Martin Siplane: „Poolik arhitektuur on kõige hingekosutavam. Tihedad struktuurid ja õigesse kohta koonduvad perspektiivid sunnivad kohal olema.“
Vahendid peab valima vastavalt eesmärgile, aga mitte vastupidi.
Keerulisest ajast hoolimata ei näita arhitektuurivõistluste korraldamise ega ka nendel osalemise populaarsus vähenemise märke.
Euroopa ja Eesti (andme)majanduse võtmeküsimuseks saab inimeste valmidus oma andmeid hallata ning motivatsioon neid teadlikult jagada.
Kui paneme riiulile kõrvuti seisma Tartu ajalooprofessori ja Vene vandenõuteoreetiku raamatud, teeme lugejale karuteene.
Tuumariigi staatus võimaldab Hiinal igas vaidluses argumentide ritta lisada kogu maailma hävingu.
Euroopa Liidu liikmesriikides, kus kollektiivläbirääkimistega hõlmatus on kõrge, on madalapalgaliste töötajate osakaal väike ja miinimumpalk rahuldav.
Vastne biograafia näitab Jaan Teemanti inimese ja oma aja kangelasena, kes seisis tänapäevaste väärtuste eest.
Alates 2014. aastast on BFMis salvestatud intervjuusid Eesti filmitegijatega, et jäädvustada eelkõige just vanema põlvkonna filmitegijaid, kes on veel meie hulgas.
1946. aastal tekkis võimalus Estonia teatri juures tegutsenud stuudio baasil luua koreograafiline kool, eeskujuks pikkade traditsioonidega balletiõppeasutused Leningradis ja Moskvas.
Ükskõik millisena ja kus Von Krahli teater ümber sünnib, on üsna kindel, et ellu ta jääb, sest vajadus paadikõigutaja järele on alati olemas.
Anti Saar joonistab välja näiliselt argiste sõnade kultuurilise tähendusvälja ja nende teadvustamata konnotatsioonid, avardades sedakaudu lugeja keele- ja maailmataju.
Andrei Kurkovi „Hallide mesilaste“ tõlge jõuab meieni õigel ajal. Pealtnäha lihtsa olmeloo taga peitub keerukas mõtisklus sõja, eluvalikute ja inimloomuse üle.
Reimo Võsa-Tangsoo teose tehnika ja materjalide loetelu on etiketižanri irooniline kommentaar, kuid ka installatsiooni kõige täpsem võimalik kirjeldus.
Kui igaühel avaneb võimalus teha mõnest teosest oma versioon, paneb see publiku kindlasti aktiivsemalt kuulama ja muudab nii kuulaja rolli kui ka muusikateose tähendust.
Hanna Kritten Tangsoo ja Sigrid Savi on juhindunud lavastust „Cowbody“ luues helgusest ja lõbususest, mistõttu on seda põnev vaadata kui nende arvates n-ö tervisliku ja mugava eluviisi kehastust.
Marcel Johannes Kits on kirglikult muusikale pühendunud särav artist, kelle kõrged tunnustused Eestis ja välismaal on teinud temast rahvusvaheliselt tuntud mitmekülgse muusiku.
Hanna Kritten Tangsoo ja Sigrid Savi „Cowbody“ lahutab meelt, sest selles vaibis on ka vaatajal hea olla, puudub hierarhia, et laval on targemad inimesed kui saalis.
Lisana Hessen-Kasseli muuseumi von Blanckenhageni kunstiostude väljapanekule on Kadrioru muuseumis väljas ka Tartu ülikooli raamatukogule kuuluvaid töid.
Raamat, kus käsitletakse Saaremaa muuseumi tegevust alates loomisest kuni muuseumi sihtasutuse asutamiseni, on nagu Saaremaa ajaloo kvintessents.
On juba küllalt ammune tava, et uusaastakontsert on oma poosi poolest otsekui optimismi apoteoos. Pärast räsivat aastat on igasugunegi helgus ülimalt teretulnud.
PÖFFil grand prix’ võitnud „Teekond emaga“ kätkeb endas eluvalu ning kaunist helikeelt, ent hallid vaated ja vähene emotsionaalne värving hakkab end kiiresti kordama.
Mehis Heinsaare sünges romaanis tõusevad esile eneseületamine ja tõeotsingud ning igavene küsimus, kuidas olla inimene.
Maria Helen Kännu kuraatoriprojekt puudutab vaataja hinge, kuid selles ei puudu ka kannatuste ja lagunemise ilu nautimise soovi varjatud süüdistus.
Mehis Heinsaare „Kadunud hõim“
Endel Püüa „Saaremaa muuseumi ajalugu“
Eesti Rahvusringhäälingu aasta muusiku 2022 kontsert
Eesti Kontserdi ja Rémy Martini uusaastakontsert
näitus „Teisel pool suure unustuse mõõgalööki“
Hanna Kritten Tangsoo ja Sigrid Savi „Cowbody“