnnestav tunne.

Hauni leplik ja tundeküllane meel lubas publikul lahkelt lisalooks valida mõne lemmiku. Tuli välja, et muusikakriitik sai siit õhtust kaasa meelehead, sest kiire reaktsiooni tulemusena kõlas õnnestava tunde rõhutamiseks veel kord Pierre Attaignanti „Tourdion“ (kuigi, mis seal salata, näpp vajutas suhteliselt juhuslikule laulule, sest sama hästi oleks võinud soovida korrata kõiki ettekandele toodud laule). Korraldajad olid ka selle kontserdi puhul andnud endast parima, et publik saaks nii emotsionaalselt kui ka mõttega käia kaasas kõikides laulude tekstides esile toodud nüanssides – kavaga oli QR-koodi kaudu kaasas kogu mahukas tekstimaterjal emakeeles.

Kava koosnes niisiis viiest stseenist epiloogiga. Õhtu avanes I stseeniga „Mu süda kuulub armsamale“, kus kõlasid Robert Johnsoni ja Étienne Moulinié laulud. II stseenis „Olgu päev kurbusest vaba“ võis kuulata veel rõõmuküllast ülistust (tõenäoliselt veidi maisemale) armastusele Orlando di Lasso loos „Ich waiß mir ein Meidlein“ ja Ludwig Senfli loos „Im Meyen hört man die hanen kreen“. Elu valusamaid läbielamisi ning kaeblemist kehastas III stseen „Valus armastus“, kus kõlasid tõenäoliselt kava ühed tuntumad vokaalmuusika näited: Claudio Monteverdi „Sì dolce e’l tormento“, John Dowlandi „Flow my tears“ ja Clément Janequini „O mal d’aymer“. Lustakamas ja joviaalsemas meeleolus IV stseenis „Vein, armastus ja vabadus“ tulid läbi naeru esile mitmed aegumatud ja meie ajalgi kandvad tõed – esmajoones Moulinié laulus „Buvons amis“ –, aga päris tantsuliseks kiskus õhtu Pierre Attaignanti looga „Tourdion“. Kibedamaid kahetsusi ja neutraalsemas vormis kontemplatsiooni pakkus õhtu viimane ja viies stseen „Pärast surma“, kus õhtu kujuteldav peategelane Shakespeare’i värssides suudab maha varisenult öelda ainult: „Ükski lill, mitte ükski lill / Ärgu kirstu mul ehtigu;“ (Shakespeare, „Kaheteistkümnes öö“, II vaatuse IV stseen, tlk Georg Meri).

Nagu öeldud, võtab epiloog meeleolud kokku Shakespeare’i filosoofilise tõdemusega, et oleme siin elus vaid näitlejad laval. Haun esitas vaheldumisi laulude ja värssidega lautol instrumentaalteoseid, mis lubasid meeoludele kinnitust leida ja andsid publikule järele­mõtlemisaega. Nõnda kõlasid kavas Robert Ballard II „Bransles de village“, Claudin de Sermisy „Languir me fais“, tundmatu autori „The Alman“ ja Josquin des Prez’ „In te Domine speravi“.

Ivo Hauni kohalolek ja näitlejameisterlikkus oli muljetavaldav, samuti oskus kiirelt ümber lülituda ja filigraanselt vallata eri keeli – laulda kava jooksul prantsuse, saksa, itaalia ja inglise keeles. Hauni vokaalmeisterlik ja tekstikeskne interpretatsioon võimaldas toimida elamuslikul ja mõtlemapaneval kontserdiõhtul. Nii võis see olla ka laulude loomise aegu ja tänu festivali korraldajatele avanes haruldane võimalus sellest osa saada.

Sel kombel iga kontserti põhjalikult lahates võiks jätkata veel mõnda aega, sedavõrd palju oli kuulamis- ja mõtlemisainest. Näiteks võitis tähelepanu Hollandi ansambli Holborne Consort kava „Bassanodest Londonis“ Henry VIII õukonnas, muu hulgas ka kuninga enda komponeeritud pala. Korraldajad olid püha Cecilia päeva noorte vanamuusikute galakontseriga tähelepanu pööranud ka varajase muusika nooremale põlvkonnale. Uus žanr on aga ajaloolise tantsu kaasamine festivalile kavas „Tantsiv barokk“, kus astusid üles barokktantsutrupp Arte Movimento Kristine Esko juhendamisel ning Cantores Vagantes.