Uus aasta, aegumatud küsimused

On juba küllalt ammune tava, et uusaastakontsert on oma poosi poolest otsekui optimismi apoteoos. Pärast räsivat aastat on igasugunegi helgus ülimalt teretulnud.

TAAVI HARK

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Rémy Martini ja Eesti Kontserdi uusaastakontsert 1. I Estonia kontserdisaalis. Ain Anger (bass), Ksenija Sidorova (akordion, Läti), Triin Ruubel (viiul), Eesti Riiklik Sümfooniaorkester, dirigent Paavo Järvi. Kavas Richard Wagneri, Pietro Mascagni, Giuseppe Verdi, Georges Bizet’, Richard Straussi, George Gershwini, Franz Schmidti, Maurice Raveli ja Artur Kapi muusika.

Eesti Kontserdi ja Rémy Martini uus­aastakontsert tõi meie rahvusorkestri ette praegu maailma ühe nõutuma dirigendi Paavo Järvi. Kontserdiga tähistati ühtlasi Paavo Järvi sünnipäeva – detsembri eelviimasel päeval oli ta saanud 60aastaseks. Juubilari juhatusel mängiti aegumatu muusika luksuslikke kataloogi­näiteid.

Üleva hingusega alguse lõi Wagneri ooperi „Rienzi“ avamäng, millega anti veendunud kõlakülluse saatel teada ERSO sümpaatsest toonusest. Meeldiva sügavusega mõjusid vaskpillijõud, mis tasakaalustasid keelpillide sagedasi heitlikke ja tujukaid repliike. Ain Angeri lauldud Wolframi aaria ooperist „Tannhäuser“ taastas rahu õilsa kantileeni hõlmas – esitus oli väljapeetuse ja vokaalse kõlavuse etaloniks, olgugi et bassina tuntud Anger astus siin üles hoopis baritonina. Esitus pälvis palava poolehoiu, kuid nii mõnedki tahtnuksid ka kavalehelt lugeda, millest lauldakse. Olgugi et saksa keel pole haritumale kuulajale tundmatu, ei teeks paha võõrkeelsete laulude tõlgete lisamise head tava siiski elus hoida.

Ain Angeri häälekunsti sai taas kuulda teises pooles kõlanud Morosuse aarias Richard Straussi ooperist „Vaikiv naine“ („Die schweigsame Frau“). Aaria pealkiri „Wie schön ist doch die Musik“ („Kui kaunis on ikkagi muusika“) loob mulje oodist helikunsti kaunidusele, ent ülimaks väärtuseks osutub siiski rahu ja vaikus: „Ah, kui kaunis on ikkagi muusika, ent veelgi kaunim, kui see on läbi!“

Muusika lakkamise lootusele hoopis vastupidise impulsi andis särav akordionist Ksenija Sidorova, kes esitas George Gershwini ereda ja vaimuka minia­tuurikimbu „Kolm prelüüdi“, millele on lustaka orkestratsiooni loonud George Morton. Publiku tormilise toetuse õhutusel mängis Sidorova lisapalaks Alfred Schnittke „Polka“ optimistlikult särtsaka tõlgenduse.

Eesti Kontserdi ja Rémy Martini uusaastakontserdiga tähistati ühtlasi Paavo Järvi 60. sünnipäeva.

Kalev Lilleorg / Eesti Kontsert

On juba ammune tava, et uus­aastakontsert on oma hoiakult otsekui optimismi apoteoos. Pärast räsivat möödunud aastat on igasugunegi helgus ülimalt teretulnud, olgugi see pisut tegelikkust unustav. Jah, uusaastakontsertide särav tõmbetükkide rituaal ongi eskapismi leebem erivorm. Tuntud tähetädide ja horoskoobionude aasta kulgu ennustavad nägemused pakuvad peamiselt ju seda, mida ammugi teame – paljudele on algav aasta ränk ja täis ootamatusi. Teisalt pole mingit tolku mossitavast eelhoiakust või sellest, kui enne stardipauku jõuetult loobutakse. Stardipaku ületamine tarmuka ja pisut toretseva sammuga ongi särava uus­aastakontserdi salasõnum.

Avardavaks avastuseks osutus helilooja Franz Schmidt (1874–1939), kelle värvikalt orkestreeritud intermetso ooperist „Notre Dame“ võlus pikkade meloodiakaarte ja õitena puhkevate akordisülemitega. Paavo Järvi on salvestanud ka helilooja kõik sümfooniad Frankfurdi Raadio sümfooniaorkestriga, peale selle valis muusikaajakiri Gramo­phone salvestise 2021. aasta parimaks orkestriplaadiks.

