Tanel Veenre: „Tasub meenutada Kadri Mälgu õpetust, mille järgi olen alati joondunud: me ei koputa ustele, paneme selle energia loomingusse ja elu tuleb ise meie juurde.“
Kõigile küsimustele vastuste nõudmine on vältimatu vajadus, mitte alatus.
Charles Perrault’ Sinihabeme lugu on Veenrele pakkunud nii suurt kiusatust, et see näitusena läbi mängida – olgu siis karmi üldkultuurilise analüüsina või julge eneseanalüüsina.
On arvatud, et kui relvatarned Ukrainale on aeglustunud või katkenud, on selle taga lääne tuumikriikide parasjagu käimas kõnelused Putiniga.
Ülle Madise: „Vaidlesin ettevõtjaga, kes esindas vaadet, et haridus, tervishoid, korrakaitse peaksidki olema puhtalt eraasi. Ise maksad, ise valid, turg paneb kõik paika. Põhiseadus sellist ühiskonnakorraldust ei toeta.“
Ka kõige kehvema palgaga rabelev töötaja pingutab, et oma elu mõne jõudeklassi atribuudiga ehtida.
Eesti võtab vanemad kaotanud ukraina lastele turvalise kodu loomiseks sel aastal ette peremajade rajamise.
Rieti fotoateljee kõrgetasemeline ja mitmekesine materjal on väärt mahukat muuseuminäitust ja põhjalikku trükist.
Viimastel aastakümnetel on ajaloolaste hulgas üha aktuaalsem diskussioon, mis keerleb ümber mõtte, et mineviku, oleviku ja tuleviku omavaheline suhe ei ole enam endine.
Lilyan Kaivu kureeritud õhtu pakkus midagi, mis puudutas, mis meenutas ning mis tõi ja toob tartlasi ja laiemalt lõunaeestlasi kokku.
Mika Keränen käsitleb ladusas jalgpalliraamatute sarjas võrdõiguslikkuse teemat, õpetab märkama ja austama kultuurierinevusi ning rõhutab ausa mängu tähtsust.
Tänapäeval peaksime Juhan Jaigi loomingut maagiliseks realismiks, aga loo jutustajale pole maagilises realismis midagi maagilist: see ongi realism.
Perspektiiv on ohtlik ja sünge: ülereguleeritud maailm, kus kurjus puhub elu sisse kileluikedele, aga päris luiged, ehtsad baleriinid ja tõelised tunded peavad jääma kõrvale.
Milliseid takistusi ja võimalusi näevad Eesti ettevõtted neljapäevase töönädala rakendamisel?
Meelekindlus on töökontekstis kõige olulisem isiksuseomadus, seda näitavad üksmeelselt nii tööandjate, töövõtjate kui ka varasemate metauuringute tulemused.
TikToki avaleht peegeldab kasutaja huvisid ning seda silmas pidades saab TikToki algoritmi hõlpsasti mõjutada.
François Ozon on toonud ajaloolises komöödias vaatajani tänapäeva naise valusad katsumused.
Kammermuusika ja techno ei lahustu üksteises, aga kui neid kahte teineteisega segada, võib saada emulsiooni, mis pakub omal viisil mitmekesist, ent terviklikku meeleolu.
Mälu-uurijana ei ole ma seni kohanud näitust, kus oleks suudetud nõukogude aja tunnetust vahendada nii vahetul moel.
Unustatud ja hüljatud paigad tõstatavad rohkem küsimusi, kui on vastuseid, kuid sellepärast just linnapause vaja ongi.
„Sinine põrnikas“ eristub kõigist teistest koomiksifilmidest üsna vähe, kuigi pakub omamoodi kommentaari rassi- ja klassivihast räsitud Ameerika tänapäevale.
„Metuusala“ lavastus on sattunud õigele ajale: üksindust on maailmas praegu palju, sõda käib (kogu aeg), hing ihkab leevendust ja show’d on juba halvas mõttes saanud küll.
Kaksikvennad juutuuberid kombineerisid oma jõupingutused kuulsa tootmisfirmaga A24, et luua unikaalne õudusfilm. Kas neid on saatnud edu?
linnafestivali „Uit“ installatsiooniprogramm „Linnapausid“
Villike teatritalu „Metuusala“
In memoriam Aksel Tamm 23. XII 1931 – 15. VIII 2023
Esiküljel Tanel Veenre. Foto Iris Kivisalu