Üks üsna aegumatu küsimus keerleb sellegi ümber, miks kroonitakse suuri muusikasündmusi ühe või teise alkoholitootja nimega. Mart Niineste on mõne aasta eest nentinud: „Olen mõelnud, et kui miski toetaja­tulivee enda nimega ristida, siis on küll viinakurat liiale läinud. Ma ei pea silmas kõrtse ja klubisid, mille nimes on sõna „rock“, vaid konjakitootja-nimelist uusaastakontserti Estonias.“* Ent kunsti ja metseenluse tervitatavale (ja isegi paratamatule?) sümbioosile mõeldes oleks raske leida ka parajamat paarilist. Mõtisklegem – millega võiks end siduda glamuurne muusikasündmus? Mis sobiks tõstma tuju, joonima alla pidulikkust, kasvatama erutust ja soojendama suhtlemist? Kas oleks ehk paremaks klapiks hoopis supermarket või šampoon või tankla või ehitusettevõte või lihakombinaat? Mõnegi arvates võiks paslik partner olla menukas raamatupood või kirjastaja. Aga kas kujutame ette uusaastakontserdi puhevil publikut kontserdi vaheajal raamatunäidiste kallal nohistamas ja üksteisele ergavaid luuleridu etlemas? Tõsi, mõttemänguna on see kujutelm muidugi ütlemata oivaline.

Kodumaiselgi muusikal oli kavas oma koht: viiuldaja Triin Ruubeli soleerimisel kõlas Artur Kapi „Viimne piht“. Rahu ja mõtlikkuse oaasina mõjuvas helitöös pääses maksvusele Triin Ruubeli kristalselt kõlav toon ja meloodilist joonist kujundav vibraato, mis on üks õige peen kunst omaette.

Publiku rohkus – täismaja! – pani ühe näopoole naeratama ja teise nukrutsema. Ei saa mööda vaadata ilmselgest: Tallinn vajab uut, avarat ja esinduslikku kontserdimaja. Eestil on seljataga üle kolme kümnendi uut priiust ja majanduslikku edenemist, aga tänini puudub kontserdisaal, mis päriselt mahutaks oratooriumi või suurema sümfooniagi, tuhatkonnast kuulajast kõnelemata. Kordame väsimatu krooniku järjepidevusega siis üle: tarvis pole veel mitut konkureerivat keskmise suurusega saalikest, vaid pealinna uhket ja avarat kontserdimaja, kuhu mahuks orkester, koorid ja publik. Sellele mõttele on juba sammal selga kasvamas, aga tulemust ei paista.

Estonia väärikas kontserdimajas hakkab väljamüüdud kontsertide puhul alati rõhuma kitsikuse ja trügimise tunne, mis ka tõelise tipptasemel kontserdi elamuslikkusest mõnegi punkti maha lahutab. Suure muusika ümber peab olema ka ruumilist avarust, seda nii saalis kui ka saali ümbritsevas ruumi­lahenduses.

Aga milline fantaasiarikas finaal! Kõmisevast ja udusest hämarusest kooruvad välja tontlikult tukslevad südame­löögid. Nasaalsed meloodiakatked kõlavad otsekui pimeduses kobavad viisijupid. Aegamisi udu taandub ja ruumi tulvab valgus, paljastades sädeleva ballisaali. Nii algab „Valss“, üks Maurice Raveli mõjusamaid orkestraalseid helitöid – Johann Straussi valsimaailma värskendatud ja modernistlik taassünd.

Eredaimalt jäid meelde Paavo Järvi äärmuseni venitatud pingete paisud teose lõpupoolel, mis pakkusid tulvavatele orkestraalsetele kaskaadidele parajalt järsu kaldenurga. ERSO osavad muusikud tulid kartmatus koosmeeles kaasa, lastes end ka kohe juhtida tagasi rütmiliselt kihutavasse voogu. Tõeliselt ere ja erutav tour de force, milles särasid eredad äärmused – raugetest ohetest tohutute emotsionaalsete purseteni, tempo nõtkusest mehaanilise täpsuseni.

Ent Raveli „Valss“ pole lihtsameelne valsike koketsete paaride peotantsuks, vaid stiihiline ja kurjakuulutava allhoovusega helitöö, mille ideeliste eeskujudena võib näha Hector Berliozi „Fantastilise sümfoonia“ valssi või Pjotr Tšaikovski kuuenda sümfoonia graatsiliselt kaduviku poole lonkavat valsiheiastust (allegro con grazia). Siiski hõljub Raveli teoses sünkjate ja karedate kõlade vahel ka vastupandamatu joie de vivre, millest nakatanuna võikski alanud aastale vastu minna.

* Mart Niineste, Klähvib, ei pure – Muusikaelu känguks alkoholita. – Sirp 28. X 2016.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht